Pühapäev...vihm, narkomaanid, Burberry kummikud ja pisarad

Vihm ei anna järele ka pühapäeval. Taevas on veel hallim kui ülejäänud päevadel. No pole hullu, mõtleme me, poes käimist see ju ei sega. Naiivses lootuses Karl Johanil oma ostutuuri alustada, tuleme me bussi pealt maha juba Nasjonalteater'i juures ning jalutame sihikindlalt läbi vihma poodide poole.
Seda, et kogu Norra pühapäeviti suletud on, teadsin ma juba ammusest ajast, aga seda, et ka pealinna peatänav meid unises vaikuses ja suletud ustega vastu võtab, ma ei osanud ette teada. Või siis lihtsalt ei mäletanud.
"Oslo City on ikka lahti, see ei ole ju võimalik, et ka kaubanduskeskus keskus keset linna suletud on," lausun ma optimistlikult, kuid tuntava kahtlusenoodiga hääles. Kaubanduskeskuses ja selle ümbruses, mis veel eile oli elust pulbitsenud, valitseb totaalne vaikus. Vaid mõni üksik vihmakeebi ja fotokaameraga turist jalutab sama nõutult ümber poe. Ka Oslo on pühapäeviti suletud!

Mida siis nüüd selle päevaga peale hakata? Ilm ei soosi kohe kuidagi jalutamist. Olgugi, et on soe. Nagu kaks väikest last, otsustame me lihtsalt sihitult metrooga sõitma minna. Mulle meenub aeg kui ma Oslos ülikoolis käisin ja aeg-ajalt sihitult mööda linna ringi jalutasin või sõitsin. Mõnikord oli mul isegi coca-cola pudelis kokteil kaasas. Käekotis oli alati raamat. Pool juhuslikult sattusin ma ühel sellisel igaval päeval Munchi-muuseumi ja teisel samasugusel päeval Vigelandi parki. Võib-olla olid need igavad päevad just pühapäevad?
Poolalateadlikult satume me seegi kord sihitult sõites Vigelandi parki, mis kunagi oli mu kõige lemmikum koht kogu Oslos. Turistid pildistavad igast küljest "Monolitten'it" ja võtavad "Vihase poisiga" samasid poose. Seekord ei avalda hall park mulle aga mingit muljet. Mulle tundub, et siin on juba liiga palju käidud. 

Majorstuenisse jõudes panen tähele, kui räpane Oslo tegelikult on. Bussiootepaviljonid pole värskenduskuuri näinud sellest ajast saati kui nad ilmselt kohale pandi, klaasidel on näha kihtide kaupa kuulutuste jälgi, igal pool vedeleb praht. Taevas läheb hallimaks, kuid sellest hoolimata otsustame me mitte veel tagasi hotelli minna. Oslo ooperimaja avaldab oivalisest suveilmast hoolimata muljet.

Jälle kord jõuame me hotelli tagasi läbimärgade jalanõudega. Kella kuueni kui pidime Britti ja Arnega õhtusöögiks kokku saama, on veel mitu tundi aega. Telekast tuleb sporti. Vedeleme niisama voodis. Ma tänan jumalat või Mark Zukenbergi Facebooki eest.

Kardina vahelt hakkab paistma päike. Me ei suuda oma silmi uskuda. Sellisel hetkel on lausa patt hotellitoas olla. Paneme selga ainsad mitte veel läbimärjad riided ja otsustame linna peale jalutama minna. Aker Bryggel jalutades poeb kontide vahele külm meretuul, kuid saan esimest korda selle reisi jooksul kasutada päikeseprille.

 

Päikeseprillid tuleb peagi tagasi kotti panna. Taevas muutub jälle kord tuttavalt halliks. Nasjonalteater'i juures Britti ja Arnet oodates oleme sunnitud paduvihma ja äikese eest varjuma metroosse, kuhu koguneb peale meie veel terve seltskond karvaseid ja sulelisi. Narkomaanid Oslo kesklinnas ei ole mu jaoks enam mingi üllatus, kuid see, et nad end kõigi nähes täiesti avalikus kohas süstima hakkavad mõjub õõvastavalt. Just nii...ükskõikselt ja justkui oleks see kõige loomulikum tegevus maailmas, ajavad nad oma asjad korda ning vaaruvad edasi metroo sügavustesse. 

Vaatan ümbruses ringi, lootes näha tuttavaid nägusi, keda ootame, et saaks sellest koledast liiga karmist reaalsusest eemale. Britti ja Arnet ei paista aga kusagil... Ja siis märkan ma Burberry kummikuid. Ma olen ilma naise nägu nägemata kindel, et see peab Britt olema.  Mu pilk jõuab veel peatuda stiilsel mustal Mulberry käekotil. Pole kahtlustki! Ja tõepoolest ma ei eksinud. Seal nad kahekesi Arnega seisavadki. Käest kinni nii nagu alati. 

Suundume udupeenesse Oslo kesklinnas asuvasse restorani. Ikka läbi vihma. Mul on nii hea meel, et ka Arne, hoolimata haigusest, oli saanud meiega ühineda. Ma ei olnud julgenud seda loota. Mu silmad täituvad pisaratega. Külma eestlasena püüan ma seda varjata nii hästi kui oskan. Nuuskan nina, nagu oleks mul nohu. 

Nendega kohtudes olen ma alati emotsioonidest ülekülluses. Tegu on inimestega, tänu kellele oskan ma norra keelt ja armastan kunsti(ajalugu). Need on inimesed, kes on mu vanematel ja vanavanematel aidanud minust voolida inimese, kes ma täna olen. Ma võin olla enda üle uhke. Ja Brittile-Arnele rohkem tänulik kui ma kunagi oskan seda sõnadesse panna. 

"Kas sa mäletad seda hiina restorani, kus me sinuga Lillehammeris käisime? küsib Britt, "selle nimi on ikka "Ming Garden", kujutad sa ette." Muidugi ma mäletan. Ma olin just Janekile rääkinud, kuidas me Brittiga iga nädal korra selles restoranis käisime. Britt rääkis norra keeles, mina inglise keeles vastu. 

"Ma mäletan seda nii hästi, kuidas sa just seal ühel hetkel norra keelt rääkima hakkasid," jätkab Britt, "nagu beebi, kes tegi oma esimesi samme." Tunnen jälle, kuidas mu silmad märjaks lähevad. Jah, just Britt oli see, kes aitas mul koostada esimesed norrakeelsed Rotary kõned, kes kannatlikult õpetas mulle keelt ja pani mind 16-aastasena võõral maal tundma kui kodus. Mulle tuleb meelde esimene kohtumine nendega, kui ma lillelises suvekleidis ja breketitega istusin nende elutoa pruunil nahkdiivanil. See kõik oleks nagu eile olnud. 

Lauale jõuab toit, mis meenutab mulle jällegi Ming Gardenit ja seal Brittiga koosveedetud aega, olgugi, et on kordades peenem kui koduses Lillehammeris. Mulle tulevad meelde ühised õhtusöögid Elvegata'l. Kuidas ma spagettidele ketšupit küsisin ja Britti hämmingus pilgu osaliseks sain, kuidas ma krabidega söömisega hätta jäin ja Arne mind välja aitas, kuidas me sõime omaküpsetatud leiba, kuidas ma kohmakalt kartuleid koorisin, pitsat ja pannkooke tegin, neljapäevased kalapallid valges kastmes, lillkapsasupp...

Jõuame ühiste meenutustega mu kunstiajalo õpinguteni. Ma mäletasin millegi pärast, et ma ei saanud esimese hooga kooli lihtsalt selle pärast, et kursusel polnud enam kohti. Tuleb välja, et nii Britt ja Arne ning Knut ja Kari nägid hullu vaeva, et mind tol ajal kooli saada. Saan teada, et Knut oli sunnitud suhtlema isegi tolleaegse Norra suursaadikuga Eestis, kes oli ta sõber, ning Britt pidi kinnitama, et finantseerib mu Norras olemist. Ma ei mäletanud seda kõike. Taipan, et ilma Britti abi ja võitluseta poleks ma tookord kooli õppima saanudki. Ma ei suuda aru mõista, miks üks võõras inimene on otsustanud aidata ja toetada üht täiesti tavalist tüdrukut Annelinnast, Tartust.
"Issand, ma ei mäletanudki seda kõike," ütlen ma Brittile, "ilma sinuta ei oleks ma ju Norrasse kooli saanud tulla!"
"Aga ilma minuta?" hüüatab ühtäkki Arne ja naerab. Me kõik naerame, kuid jälle kord on mu silmad vesised.
Oma haigusest hoolimata on Arne säilitanud huumorimeele ja neil hetkedel, kui ta möödunut mäletab naeravad tema silmad samamoodi nagu vanasti. Ma imetlen teda. Siiralt. Seda elujõudu ja elutahet, positiivset ellusuhtumist ja oskust elada üks päev korraga. Tunnen, kuidas kohtumine nendega annab mulle energiat. Ka nüüd - 15  aastat hiljem - on nad mulle eeskujuks. Silitan pisaraid varjates Janeki kätt ning loodan, et me oleme kunagi täpselt nagu meist üle laua istuvad 30 aastat abielus olnud Britt ja Arne.
Britt oleks justkui mu mõtteid lugenud ja lausub: "Me elame üks päev korraga, naudime seda, mis meil on. Meie elu kujuneb täpselt selliseks nagu see, mis me otsustame minevikust kaasa võtta." Sarkastiline mina ütleks igal muul hetkel, et mis teil viga, kuid selle asemel kujutan ma ette nende lastelast, kes oma vanaisale kaissu poeb, teda kallistab ning lausub: "Mis sellest, et sa haige oled, ma armastan sind nii väga!"

Jutustades, naerdes, nuttes, meenutades on kaks tundi möödunud nagu lennates. Arve saabudes näen, et oleme ära söönud keskmise eestlase kuupalga. Tunnen, et joodud vein on pähe hakanud. Trammipeatuses lähme me lahku. Vaatan eemalduvaid Burberry kummikuid ning olen tänulik selle õhtu eest.

Uskumatu, et vihmases Oslos oli kahe päeva jooksul olnud tegelikult nii palju päikest!

 

(jätkub)