Kuidas me Hugoga THE Maiki sünnipäevale läksime

Kuna keegi ei suutnud päriselt uskuda, et ma ikkagi võtan teekonna Ussipesas Ädu külla ette, et aasta suursündmusel (The Maiki sünnipäeval) osaleda, pakkisin ma oma kodinad ning Hugo juba reede õhtul autosse ja asusin Tartu poole teele. Kui me olime Tallinnas Janeki maha visanud, otsustasin ma ühtäkki, et ei viitsigi õhtul Tartu poole sõitma hakata.
"Nii tore oleks õhtul ilma segamata üksi telekat vaadata," leidsin ma vabandusi, et tagasi Ussipessa sõita. Need tõlgendas Janek kibekiirelt ümber, et tegelikult tahan ma lihtsalt kontrollida, kuna mees peolt koju laekub. (Olgu lisatud, et mul oli õigus kui ütlesin, et ilmselt olen ma laupäeval juba jõudnud ära sõita enne kui tema koju laekub:))

Kui Hugo pärast tunniajalist sõitu autost välja sai ja end jälle Ussipesas leidis, ei olnud tema hämmingul ja pettumusel ei otsa ega äärt. Ta ei viitsinud isegi haukuda. Lihtsalt vaatas pettunult ümbrust justkui öeldes: "Mis mõttes jälle see sama sara? Aga kus on vanama? Ja teised koerad? See ülbe valge ja suur pruun? Põrun'd oled või naine!"
Saades aru, et jahti täna ilmselt siiski ei tule ja city asemel peab ta ka selle nädalavahetuse veetma siinsamas metsas, viskas ta ohates lihtsalt pikali ja  heitis ta veel korra ümbrusele lootusrikka pilgu, et äkki ikka kusagilt paistab teisi koeri või linnaelu.

Laupäeval startisime me Hugoga uuesti Tartu poole. Kell oli 8:40.  Tallinn-Tartu maantee tundus valikuks liiga lihtne ja nii ma siis otsustasingi sõita läbi Kohila, Rapla, Türi. Tund aega hiljem leidsin ma end ühtäkki Türi asemel hoopiski Järvakandis. Mis seal siis ikka, mõtlesin ma, kõik teed viivad ju lõpuks Ihastesse ja kiiret pole kuhugi. GPS, mille ma alles nüüd suvatsesin sisse lülitada näitas vahemaaks 177 km. Mis seal siis ikka, mõtlesin ma uuesti ja hakkasin tundmatu metsa vahel edas sõitma. Kui korraga avastas Ruudolf, et nüüd oleks viimane aeg meie teekonda ka veidike põnevust tuua ning otsustas kollaselt vilkuma panna ühe tule. Tundes Ruudolfit ja tema vempe, ei olnud ma enam nii kindel, kas suvalistel metsavaheteedel seigelda oleks just kõige õigem. Kuidas ma siis pärast seletan neile, kes mulle järele peavad tulema, et kus ma siis olen.  Keerasin ringi. laupäeva hommikul olin ma jõudnud juba Järvakandis ja kaks korda Raplas ära käia. Hugo tõstis aeg-ajalt autos pead ja andis sügava ohkega märku, et peab mind ikka tõeliselt põrunuks. Tõsi, selle aja peale oleks me juba pidanud Tartule lähenema.  Kusjuures korraks käis mu peast läbi isegi mõte jälle tagasi Ussipessa keerata, kuid ma ei saanud lubada, et teistel, kes niikuinii ei  uskunud, et ma Ädu külla kohale jõuan, õigus oleks. 

Neli tundi hiljem olime me lõpuks ometi jõudnud sihtkohta, Casa de La Ihastesse. Autost välja saades ei suutnud Hugo uskuda, et me tõepoolest kohale olime jõudnud. Olemas olid nii vanama, kui ka koerad, nii ülbe valge kui suur pruun. Ei mingit metsa. Hugo nädalavahetus city's võis alata. 

 

Hugo oli jõudnud sihtpunkti, kuid minu jaoks oli algamas retke kõige suurem väljakutse - jõuda Ihastest The Maikini Valgamaal. Kuigatsini jõudsin ma ilma suuremate pingutusteta, kuid sealt edasi läks juba keerulisemaks. GPS näitas vahemaaks 34,8 km. See oli ilmselgelt võimatu, sest ma olin kunagi varem selle vahemaa jalgsi maha käinud. Ja kindlasti mitte ei oleks ma isegi relva ähvardusel võimeline tunni ajaga 34,8 km kõndima. Tuli läheneda loominguliselt ja usaldada oma vaistu ning mälu. Ja keerasin esimeselt tuttavalt teelt paremale jõudes talukohta, kus ei paistnud ühtegi hingelist. Oli vaid hirmuäratav vaikus. Nagu "Vale pööre". Mõtlesin juba, kuidas ma mudasse kinni jään ja metslased, kes mu'st suppi keeta tahavad, juba põõsas luuravad. 

Õnneks on tänapäeval olemas mobiiltelefonid ja Heily juhendas mu siiski kummaliselt vaiksest kohast tagasi "tsivilisatsiooni", st asfaltkattega teele. Seal tundsin ma end juba turvalisemana. Aga The Maikini polnud ma ikka veel jõudnud. Hakkasin juba telefoni uuesti välja otsima, et teha ümbrusest pilt, et teistele hiljem tõestada, et ma tõepoolest olin vähemalt õige koha lähedal, kui järsku...just siis kui mulle tundus, et peaks paremale keerama, nägin ma vasakul käel tuttavat paika. 

Ma olin jõudnud kohale. Ise ka ei uskuks, kui ma poleks kohal olnud!

Nüüdseks on vähemalt kaks ketsipaari olemas igal ennast austaval fashionistil

Meeste, kes juhtumisi on ka kõige ehtsamat sorti eesti-mees-moegurmaanid, seltskonnas töötades oleme me (vähemuses olevad) naised saanud üsna selgeks, mis on moes ja mis ei ole, mis on kena ja mis ei ole. Kõige suuremat vaidlust ja sellega kaasnevat kõige suuremat erimeelsust on aegade jooksul tekitanud "sobiv kingakontsa kõrgus".

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest ehk siis ühest ilusast päevast kui kellegi kontsakingad said kiitva kommentaari osaliseks, et "kohe kena vaadata, muidu lohisete oma sussidega põrandat pidi ringi". Sellele järgnes kommentaar, et "see on jah, kena konts, selline sobiv, mitte see "litsikonts"". Naised läksid sellest kohe põlema, Milline see "litsikonts" siis on?
"Noh see ülikõrge," tuli eesti-mees-moegurmaanidelt vastus. Niisiis otsustasin ma teha väikse katse, et selgitada välja, milline on meie kontori moegurmaanide meelest sobiv konts.

Alloleval pildil kõige tagumised, keskmised kingad osutusid "nibin-nabin sobivaks", "kõikudes kusagil äärepeal". Olgu öeldud, et minu (ja ka teiste kontori naiste) arvates on tegu täiesti tavalise kingaga.

 

Platvormkingad tõid moegurmaanides esile ohkeid ja soovi juukseid välja kakkuda. "Platvormkingadega käisid vanasti vaid invaliidid," kommenteerisid gurmaanid ja iga kord kui keegi meist platvormidega kontoris ringi tuiskab, taasäratame me moegurmaanides ilmselt lapsepõlvekahjustused, mida nad õhtuti  30 grammi konjakiga ravima peavad.
"Aga üldpilt on siiski kena," leidsid gurmaanid platvormkingades ka plusse, "vähemalt kõnnite sirge seljaga."

 

"Sahisevad sussid" (nagu alloleval pildil olevad sinised) tekitasid ka eesti-mees-moegurmaanides eriarvamusi. Kes leidis, et "sussid on täiesti okeid", kes aga pidas neid täiesti mõttetuteks, sest "nendega te lihtsalt lohisete mööda pärandat".

Meeskolleegide-gurmaanide kurvastuseks või rõõmustamiseks tuleb tõdeda, et "sahisev suss" tundub olevat siiski meie kontori naiste lemmikjalavari.

 

Oli kätte jõudnud aeg piire kombata ja varba otsa tõmmata kõige kõrgemad (ja minu arvates ka minu kingakollektsiooni ühed kenamad) kingad. Elevil ootasin ma hommikul kontoris, kuna moegurmaanid jõuavad, et saaksin oma jalavarjud lõpuks laua alt lagedale tuua. Pärast pikka ootamist saabus ometi kaua oodatud hetk. Moegurmaanid olid kohal. Oli aeg küsida arvamust!

Arvamus oli täpselt selline nagu oligi oodata. "Prangel on piiri ületanud ja kinnitanud fakti, et me oleme tüüpilised eesti mehed ja  liiga vanad!", "Sellest kõrgemaks (loe:hullemaks) enam minna ei saa!" 

Nö "litsikonts" oli leitud! Seesama imekena tikkonts?
Moegurmaanidele oli kole päev. Lisaks minu "litsikontsadele" sahisesid seekord mööda kontori põrandat susside asemel ka kaks paari platvormkingi.

 "Sobiva kontsa kõrguse konkurssi" võitis testi käigus konts nagu ülaloleval pildil kollase jalavarju paari konts. Selline kõrgus oli moegurmaanide arvates kõige sobilikum konts! See minu arvates kõige igavam konts.

Tulemuste kontrollimiseks ( ja endale meeldivama vastuse leidmiseks) otsustasin ma testi korrata kodus Janeki peal. Tulemused panid mind hämmastama. Kõige sobivamaks kõrguseks tunnistas ka Janek kollase kinga kontsa... Moegurmaanide poolt "nibin-nabin" kingaks jäänud king sai ka Janekilt hinnangu "nibin-nabin" (Nagu oleksid nad vastusetes varem kokku leppinud?). Kõige kõrgema kontsaga jalavarjud, minu kingakollektsiooni pärlid, said kõige kehvema hinnangu. "Mul on valus vaadata, kuidas te sellistega ringi liigute," kommenteeris Janek ja möönis siiski, et aeg-ajalt võib ikka ka "litsikonts" kena olla. Platvormikingad hindas Janek "täiesti okeiks" ja ka "sahisevad sussid" osutusid "sobivaks", millele lisandus "sobivaks vabaajariietega"...

Alles pärast kuut ja poolt koos elatud aastat sain ma teada, et ka minu armas abikaasa ei hinda kõrgeid kontsi sama kõrgelt kui mina, et "sahisevad sussid" sobivad vaid vabaajariietusega, samal ajal kui platvormkinga võiks siis kanda igal ajal iga kell. Janeki arvates. Moegurmaanide arvates ilmselgelt mitte. Seega et kõik oleksid rahul, oma mehel oleks ilus vaadata ja kolleegid ei peaks end õhtuti 30 grammi konjakiga ravima, tuleks kanda kingi, millel oleks piltidel näidatud kollase kinga konts?

Kui te arvate, et kingamoe arutelu ja eriarvamused siinkohal eesti-mees-moegurmaanidega olid lõppenud, sest konkursi võitja oli ju välja selgitatud, siis te eksite. Selgus, et jalanõude valikul annab "veel rohkem üle piiri minna", isegi rohkem kui "litsikontsadega". Ehk siis kui ma täna, reede puhul, lükkasin oma varbad mugavatesse ketsidesse, ei olnud kommentaaridel otsa ega äärt. "No mis asjad need veel on?" karjusid moegurmaanid, vangutasid pead ja lisasid: "Mingi konts võiks ju ikka olla!"

Ketside seisu ei päästnud isegi kiirelt guugeldades leitud artikkel, kus seisis, et "nüüdseks on vähemalt kaks ketsipaari olemas igal ennast austaval fashionistil". Moegurmaanid olid rääkinud. Kets ei sobi kuhugi!  Ma olin siiski suutnud nende "taluvuspiiri" ületada. "Litsikonts" parandas oma positsiooni ühe koha võrra. Vist.

Ulata küpsiseid!

 1.vaatus:

Inimtühi tuba. Kesksed tegelased üks koer ja üks vaagen maiustustega. Esimese vaatuse lõpptulemuseks on ära söödud isegi lagritsad. Magamisase on veetud kapi ja vaagna mugavasse lähedusse.

2.vaatus:

Teine vaatus algab siira silmavaatega, mille tagant võib lugeda kavalalt peidetud sõnumit: "Ori, ulata küpsiseid! Ma tagumisteni ise ei ulatunud!"

3. vaatus:

Näljasele koerale on lisandunud veelgi näljasemad kassid. Üks neist on peadpidi lauale ununenud potti roninud (kuigi meie kassid laual ei käi;)) Avatakse külmkapp. Kassid ründavad. Nad on otsekohesed. Nad ei peida oma sõnumit siira silmavaate taha, vaid nõuavad häälekalt, et ori neid toidaks. Küpsistest ja lagritsatest üleküllastunud koer hiilib vaikselt lähemale. Ehk antakse veel midagi?

4.vaatus:

 Koer magab matil. Kassid unelevad diivanipatjadel. Ori teeb uue julge katse avada külmkapp, et lõpuks ka endale üks võileib teha. Koer teritab kõrvu, kassid tõstavad pead.

5. vaatus:

Uus rünnak. 
 

Jälle kord pandi mind paika

Ei ole enam uudis, et mingil täiesti arusaamatul põhjusel peetakse mind esmamulje põhjal ülbeks ja/või uhkeks.

Mingil täiesti arusaamatul põhjusel kinnitavad seda ka kõik testid, mida ma nalja pärast teinud olen. Kasvõi see viimane, kus seisis: "esmamulje on ametlik, laitmatu, elegantne". Ma ei saa muidugi jätta lisamata, et edasi tuli "aga armas". 


Nojah. Istusime siis hiljuti ühe naisteseltskonnaga laua taga ja pidasime plaane pensionipõlvest Miamis, kus me kõik kunagi suurte lokisoengute ja poolpimedatena suurte ameerika autodega ringi kruiisime,  liiklusohtlike olukordi tekitame, rõdul margariitasid limpsime ning basseini ääres kaarte mängime. Elu nagu "Kullakestes". Teate ju küll seda sarja? Polnud kahtlustki, et Kerle on Rose Nyland - alati muretu, ülevõlli positiivne ja veidike naiivne. Ja juba enne kui mina end sarkasmist pakatavaks Dorothy Zbornakiks jõudsin pakkuda, oli minust saanud Blanche Deveraux. Hmm, las ma mõtlen. Milline on Blanche? Ega ometi uhke? Võib-olla isegi ülbe?  Ja otseloomulikult pakkus selle välja inimene, kes nägi mind esmakordselt. Hmm. Jälle kord oli mind paika pandud:D


Janekile seda edasi rääkides, kehitas ta vaid õlgu ja lausus: "Kus see uudis on?"

Mõnikord harva, siis kui ma mõtlen...

...mõtlen ma, et miks ma ometi nii kaua olen suutnud Norraga tegeleda. Kas on asi selles, et varem polnud seadused ja reeglid nii keerulised? Või olen mina jonnakamaks ning järjekindlamaks muutunud? Või olin ma varem  lausa nii rumal, et ei saanud aru kui keeruline kogu sealne asjaajamine tegelikult on? Või siis on õigus neil, kes väidavad, et Norraga ajavad asju ainult hullud või need, kes tegutsevad juba fanatismist?

Nii nagu karta oligi, jäin ma ühe dokumendiga nö hiljaks. Taotlus sai saadetud kõigest kuu aega tagasi. Mingil kummalisel põhjusel ei ole asjad siiani liikunud ja minu taotlus " ei ole veel registreeritud". See ei heidutanud mind, sest juba mai alguses said saadetud teised dokumendid, mis lõpetaks viimaks ometi meie ASi registreerimise saaga.

Ikka aga juhtus nii, et ka need dokumendid "ei olnud ikka veel registreeritud" ja niisiis leidsingi end olukorras, kus viiest mehest neli läksid uhkeldades rohelisi byggekorte lehvitades objektile ning viies jäeti nukralt värava taha. Nüüd tahtis katkeda ka minu kannatus. Viienda mehe luba oli tellimata vaid seetõttu, et Norra äriregister ei olnud suutnud meie taotlust juba kaks kuud registreerida. Ei jäänud mul muud üle, kui uuesti Äriregistrisse helistada, et asja uurida. Esimene telefonile vastanud ametnik ei suutnud meie taotlust muidugi leida, teine ja kolmas suunasid mind sõbralikult edasi ja juba neljas vastas rahulikult, et "meie taotlus lükati 04.06 tagasi, sest üks ristike oli jäänud tegemata". Oleks olnud ka liiast loota, et selle kohta oleks meile võinud mingi teade tulla. "Ohh, siis ei saagi ma töötajaid registris x ja y ja z registreerida," ohkasin ma telefoni, "enne kui oleme uue taotluse saatnud."
"Ega jah," vastas neljas ametnik ja soovis mulle head päeva jätku.

Ma tundsin, et olen jõudnud ringiga algusesse tagasi. Asjaajamine iseenesest ei hirmuta mind enam, küll aga hirmutas mind sel hetkel ootamine. Kogu protsess võis võtta aega päev, kaks, nädal, kaks, kuid isegi kuu või kaks. Selleks ei olnud mul lihtsalt aega. Töö ootas tegemist ja töötaja objektile saamist.

Mõned tunnid hiljem suutsin ma kliendile selgeks teha, et Norra seaduste järgi tohib töötajat objektile lubada  erandjuhul ka ilma byggekort'ita. Töö käis. Kui selgus uus takistus. Objektile jõudis kaup, kuid autol polnud õigust ehitusplatsile sõita enne kui projektijuht, kes "kohe-kohe saabub", sissesõiduloale allkirja paneb. Projektijuht saabuski "kohe-kohe". Kõigest poolteist tundi hiljem.  See päev oli päästetud!

Ma jõudsin järeldusele, et õigus on neil, kes väidavad, et Norraga tegelevad vaid hullud, sest kõige veidram kogu selle sehkendamise, sebimise ja siblimise juures on see, et tegelikult see kõik mulle meeldib. Mulle meeldib kui ma järjekordse pähkli suudan puruks närida. Mulle meeldib kui ma järjekordsest seadsusest ja ettekirjutusest aru saan. Mulle meeldib kui...

Iga saavutus nagu tillukene lotovõit.

Nad ütlevad, et töö tegi ahvist inimese...

...mina ütlen, et töö teeb inimesest alkohooliku. Mitte et mulle mu töö ei meeldiks. Meeldib küll, vägagi meeldib. Kuid aeg-ajalt on kõike lihtsalt liiga palju ja korraga ja viimasel hetkel. Ja mind on üks. Ma ei oska kõike. Ma ei taipa kõike. Ja nii tekib segadus. Mulle ei meeldi segadus. 


Niisiis mõtlengi, ma vahel, et teeks kohe 50g konjakit ja nii kuni märtsini 2013 kui esimene töö Norras  (edukalt!) lõpule on jõudnud. Siis korgiksin ma lahti šampuse! Et ma saaksin siis AA koosolekutel (kuhu ma ilmselt nii pika perioodi vältel alkoholi tarbides satuksin) öelda, et töö tegi mitte ahvist inimese, vaid inimesest alkohooliku:D

Sume suveõhtu ja hommikune Casa De La Ihaste

Nii nagu me Tartusse reede õhtul jõudsime, lendas meile selga Tilluke Delisa ja kamandas oma rõdu peale kokteile jooma. Mis saab meil selle vastu olla! Istusime, nautisime sooja suveööd, kokteile, toitu, head seltskonda...ja otsustasime Janekiga ka sinna ööseks jääda. Tegime ühe vea. Unustasime seda emmele öelda.

Hommikul Casa De La Ihaste poole sõites, hakkasime mõtlema, mis meid siis ees ootab.
"No esiteks kuuleme me kindlasti, et miks te ei öelnud, et te ei tule, me ju ootasime!" pakkusin välja mina. "Ja siis tuleb, miks te üldse siia Tartusse tulite?" jätkas Janek. "Ja siis veel, et teie koer haukus öö otsa ja ei lasknud magada," lisasin mina. "Ja siis veel...," alustas Janek, kuid mõtles siis ümber ja ütles hoopis: "No aga kas me ei ole piisavalt suured, et me ei võiks ise otsustada, mis me teeme?"
Tegin suured silmad. Mis lõvikohvi tema siis nüüd hommikuks joonud oli? "Hmm, me oleme ju Tartus, siin kehtivad teised reeglid." Janek noogutas. Õigus jah.

Casa De La Ihastes võttis meid vastu onunaine: "Ei no saite aega ka tulla!" heitis ta meile ette. Edasi sattusime vanaema silma alla: "Kuhu te siis jäite?" Viimaks oli emme kord, kes ütles nagu oleks onunaisega kokku leppinud: "Saite ka lõpuks aega tulla!" Ja lisas kirsiks tordile. "Teie koer haukus öö otsa!"

Jah. Kõik läks nii nagu olime arvanud. Janek läks Vasulas niitmisega oma "patte" lunastama, mina emmega poodi. Paar tundi poodides kolamist, kuigi oli lubatud, et "käime vaid ühes poes" ning patud olidki lunastatud. Selleks korraks.