...siis juhtub kodus asju. Lausa selliseid, mida võis pidada lootusetuks ülesandeks. Ma ei uskunud, et meie külalistetuba/kontor üldse kunagi valmis saab. Aga nii uskumatu kui see ka pole, siis tuba hakkab ilmet võtma. Ja on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus! Siit mulle endale ja teistelegi tarkusetera: kui tahate, et kodus midagi tehtud saaks, jätke mees üksinda koju! Nad teevad siis palju rohkem.
Mul on ikka mehega kurja moodi vedanud!
Ja et ei jääks muljet, et mina samal ajal lehvisin Tartus mööda näitusi, teatreid ja restorane, vaid sain ka millegi täiesti uskumatuga hakkama, on siin veidike tõestusmaterjali. Heily õhutusel sain ma hakkama oma elu esimese salliga. Tegelikult ka. Koolis tegi kõik vanaema või tädi ära ning eks ma seekord ka pöördusin esimese hooga abiks vanaema poole, aga vanaema leidis, et sellist nikerdamist tema oma töntside näppudega teha ei taha. Nii ei jäänudki mul muud üle kui ISE sall valmis teha!
Irvhambad jõudsid juba kommenteerida, et mis küll järgmiseks - kas praeliha Janekile ja õmblusmasin. No ma ei tea...
PS: Nüüd ma ootan teisi lubajaid mehi järgmiste tubade kallale appi;)
Wednesday, November 30, 2011
Monday, November 28, 2011
Miks mulle Tartus ei meeldinud/miks mulle Tartus meeldib
Siis kui mina veel noor ja kena olin ning Tartus elasin, oli Tartul üks väga suur puudus. Siin ei olnud mitte ühtegi lahedat toidukohta, trendikatest lounge'idest rääkimata, isegi ostukeskusi polnud tol ajal Tartusse veel jõudnud, pühapäeviti oli linn nagu välja surnud. Tartus ei olnud mitte midagi teha, mida aeg edasi, seda rohkem tahtsin ma ära. Ära, kaugele pealinna, kus ka tol ajal tundus ahvatlevaid kohvikuid, pubisid ja klubisid olevat jalaga segada ning iga nurga peal. Lõpuks võtsingi ma julguse kokku ja kolisin minema. Pealinna. Tartusse püüdsin ma nii harva sattuda kui vähegi võimalik. Noh, et lõpuni aus olla, siis ilmselt oli mu Tartu-vastumeeles ka muid faktoreid kui vaid meelelahutuspaikade puudus, aga süvaanalüüsi jätame mõneks teiseks korraks. Igatahes on fakt, et Tartus oli ka igav!
Kaheksa eemaloldud aastaga on asjad muutunud. Ka minu arvamus Tartust. Mulle meeldib Tartus.
Siin toimub asju. Või siis ütleme nii, et kodus ei ole mul argitoimetuste kõrval selleks kõigeks viitsimist (ja aega? ega võimalust?). Tartus olles on saanud traditsiooniks käia söömas Cookbookis (kus on minu meelest kõige parem vürtsikilu võileib, mida ma kunagi saanud olen, ja suurepärane teenindus) ja siis loomulikult Truffes, mis on olnud minu vaieldamatuks lemmikuks selle avamisest saati.
Ja ausalt öeldes pole ka ime, kui üks peakokkadest ise söögi lauda toob ja tavalise lõunasöögi eriliselt armsaks muudab. Olime eile emme ja Tillukese Delisaga sellisest teenindusest meelitatud! (Ja ma olen mujaltki kuulnud, et Truffe peakokad oma külalisi aeg-ajalt sel moel üllatavad).
Ja lisaks maitseelamustele ja meeldivale teenindusele ei ole nendel söögiretkedel vähem meeldivam see, et reeglina on emme nõus arve maksma;)
Teiseks põhjuseks, miks mulle Tartu meeldib, on "õhtusöök seitsmele juba", mida me sõbrannade ringis igakuiselt oleme pidanud juba maeiteakuipikkaaega. Kui ma alguses ei olnud selles ettevõtmises nii väga kindel, siis nüüd on mul nii hea meel, et mind sellesse seltskonda kutsuti. Lisaks igakuisetele kulinaarsetele elamustele olen ma saanud nelja hea sõbra võrra rikkamaks. Miks mitte seitsme? Iseenda parim sõber olin ma juba ammu ja Tilluke Delisa ning Heily ei lähe ka uute tuttavatena ju arvesse;) Veelgi lähedasemaks saime me siiski ma usun. Ja tänu Heilyle olen ma ka (palju?) targemaks saanud. Pildid viimasest üritusest, kus mind jälle hariti lisanduvad kohe kui Tilluke Delisa need netiavarustes mulle kättesaadavaks teeb.
Edit: Lubatud pildid harivast õhtusöögist:
Kolmandaks põhjuseks, miks mulle Tartu meeldib, on kultuursed elamused. Sel korral õnnestus mul (jälle Heily õhutusel) käia Vanemuises rahvusvahelisel balletigalal, kus solistina astus üles ka minu "mitteametlik ristitütar". Et üdini aus olla, siis ballett on mulle alati meeldinud, iga kord kui ma balletietendusi vaatamas käin, mõtlen ma oma töntsakatele kõverate jalgadele ning korrale kui ma üks kord ammu švipsis emmele ette heitsin, et ta mind lapsena balletitrenni ei pannud. (Mitte et ma oleks lapsena kunagi avaldanud soovi balletis käia;)
Igatahes mulle jubedalt meeldib ballett. Ausalt. Tõsi, ma vist rohkem olen modernse balleti austaja, kuid samas on tillukesed klassikalist "Luikede järve" tantsivad balleriinid oma tillukestes seelikukestes nii imearmsad. No vaadake ise:
Ilmselt olen ma maailma kõige kehvem "mitteametlik ristiema", aga nii palju võin ma küll öelda, et on uhke tunne, et mu "mitteametlik ristilaps" viib ellu minu täitumatu unistuse. Ja Laureen on tõesti tantsijaks loodud - nii tilluke, graatsiline ja hingega asja juures. Ilus! Lihtsalt ilus!
Punkti sellekordsele Tartu külastusele pani emme töökaaslase kunstinäituse avamine E-kunstigaleriis (Anton Aunma - "Tartu monoloog").Kes Tartus on, soovitan kaema minna. Ilusad pildid on. Põhiliselt Supilinna vaated.
Antud pilt ei ole küll sellelt konkreetselt näituselt, aga aimu stiilist annab ikka. Loodetavasti saan ma varsti lisada ka pilte näituse avamiselt.
Ehk siis lõpetuseks - ma ei saa kuidagi öelda, et Tartus igav oleks. Tartus on tore. (Kodus on muidugi ikkagi toredam, aga enam ei lähe ma Tartusse vastumeelselt. Mulle meeldib seal käia.)
Kaheksa eemaloldud aastaga on asjad muutunud. Ka minu arvamus Tartust. Mulle meeldib Tartus.
Siin toimub asju. Või siis ütleme nii, et kodus ei ole mul argitoimetuste kõrval selleks kõigeks viitsimist (ja aega? ega võimalust?). Tartus olles on saanud traditsiooniks käia söömas Cookbookis (kus on minu meelest kõige parem vürtsikilu võileib, mida ma kunagi saanud olen, ja suurepärane teenindus) ja siis loomulikult Truffes, mis on olnud minu vaieldamatuks lemmikuks selle avamisest saati.
Ja ausalt öeldes pole ka ime, kui üks peakokkadest ise söögi lauda toob ja tavalise lõunasöögi eriliselt armsaks muudab. Olime eile emme ja Tillukese Delisaga sellisest teenindusest meelitatud! (Ja ma olen mujaltki kuulnud, et Truffe peakokad oma külalisi aeg-ajalt sel moel üllatavad).
Ja lisaks maitseelamustele ja meeldivale teenindusele ei ole nendel söögiretkedel vähem meeldivam see, et reeglina on emme nõus arve maksma;)
Teiseks põhjuseks, miks mulle Tartu meeldib, on "õhtusöök seitsmele juba", mida me sõbrannade ringis igakuiselt oleme pidanud juba maeiteakuipikkaaega. Kui ma alguses ei olnud selles ettevõtmises nii väga kindel, siis nüüd on mul nii hea meel, et mind sellesse seltskonda kutsuti. Lisaks igakuisetele kulinaarsetele elamustele olen ma saanud nelja hea sõbra võrra rikkamaks. Miks mitte seitsme? Iseenda parim sõber olin ma juba ammu ja Tilluke Delisa ning Heily ei lähe ka uute tuttavatena ju arvesse;) Veelgi lähedasemaks saime me siiski ma usun. Ja tänu Heilyle olen ma ka (palju?) targemaks saanud. Pildid viimasest üritusest, kus mind jälle hariti lisanduvad kohe kui Tilluke Delisa need netiavarustes mulle kättesaadavaks teeb.
Edit: Lubatud pildid harivast õhtusöögist:
Kõigepealt teooria
Ja siis praktika
Kolmandaks põhjuseks, miks mulle Tartu meeldib, on kultuursed elamused. Sel korral õnnestus mul (jälle Heily õhutusel) käia Vanemuises rahvusvahelisel balletigalal, kus solistina astus üles ka minu "mitteametlik ristitütar". Et üdini aus olla, siis ballett on mulle alati meeldinud, iga kord kui ma balletietendusi vaatamas käin, mõtlen ma oma töntsakatele kõverate jalgadele ning korrale kui ma üks kord ammu švipsis emmele ette heitsin, et ta mind lapsena balletitrenni ei pannud. (Mitte et ma oleks lapsena kunagi avaldanud soovi balletis käia;)
Igatahes mulle jubedalt meeldib ballett. Ausalt. Tõsi, ma vist rohkem olen modernse balleti austaja, kuid samas on tillukesed klassikalist "Luikede järve" tantsivad balleriinid oma tillukestes seelikukestes nii imearmsad. No vaadake ise:
Ilmselt olen ma maailma kõige kehvem "mitteametlik ristiema", aga nii palju võin ma küll öelda, et on uhke tunne, et mu "mitteametlik ristilaps" viib ellu minu täitumatu unistuse. Ja Laureen on tõesti tantsijaks loodud - nii tilluke, graatsiline ja hingega asja juures. Ilus! Lihtsalt ilus!
Punkti sellekordsele Tartu külastusele pani emme töökaaslase kunstinäituse avamine E-kunstigaleriis (Anton Aunma - "Tartu monoloog").Kes Tartus on, soovitan kaema minna. Ilusad pildid on. Põhiliselt Supilinna vaated.
Antud pilt ei ole küll sellelt konkreetselt näituselt, aga aimu stiilist annab ikka. Loodetavasti saan ma varsti lisada ka pilte näituse avamiselt.
Ehk siis lõpetuseks - ma ei saa kuidagi öelda, et Tartus igav oleks. Tartus on tore. (Kodus on muidugi ikkagi toredam, aga enam ei lähe ma Tartusse vastumeelselt. Mulle meeldib seal käia.)
Sunday, November 27, 2011
Kurb ja segaduses
Ma võiksin kirjutada täna sellest, kuidas ma kudusin oma elu esimese salli ja õpetasin seda vanaemalegi, ma võikskin kirjutada oivalisest õhtusöögist tillukese Delisa juures, ma võiksin kirjutada balletist, mida ma täna õhtul vaatama lähen.... ma võiksin kirjutada sajast tillukesest toredast asjast, aga selle asemel kirjutan ma hoopis ühest kurvast asjast. Nii kurvast, et see kaalub üle kõik need sajad toredad asjad. Ma kirjutan Hugost.
Hugo on olnud meie pere liige neli aastat. Ta on valmistanud meile ka parajalt peavalu oma trikkidega, kuid kindlasti rohkem on ta toonud meile rõõmu. Ta on mulle olnud sõbraks ja seltsiliseks õhtutundidel kui ma olen üksi kodus olnud, me oleme salaja (kui Janekit kodus pole) koos diivanil telekat vaadanud, ma olen talle salaja (ikka kui Janekit kodus pole) oma taldrikult paremaid palasid poetanud... Ta on minu parim sõber! Ja tegelikult ka Janeki parim sõber, olgugi, et neil on veidike teised suhted. Janek ei pea midagi ütlemagi, kui Hugo teda juba mõistab. Ta teab, et ei tohi poriste käppadega esikust kaugemale tulla, ta teab, et kus on tema koht... Ehk siis ma võiksin veel pikalt kirjutada Hugo headest külgedest, aga pean nüüd kirjutama ka millestki ebameeldivast.
Ma tean, et järgnev võib kaasa tuua erinevat vastukaja ja etteheiteid meile koeraomanikena, kuigi tegelikult oleks oodatud hoopis konstruktiivsed ettepanekud. Nimelt oleme me olukorras, kus me peame otsustama, kas Hugo magama panna või on veel teisi võimalusi. Hugol on kõikide heade omaduste juures ka üks halb omadus. Ta kipub kodust ära jooksma. Me oleme teda proovinud sellest võõrutada hea ja halvaga. Me püüdsime teda isegi õues ketti panna, kuid kuna aga tegu on pigem toakoeraga, siis lõppes see sellega, et kogu ketis oldud aja ta ulgus meeleheitlikult ja lõpuks õnnestus tal end ka ketist lahti saada ning plehku pista. Me käisime operatsioonil ja mõnda aega tundus, et see aitas, sest koer jäi koduseks. Siis aga hakkas ta vaikselt jälle ära jooksma. Me ei suutnud uskuda, et ta midagi halba võiks teha, sest kodus on ta ideaalne koer.
1. advendiks saime me aga ootamatu ja ebameeldiva üllatuse - Hugo oli maha murnud naabri lamba! Olgu, hakkame kaugemalt pihta ja ütleme, et naaber on ka Hugole halbale teinud, nii et koerale kolm õmblust teha tuli ning ta seepärast naabrit kimbutamas käib, kuid ma ei püüa leida vabandust ega õigustust ei endale ega Hugole, sest ma saan aru/tean/olen kuulnud, et koer, kes korra on veremaitse suhu saanud, tuleks kõigest hoolimata magama panna.
Aga ma ei suuda selle mõttega harjuda. Mul ei ole selleks südant. Ega ka Janekil. Ma ei suuda valida loomaarsti numbrit, et panna kinni aeg, et... Tegu on ju meie pere liikmega! Kuidas me saame sellise otsuse vastu võtta? Kuidas midagi sellist üldse otsustada? Aga mis on muud võimalikud variandid?
Aiast hüppab Hugo lendleva kergusega üle. Me oleme ise näinud, kuidas ta Ihastes ema juures isegi kõrgest aiast end üle upitas. Loomulikult saaksime me ehitada väga kõrge aia - aga meie aed on umbes hektari suurune ja kahjuks ei näe ma rahaliselt võimalust nii suurele pindalale aia ehitamiseks. Nüüd uurin ma raadiopiirdeid, kuid olen kuulnud erinevaid arvamusi. Pooled väidavad, et elektrikarjusest on abi, pooled sellesse ei usu. Lihtsalt eksperimenteerimiseks on tegu piisavalt kalli tootega. Vähe sellest, et tagataskust ei ole mul ka selle jaoks raha võtta. Kas neid müüakse ka järelmaksuga? Kas neist on kasu? Kuidas ma tean...
Kas me peaksime Hugole püüdma leida uue kodu? Kuhu? Kuidas? Kellele? Kust ma tean, et ta saaks endale hea pere? Ja jällegi. Ma ei suuda leppida mõttega, et Hugot ei ole. Lihtsalt ei ole.
See ei ole ju võimalik! Aga mida me tegema peame? Midagi peame me ju ära otsustama.
(Kui keegi tunneb siiski vastupandamatut soovi meid hurjutada, sõimata või süüdistada, siis olgu nii, ma ei hooli sellest, sest need, kes meid tunnevad, teavad, kui väga me Hugost hoolime ja teda armastame!)
NB: Kogemused ja soovitused raadiopiirde valimiseks on rohkem kui teretulnud!
Hugo on olnud meie pere liige neli aastat. Ta on valmistanud meile ka parajalt peavalu oma trikkidega, kuid kindlasti rohkem on ta toonud meile rõõmu. Ta on mulle olnud sõbraks ja seltsiliseks õhtutundidel kui ma olen üksi kodus olnud, me oleme salaja (kui Janekit kodus pole) koos diivanil telekat vaadanud, ma olen talle salaja (ikka kui Janekit kodus pole) oma taldrikult paremaid palasid poetanud... Ta on minu parim sõber! Ja tegelikult ka Janeki parim sõber, olgugi, et neil on veidike teised suhted. Janek ei pea midagi ütlemagi, kui Hugo teda juba mõistab. Ta teab, et ei tohi poriste käppadega esikust kaugemale tulla, ta teab, et kus on tema koht... Ehk siis ma võiksin veel pikalt kirjutada Hugo headest külgedest, aga pean nüüd kirjutama ka millestki ebameeldivast.
Ma tean, et järgnev võib kaasa tuua erinevat vastukaja ja etteheiteid meile koeraomanikena, kuigi tegelikult oleks oodatud hoopis konstruktiivsed ettepanekud. Nimelt oleme me olukorras, kus me peame otsustama, kas Hugo magama panna või on veel teisi võimalusi. Hugol on kõikide heade omaduste juures ka üks halb omadus. Ta kipub kodust ära jooksma. Me oleme teda proovinud sellest võõrutada hea ja halvaga. Me püüdsime teda isegi õues ketti panna, kuid kuna aga tegu on pigem toakoeraga, siis lõppes see sellega, et kogu ketis oldud aja ta ulgus meeleheitlikult ja lõpuks õnnestus tal end ka ketist lahti saada ning plehku pista. Me käisime operatsioonil ja mõnda aega tundus, et see aitas, sest koer jäi koduseks. Siis aga hakkas ta vaikselt jälle ära jooksma. Me ei suutnud uskuda, et ta midagi halba võiks teha, sest kodus on ta ideaalne koer.
1. advendiks saime me aga ootamatu ja ebameeldiva üllatuse - Hugo oli maha murnud naabri lamba! Olgu, hakkame kaugemalt pihta ja ütleme, et naaber on ka Hugole halbale teinud, nii et koerale kolm õmblust teha tuli ning ta seepärast naabrit kimbutamas käib, kuid ma ei püüa leida vabandust ega õigustust ei endale ega Hugole, sest ma saan aru/tean/olen kuulnud, et koer, kes korra on veremaitse suhu saanud, tuleks kõigest hoolimata magama panna.
Aga ma ei suuda selle mõttega harjuda. Mul ei ole selleks südant. Ega ka Janekil. Ma ei suuda valida loomaarsti numbrit, et panna kinni aeg, et... Tegu on ju meie pere liikmega! Kuidas me saame sellise otsuse vastu võtta? Kuidas midagi sellist üldse otsustada? Aga mis on muud võimalikud variandid?
Aiast hüppab Hugo lendleva kergusega üle. Me oleme ise näinud, kuidas ta Ihastes ema juures isegi kõrgest aiast end üle upitas. Loomulikult saaksime me ehitada väga kõrge aia - aga meie aed on umbes hektari suurune ja kahjuks ei näe ma rahaliselt võimalust nii suurele pindalale aia ehitamiseks. Nüüd uurin ma raadiopiirdeid, kuid olen kuulnud erinevaid arvamusi. Pooled väidavad, et elektrikarjusest on abi, pooled sellesse ei usu. Lihtsalt eksperimenteerimiseks on tegu piisavalt kalli tootega. Vähe sellest, et tagataskust ei ole mul ka selle jaoks raha võtta. Kas neid müüakse ka järelmaksuga? Kas neist on kasu? Kuidas ma tean...
Kas me peaksime Hugole püüdma leida uue kodu? Kuhu? Kuidas? Kellele? Kust ma tean, et ta saaks endale hea pere? Ja jällegi. Ma ei suuda leppida mõttega, et Hugot ei ole. Lihtsalt ei ole.
See ei ole ju võimalik! Aga mida me tegema peame? Midagi peame me ju ära otsustama.
(Kui keegi tunneb siiski vastupandamatut soovi meid hurjutada, sõimata või süüdistada, siis olgu nii, ma ei hooli sellest, sest need, kes meid tunnevad, teavad, kui väga me Hugost hoolime ja teda armastame!)
NB: Kogemused ja soovitused raadiopiirde valimiseks on rohkem kui teretulnud!
Thursday, November 24, 2011
Wednesday, November 23, 2011
Kvaliteetaeg meie moodi
Viimasel ajal pole ma töö(de) tõttu oma meest peaaegu, et näinudki. Kõige pealt minu töö tõttu. Tema oli Ussipesas, mina Norras. Kui mina jäin rohkem paikseks, ei näinud me enam tema töö tõttu. Kõige pealt olime me nagu Koit ja Hämarik - kui mina läksin tööle, siis tema veel magas, kui tema tuli töölt, siis mina juba magasin. Edasi läksid asjad nii , et kui tema läks tööle, siis m i n a v e e l magasin ja kui tema tuli töölt siis m i n a j u b a magasin. Edasi jõudsime me punkti, kus Janek tuli a l l e s töölt kui mina juba ärkama hakkasin. Kui meil oleks lapsed, siis nad ilmselt juba küsiksid, et kes see võõras onu on, kes aeg-ajalt siin käib...
Aga täna tundub tulevat quality-time-õhtu, sest nii harjumatu kui see ka pole, siis on Janek täitsa kodu poole teel. Mida aga tähendab kvaliteetaeg meie moodi? See tähendab lihtsalt, et me mõlemad oleme kohal, ühel ajal kodus, ilma et üks meist alles/juba magaks ja vajume kõige tõenäolisemalt magama koos diivanil telekat vaadates. Kuid vähemalt mõned tunnid oleme me koos ärkvel!
See pilt on ilmselgelt tehtud väga ammu, sest me mõlemad oleme ärkvel ja pildilt puuduvad ka telekas ja diivan;)
Aga täna tundub tulevat quality-time-õhtu, sest nii harjumatu kui see ka pole, siis on Janek täitsa kodu poole teel. Mida aga tähendab kvaliteetaeg meie moodi? See tähendab lihtsalt, et me mõlemad oleme kohal, ühel ajal kodus, ilma et üks meist alles/juba magaks ja vajume kõige tõenäolisemalt magama koos diivanil telekat vaadates. Kuid vähemalt mõned tunnid oleme me koos ärkvel!
See pilt on ilmselgelt tehtud väga ammu, sest me mõlemad oleme ärkvel ja pildilt puuduvad ka telekas ja diivan;)
Appi,kui meil üldse elektrit poleks, peaksimegi me telekat küünlavalgel vaatama!
Mul olid tänase päevaga suured plaanid. Ma olin plaaninud päeva veeta kirjutades. Kõik see läks aga vett vedama kui ma hommikukohvi juues ning "Seaduse nimel" vaadates, avastasin end ühtäkki täielikus vaikuses. Just sel hetkel kui sari oli põnevaks läinud kadus elekter! Esimese hooga suutsin ma mõelda, et ilmselt on meil arve maksmata ja elekter lükati välja, kuid sain siis isegi aru, et see pole lihtsalt võimalik, sest juba vähemalt pool aastat maksan ma arved ära isegi enne nende tähtaega. Lootsin siis lihtsa katkestuse peale, kuid ka kaks tundi ning 80lk "Musta obeliski" hiljem ei olnud elektrist kippu ega kõppu. Ma vandusin end maapõhja, et olin eile öösel FB-s arvuti aku tühjaks surfanud ning unustanud selle laadima panna.
Kui Janek pool tundi hiljem end üles ajas, tuli talle meelde, et täna pidigi 9st 4ni elektrikatkestus olema, aga mulle oli ta selle unustanud edasi öelda. (kui ma oleks seda teadnud, oleks ma kindlasti arvuti aku õhtul täis laadinud!). Ega siis midagi, ma pidin leppima mõttega, et ka järgmised viis tundi olin ma sunnitud vaid raamatut lugema (sest ka kõikideks teisteks tegevusteks oleks vaja olnud elektrit).
Iseenesest oli muidugi tore, et ma sain lugeda, sest vahepeal tekkis mul juba kahtlus, et ei jõuagi oma 101 nimekirjas täita eesmärki lugeda iga kuu üks raamat. Novembrikuu on käest nii kiiresti kadumas! Aga ma ei olnud seda planeerinud täna teha. Ja pealegi hakkas vaikselt ka pimedaks minema. Küünlad tuli põlema panna, aga lugeda enam hästi ei näinud. Elektrikatkestuse lõpuni oli jäänud veel 45 minutit.
Veetes tänase päeva 16.sajandis, ilma elektrita, mis automaatselt tähendas ka päeva veetmist ilma vee ja kütteta, mõtlesin ma kui õudne võis olla vana aja inimestel. Elada ilma elektrita! Kas nad vaatasid kogu aeg küünlavalgel televiisorit? K o h u t a v! Vähe sellest, et mul polnud elektrit, ei olnud mul täna ka telefoni. Ega autot, for that sakes matter. Olime vaid mina, totaalne vaikus ja igavlevad loomad.
Te ei kujuta ette mu heameelt kui nurgas nukralt seisnud televiisorikast korraga jälle värvilise pildi ette võttis! Ma olin kohe nii õnnelik, et pidin natuke "Sõpru" vaatama:)
Ühtlasi teen ma siinkohal ka veidike sohki. 101-nimekiri nägi ette, et olen 24h elektrita, aga seitse tundi elektrita oli piisav piin. Vabatahtlikult ma seda rohkem teha ei taha. Ja kui nüüd üdini aus olla, siis talvetormidega on mul kindlasti (võttes arvesse eelmise aasta kogemust) võimalik 24+ tundi elektrita täis saada ilma suurema probleemita.
Tuesday, November 22, 2011
Suurim viga, mida inimene teha saab, on karta vea tegemist (Elbert Hubbard)
Mäletate, ma rääkisin, et ma olen juba mõnda aega sügelenud, kuid polnud julgenud sügada? Sest nii oli turvalisem ja mugavam? Kuni ma ühel hetkel siiski leidsin endas selle julguse? Ehk teiste sõnade jõudis täna kätte päev, kui üks seiklusrikas merereis jõudis lõpuni.
Ma ei võta seda tegelikult kui "suurt põgenemist" (kuigi tuleb tunnistada, et sellise veinipudeli näol on tegu ühe kõige andekama ja minulikuma lahkumiskingitusega, mis ma saanud olen. Oot, aga palju ma neid üldse saanud olen? Viimasest kohast meenuvad mulle hoopiski kulleriga saadetud kingad ja kohvikruus:D).
Mulle lihtsalt tundus, et on aeg edasi minna ja elada oma väärtushinnangute ning põhimõtete järgi. Elu on liiga lühike...
Ma tahtsin (endale) tõestada, et ma saan hakkama, et mu kohta ei öelda ilmaasjata "loll aga järjekindel", et ma saan hakkama kõigega, mis ma ette võtan, täidan endale püsitatud eesmärgid.
Ma sain (muu hulgas) Norras ettevõtte registreeritud (mis nagu ma varem juba olen kirjutanud, pidi olema võimalik vaid siis kui "turujuhil on haiglaslik soov asjad tehtud saada"). Tänaseks päevaks ma ei imesta, et see n i i kaua aega võttis, sest nagu ma tähtsatest paberitest lugesin registreeriti tegevus lõpuks "Brønnøysundi registri Üksuseregistris, mis on seotud Äriregistri, Käibemaksuregistri, Tööbüroo registri, Tööandjate-ja töövõtjate registri, Statistika büroo äri-ja ettevõtete registri, Asutamisregistri, Maksuameti maksumaksjate ja pankrotiregistri ning Maksuameti välismaiste ettevõtete registriga". Ja et need registrid ju kõik tegutsevad omaette, siis polegi midagi imestada...(olgugi et mulle jääb siiski mulje, et omavaheliseks suhtluseks kasutavad nad ka tänapäeva digimaailmas tuviposti.)
Kõikidest raskustest hoolimata (või raskuste kiuste?) tahan ma öelda, et see oli väärt kogemus, ma sain palju targemaks, nägin erinevaid vaatenurki, kohtusin eelarvamustega ja tutvusin paljude huvitavate inimestega. Ja ma sain kinnitust sellele, et kõige olulisem komponent sinu spordikotis on su suhtumine. Mul on hea meel, et sain sel reisil osaleda ja mul on hea meel, et minuga oli ühes paadis terve trobikond toredaid kaaslasi! Võib-olla tegin ma vea, et paadist lahkusin? Ma ei tea... Kuid õnn on julgete poolel.
Mida teeb aga inimene, kellele on korraga sülle kukkunud pool päeva vaba aega? Otseloomulikult tõmbasin ma esimese asjana jalga oma i m e a r m s a d jou-jou püksid, jõin keset p ä i s t p ä e v a klaasi veini, muigasin veinipudelile kirjutatud teksti lugedes (We tried digging tunnels, we tried going over the wire, we tried bribing the guards, we even built a glider and attemted to launch it from the roof. You simply walked out of the front doors, why didn't we think of that?), ahmisin endasse tsitaate kingituseks saadud raamatust, surfasin süümepiinadeta FB-s, blogisin (nagu näha) ja lõpetasin pooliku "kunstnikerduse".
Et siis "Vaprate ja ilusate" saatel olla vahelduseks meeleheitel koduperenaine, triikida pesu, pesta põrandad, koorida kartulid... Ja üle pika aja jälle kirjutama hakata.
Ma ei võta seda tegelikult kui "suurt põgenemist" (kuigi tuleb tunnistada, et sellise veinipudeli näol on tegu ühe kõige andekama ja minulikuma lahkumiskingitusega, mis ma saanud olen. Oot, aga palju ma neid üldse saanud olen? Viimasest kohast meenuvad mulle hoopiski kulleriga saadetud kingad ja kohvikruus:D).
Mulle lihtsalt tundus, et on aeg edasi minna ja elada oma väärtushinnangute ning põhimõtete järgi. Elu on liiga lühike...
Ma tahtsin (endale) tõestada, et ma saan hakkama, et mu kohta ei öelda ilmaasjata "loll aga järjekindel", et ma saan hakkama kõigega, mis ma ette võtan, täidan endale püsitatud eesmärgid.
Ma sain (muu hulgas) Norras ettevõtte registreeritud (mis nagu ma varem juba olen kirjutanud, pidi olema võimalik vaid siis kui "turujuhil on haiglaslik soov asjad tehtud saada"). Tänaseks päevaks ma ei imesta, et see n i i kaua aega võttis, sest nagu ma tähtsatest paberitest lugesin registreeriti tegevus lõpuks "Brønnøysundi registri Üksuseregistris, mis on seotud Äriregistri, Käibemaksuregistri, Tööbüroo registri, Tööandjate-ja töövõtjate registri, Statistika büroo äri-ja ettevõtete registri, Asutamisregistri, Maksuameti maksumaksjate ja pankrotiregistri ning Maksuameti välismaiste ettevõtete registriga". Ja et need registrid ju kõik tegutsevad omaette, siis polegi midagi imestada...(olgugi et mulle jääb siiski mulje, et omavaheliseks suhtluseks kasutavad nad ka tänapäeva digimaailmas tuviposti.)
Kõikidest raskustest hoolimata (või raskuste kiuste?) tahan ma öelda, et see oli väärt kogemus, ma sain palju targemaks, nägin erinevaid vaatenurki, kohtusin eelarvamustega ja tutvusin paljude huvitavate inimestega. Ja ma sain kinnitust sellele, et kõige olulisem komponent sinu spordikotis on su suhtumine. Mul on hea meel, et sain sel reisil osaleda ja mul on hea meel, et minuga oli ühes paadis terve trobikond toredaid kaaslasi! Võib-olla tegin ma vea, et paadist lahkusin? Ma ei tea... Kuid õnn on julgete poolel.
Mida teeb aga inimene, kellele on korraga sülle kukkunud pool päeva vaba aega? Otseloomulikult tõmbasin ma esimese asjana jalga oma i m e a r m s a d jou-jou püksid, jõin keset p ä i s t p ä e v a klaasi veini, muigasin veinipudelile kirjutatud teksti lugedes (We tried digging tunnels, we tried going over the wire, we tried bribing the guards, we even built a glider and attemted to launch it from the roof. You simply walked out of the front doors, why didn't we think of that?), ahmisin endasse tsitaate kingituseks saadud raamatust, surfasin süümepiinadeta FB-s, blogisin (nagu näha) ja lõpetasin pooliku "kunstnikerduse".
Et siis "Vaprate ja ilusate" saatel olla vahelduseks meeleheitel koduperenaine, triikida pesu, pesta põrandad, koorida kartulid... Ja üle pika aja jälle kirjutama hakata.
Ma tunnen kummalist ja meeliülendavat rahulolu!
Monday, November 21, 2011
Veel purke, üksmeel & eriarvamus
Nädalavahetusel juhtus midagi uskumatut. Mulle tundub, et mul õnnestus lõpuks ometi Janek Harry Potteri usku keerata. Jeei! Nii umbes viis aastat olen ma kuulnud, kui nõme film see on ja kuidas ta ei viitsi seda vaadata (umbes nii nagu mina suhtun Kariibi mere piraatidesse, kuigi solidaarsusest olen ma seda siiski vaadanud ja ega ei saa öelda, et halb oleks olnud. Lihtsalt jonni pärast rohkem piraadifilmi ma ei fänna) ja nii edasi ja edasi.
Olude sunnil vaatasime paar laupäeva tagasi Harry Potteri Saladuste kambri filmi. Sel laupäeval tuli telekast kolmas osa -Azkabani vang, mille otsa me sattusime täiesti juhuslikult. Ja nagu ikka ei olnud ka sel laupäeval telekast mitte midagi mõistlikku vaadata ning meil ei jäänud muud üle kui mõnd videot vaadata. Nii veider kui see ka ei ole, oli meil dvd riiulis just nimelt neljas osa - Tulepeeker (mida ma isegi ei teadnud, ma olin kogu aeg arvanud, et meil on olemas 1. või 2. osa).
Lõppes lugu sellega, et mina vajusin enne filmi lõppu magusasse unne, aga Janek (kellele Harry Potter ei meeldi!) vaatas filmi lõpuni ning tal ei olnud isegi mitte midagi selle vastu, et pühapäeval seda minuga uuesti vaadata. Veider, et veel paar nädalat tagasi ei teadnud ta ühtegi filmitegelast peale Potteri enda, aga nüüd...
Mulle tundus lausa, et tal tekkis hasart ja huvi ka ülejäänud filmid koos minuga ära vaadata. 101-nimekirja Harry Potteri punkt läheb seega väga libedalt:)
Meie perre on tekkinud Harry Potteri üksmeel!
Pühapäeval jäime me aga esimest korda eriarvamusele. Siiani on meil erinevate laulu-ja tantsusaadete suhtes olnud alati üks maitse, kuid "laulupealinna" suhtes jäime me eriarvamusele. Janek üritas mind küll meelitada Kärdla poolele ja mina teda Kohtla-Järve poolele, kuid mõlema katsed olid tulutud. Mina olin Tanja poolt ja Janek Oti poolt!
Samal ajal kui Janek heldimusega "Ärkamisaega" kuulas ja vaata, et pisaratki pühkis, leidsin mina, et see polnud üldse suurem asi esitus. Et kõik ausalt ära rääkida, siis Rene Eespere "Ärkamisaeg" on üks mu lemmiklauludest ja iga kord kui ma kuulen seda koori esituses tuleb mulle kananahk peale. Seekord oli ju ka koor olemas, aga tehke mis tahate mulle lihtsalt ei meeldinud. Minu jaoks ei olnud see minu "Ärkamisaeg" ja seda enam hoidsin ma pöidlaid Tanjale kuigi ka tema kolmas lugu mulle erilist muljet ei avaldanud. (Ma siiski isegi hääletasin Kohtla-Järve poolt, millest ilmselt küll kasu ei olnud nagu me tulemustest teame.)
Tantsusaates olime me aga jälle ühel meelel - Getter välja! Ometigi on mul tunne, et meil tekib võimalus ka uuesti eriarvamusele jääda, sest kui Janek on kindlalt Anna Levandi poolt, siis mina vist kaldun pigem Jan Uuspõllule pöialt hoidma.
Samas on mul täiesti ükskõik, et me tantsu-ja laulusaate suhtes eriarvamusele jääme. Põhiline on ju siiski Harry Potteri suhtes ühel meelel olla!
Friday, November 18, 2011
Kas reede juba paistab?
Lõpuks ometi. Ma olen viimased kolm päeva ärganud äratuskella peale, seda edasi lükanud mõeldes, et "jumal tänatud et on laupäev ja saab magada", siis taibanud, et on alles kolmapäev/neljapäev/reede ning end vastumeelselt voodist püsti ajanud, et minna duši alla, kammida juuksed, pesta hambad, panna riidesse ja minna tööle.
Aga homme...homme kavatsen ma m a g a d a. Ja terve hommikupooliku hommikumantlis ringi koperdada. Ja hambaid alles lõuna ajal pesta. Ja... täna ei tee ma mitte midagi. Kasulikku ma mõtlen. Ega pesemata põrandad, triikimata pesu ja muud kodused toimetused kuhugi ära ei kao kui nad tegemata jätta. Kannatavad kenasti homse-ülehomseni:)
Aga homme...homme kavatsen ma m a g a d a. Ja terve hommikupooliku hommikumantlis ringi koperdada. Ja hambaid alles lõuna ajal pesta. Ja... täna ei tee ma mitte midagi. Kasulikku ma mõtlen. Ega pesemata põrandad, triikimata pesu ja muud kodused toimetused kuhugi ära ei kao kui nad tegemata jätta. Kannatavad kenasti homse-ülehomseni:)
only robinson crusoe had everything done by friday
Thursday, November 17, 2011
Tuhkatriinu üheks ööks
Kätte ongi jõudnud novembrikuu kolmas neljapäev. Mis selles siis nii erilist on? Neljapäev nagu neljapäev ikka? Aga vat ei ole! Veinisõprade jaoks on see kauaoodatud pidupäev. Ja noh minusuguste jaoks sobiv ettekääne. Uus Beaujolais Nouveau on kohale jõudnud!
Igal aastal, just siis kui puudel oma kuldsetest lehtedest taas lõplikult kõrini on saanud, kogub iga enesest lugupidav vinoteek oma sõbrad kokku uue veiniaasta saabumise ootele. Beaujolais Nouveau — nimetus üheaegselt nii veinimaailma uusaastapeole kui keskööl esimest korda äraproovimisele minevale noorele, sama aastakäigu veinihakatisele.
Prantsuse traditsioone jäljendades avatakse nüüd juba igal pool maailmas novembri kolmanda neljapäeva esimestel minutitel massiliselt neid värvikirevusega teineteist üle trumpavate siltidega veinipudeleid. Maitselt vaid ähmaselt veini meenutav viinamarjarüübe avardab esmaproovimisel tublisti igasugust ettekujutust punasest veinist. Božolee mainimine paneb veininautleja sügiseti mõmisema isegi meie jahedamatel laiuskraadidel, rääkimata siis Prantsusmaast, kus Lyoni kohvikud juba 19. sajandist alates uue veini saabumise hetke korraliku peoga on tähistanud.
Suurejoonelises meeleolus keskööl avatud Beaujolais Nouveau tähistab ühtlasi saagikoristuse lõppemist viinamarjakasvandustes ning värskete lõhnade-maitsete pealt ennustatakse nüüd muuhulgas veiniaasta enda potentsiaali.
Tänu novembri keskpaigas tekkivale üleilmsele äkkjanule on see ühe nädala jooksul allakulistatav Beaujolais Nouveau üks müüduimaid veine maailmas tervikuna. Ning seda, mu sõbrad, on palju! Me räägime kümnetest miljonitest pudelitest, mis pea 200 erineva riigi suunas Prantsusmaalt igal sügisel teele lähevad.
Tänu novembri keskpaigas tekkivale üleilmsele äkkjanule on see ühe nädala jooksul allakulistatav Beaujolais Nouveau üks müüduimaid veine maailmas tervikuna. Ning seda, mu sõbrad, on palju! Me räägime kümnetest miljonitest pudelitest, mis pea 200 erineva riigi suunas Prantsusmaalt igal sügisel teele lähevad.
Beaujolais veinikool on ebaprantslaslikult lihtne — praktiliselt kogu selle maakonna veiniaedadest pärit punane rüübe, sealhulgas vaarika-, banaani- ja kirsiaroomidega tervitusjook Nouveau, on valmistatud Gamay viinamarjast. Just Beaujolais kohta kehtib veel üks ilus omadus, mida Prantsusmaal harva leidub — neid veine saab ja tulekski nautida võrdlemisi noorelt, ootamata aastaid veini küpsemist pudelis. Nouveau jaoks korjatakse ka viinamarjad nii vara kui võimalik, sõltuvalt aastast kas augustis või septembris, tervelt ja purustamata kääritatakse seda jooki süsihappegaasi-keskkonnas vaid mõne päeva, seejärel pudelisse ja peolauale üle maailma. Sedasi valmistatud verinoore veini maitseelamuse järel on esmapilgul raske eeldada, et muud Beaujolais veinid (mida tehakse muide Nouveau-st kordades rohkem) kindlasti teistmoodi maitseksid. Tegelikult maitsevad küll, aga ühel õhtul aastas pole see tähtis! Monsieur Duboeuf ehk härra Beaujolais Nouveau on oma perfektselt teostatud turunduskampaaniaga veinimaailmale andnud igati tänuväärse põhjuse kokku tulla ning lõbusalt aega veeta. Ühe öö tuhkatriinuks Beaujolais Nouveau veinijook ise ilmselt jääbki, see-eest aga saabub see öö igal aastal.
(tekst: Urmas Linnamägi Beaujolais Nouveau — Tuhkatriinu üheks ööks)
(tekst: Urmas Linnamägi Beaujolais Nouveau — Tuhkatriinu üheks ööks)
Wishlist
STYLIZIMO blogist leidsin postituse ajatute klassikute kohta, mille hulgas ka minu kolm absoluutset lemmikut - Arne Jacobseni "The Egg" ja "The Swan" ning Poul Henningseni "Artichoke".
Ma olen ilma liialdamata üle kümne aasta unistanud, et ühel ilusal päeval ehib vähemalt see imeline lamp minu elamist ja siis tulevad järgi Jacobseni toolid. Unistanud ja lootnud, et ühel kaunil päeval saan ma need endale lubada. Vahepeal läheb meelest ära, siis tuleb jälle meelde. Eriti kui ma lappan vanu albumeid ja piltidelt vaatab vastu seesama imekaunis lamp. Britti ja Arne söögituba kaunistamas. Ahhhh... Ma unistan ja loodan edasi!
Kui jõuluvana oleks olemas, siis ma kirjutaks talle: Kallis jõuluvana! Ma olen nii püüdnud hea laps olla. Ja vähemalt püüdluste eest võiksin ma sel aastal kuuse alt leida ühe neist kolmest kaunitarist. Näed, ma ei ole isegi ahne, ma ei taha kõike kolme korraga. Esialgu piisaks vaid lambist. Aitäh!
1. "The Egg™" by Arne Jacobsen in 1958.
2. "AJ floor lamp" by Arne Jacobsen in 1960
3. "RAR" by Charles & Ray Eames in 2004 ( fibreglass-reinforced plastic in 1950 )
4. "Wishbone chair" by by Hans J. Wegner in 1949
5. "Kay Bojesen Monkey" by Kay Bojesen in 1951.
6. "Artichoke Lamp" by Poul Henningsen for Louis Poulsen Lighting Inc in 1958.
7. "DLM XL" by Thomas Bentzen 2007-2009 ( maybe not a classic yet, but it will be... )
8. "Kaiser idell 6631 R table lamp" by Christian Dell in 1931.
9. "BL6 Wall Pendant" by Robert Dudley in 1930.
10. "The Swan™" by Arne Jacobsen in 1958.
Wednesday, November 16, 2011
Miks meil külalisi ei käi
Ilmselt sel lihtsalt põhjusel, et me ei lase neid lihtsalt sisse. Ei, me ei piilu kardina vahelt või uksesilmast ja ei istu hiirvaikselt ega oota, kuna külalised ära lähevad. Me lihtsalt magame!
Hommikul kui ärkasime, leidsime mõlemad Janekiga oma telefonist Tillukese Delisa vastamata kõned. Ja sõnumid, millest esimene teatas, et Delisa ja Joel tulevad ööseks meile ja teine, et nad läksid siiski Tartusse.
Kuna need olid saadetud poole 12 ajal, kui me juba ammu magame, on andestatav, et me alla korrusele jäetud telefone ei kuulnud. Irooniline on ka see, et just samal päeval olin ma kõigile teada andnud, et nad mu teisele numbrile ei helistaks. Kuigi just see telefon on mul alati voodi kõrval, sest ma kasutan seda äratuskellana.
Nojah. Päris hea. Kuna me telefonile ei reageerinud, pidid teised keset ööd hakkama Tartusse sõitma. Ma olin enda peale pahane. Janek üritas mind lohutada. "Aga vaata see teine sõnum ju ütleb, et nad läksid siiski Tartusse!"
"Aga ikkagi..." Ma ei tundnud end kuidagi paremini.
"Nad ju teavad, et me oleme kodus, nad oleksid võinud ju siia sõita..." alustas Janek ja jäi korraga vait.
Meile mõlemale meenus, et Hugo oli öösel oma haukumisega meid korraks üles ajanud. Selle asemel, et nagu normaalsed inimesed minna ja vaadata, mis põhjusel koer haugub, keerasin mina teist külge ja Janek karjus lihtsalt: "Hugo, jää vait!". Nii me edasi magasimegi.
Aga miks koer haukus? Jah, tõenäosus on, et ta kuulis ukse taga krõbistamas mõnd põlluhiirt, metskitse, rebast või karu, aga suurem tõenäosus on, et ta hakkas haukuma uksele koputamise peale. Ehk siis selle asemel, et oma tillukesele õele öömaja pakkuda, ei teinud me temast lihtsalt välja!
Niisiis, kallis tilluke Delisa, kui sa öösel meie ukse taga kolistasid, siis meil on rohkem kui piinlik. Et edaspidi selliseid kahetsusväärseid seiku vältida, mõned õpetused: 1) kolistage kõvemini ja kannatlikumalt (sest nagu viimasel ajal selgunud on, olen ka mina sügava unega. Mis iseenesest on muidugi positiivne, aga...) 2) visake kiviga vastu magamistoa akent 3) laulge kõvasti ja valesti 4) laske signaali 5) tulge sisse varuvõtmega! (teil peaks autos ju üks paar meie võtmeid olema)
Viimase punkti puhul ei saa ma aga lubada, et kui ma kolina ja häälte peale lõpuks julgeksin alla vaatama tulla, mis värk on, et ma esimese ettejuhtuva asjaga teile vastu pead ei virutaks ja ei karjuks "appi, vargad!" või midagi muud sarnast.
Muidugi võiksime me endale muretseda ka uksekella, aga siiani pole me sel mõtet näinud. Sest meil on ju juba uksekell. Hugo! Et meil aga öösiti nii harva ootamatuid külalisi käib, ei osanud me uksekellast aru saada. Nii et tegelikult ma kahtlen, kas ka päris uksekell meid aitaks, sest ilmselt arvaks me keset ööd uksekella kuuldes, et ju see mõni põlluhiir, metskits, rebane või karu on ega reageeriks ikkagi.
PS: Külalised on ikka ja alati rohkem kui teretulnud. Sissesaamisega on iseasi;)
Subscribe to:
Posts (Atom)