"Nii tore oleks õhtul ilma segamata üksi telekat vaadata," leidsin ma vabandusi, et tagasi Ussipessa sõita. Need tõlgendas Janek kibekiirelt ümber, et tegelikult tahan ma lihtsalt kontrollida, kuna mees peolt koju laekub. (Olgu lisatud, et mul oli õigus kui ütlesin, et ilmselt olen ma laupäeval juba jõudnud ära sõita enne kui tema koju laekub:))
Kui Hugo pärast tunniajalist sõitu autost välja sai ja end jälle Ussipesas leidis, ei olnud tema hämmingul ja pettumusel ei otsa ega äärt. Ta ei viitsinud isegi haukuda. Lihtsalt vaatas pettunult ümbrust justkui öeldes: "Mis mõttes jälle see sama sara? Aga kus on vanama? Ja teised koerad? See ülbe valge ja suur pruun? Põrun'd oled või naine!"
Saades aru, et jahti täna ilmselt siiski ei tule ja city asemel peab ta ka selle nädalavahetuse veetma siinsamas metsas, viskas ta ohates lihtsalt pikali ja heitis ta veel korra ümbrusele lootusrikka pilgu, et äkki ikka kusagilt paistab teisi koeri või linnaelu.
Laupäeval startisime me Hugoga uuesti Tartu poole. Kell oli 8:40. Tallinn-Tartu maantee tundus valikuks liiga lihtne ja nii ma siis otsustasingi sõita läbi Kohila, Rapla, Türi. Tund aega hiljem leidsin ma end ühtäkki Türi asemel hoopiski Järvakandis. Mis seal siis ikka, mõtlesin ma, kõik teed viivad ju lõpuks Ihastesse ja kiiret pole kuhugi. GPS, mille ma alles nüüd suvatsesin sisse lülitada näitas vahemaaks 177 km. Mis seal siis ikka, mõtlesin ma uuesti ja hakkasin tundmatu metsa vahel edas sõitma. Kui korraga avastas Ruudolf, et nüüd oleks viimane aeg meie teekonda ka veidike põnevust tuua ning otsustas kollaselt vilkuma panna ühe tule. Tundes Ruudolfit ja tema vempe, ei olnud ma enam nii kindel, kas suvalistel metsavaheteedel seigelda oleks just kõige õigem. Kuidas ma siis pärast seletan neile, kes mulle järele peavad tulema, et kus ma siis olen. Keerasin ringi. laupäeva hommikul olin ma jõudnud juba Järvakandis ja kaks korda Raplas ära käia. Hugo tõstis aeg-ajalt autos pead ja andis sügava ohkega märku, et peab mind ikka tõeliselt põrunuks. Tõsi, selle aja peale oleks me juba pidanud Tartule lähenema. Kusjuures korraks käis mu peast läbi isegi mõte jälle tagasi Ussipessa keerata, kuid ma ei saanud lubada, et teistel, kes niikuinii ei uskunud, et ma Ädu külla kohale jõuan, õigus oleks.
Neli tundi hiljem olime me lõpuks ometi jõudnud sihtkohta, Casa de La Ihastesse. Autost välja saades ei suutnud Hugo uskuda, et me tõepoolest kohale olime jõudnud. Olemas olid nii vanama, kui ka koerad, nii ülbe valge kui suur pruun. Ei mingit metsa. Hugo nädalavahetus city's võis alata.
Hugo oli jõudnud sihtpunkti, kuid minu jaoks oli algamas retke kõige suurem väljakutse - jõuda Ihastest The Maikini Valgamaal. Kuigatsini jõudsin ma ilma suuremate pingutusteta, kuid sealt edasi läks juba keerulisemaks. GPS näitas vahemaaks 34,8 km. See oli ilmselgelt võimatu, sest ma olin kunagi varem selle vahemaa jalgsi maha käinud. Ja kindlasti mitte ei oleks ma isegi relva ähvardusel võimeline tunni ajaga 34,8 km kõndima. Tuli läheneda loominguliselt ja usaldada oma vaistu ning mälu. Ja keerasin esimeselt tuttavalt teelt paremale jõudes talukohta, kus ei paistnud ühtegi hingelist. Oli vaid hirmuäratav vaikus. Nagu "Vale pööre". Mõtlesin juba, kuidas ma mudasse kinni jään ja metslased, kes mu'st suppi keeta tahavad, juba põõsas luuravad.
Õnneks on tänapäeval olemas mobiiltelefonid ja Heily juhendas mu siiski kummaliselt vaiksest kohast tagasi "tsivilisatsiooni", st asfaltkattega teele. Seal tundsin ma end juba turvalisemana. Aga The Maikini polnud ma ikka veel jõudnud. Hakkasin juba telefoni uuesti välja otsima, et teha ümbrusest pilt, et teistele hiljem tõestada, et ma tõepoolest olin vähemalt õige koha lähedal, kui järsku...just siis kui mulle tundus, et peaks paremale keerama, nägin ma vasakul käel tuttavat paika.
Ma olin jõudnud kohale. Ise ka ei uskuks, kui ma poleks kohal olnud!
No comments:
Post a Comment