Mõnikord harva, siis kui ma mõtlen...

...mõtlen ma, et miks ma ometi nii kaua olen suutnud Norraga tegeleda. Kas on asi selles, et varem polnud seadused ja reeglid nii keerulised? Või olen mina jonnakamaks ning järjekindlamaks muutunud? Või olin ma varem  lausa nii rumal, et ei saanud aru kui keeruline kogu sealne asjaajamine tegelikult on? Või siis on õigus neil, kes väidavad, et Norraga ajavad asju ainult hullud või need, kes tegutsevad juba fanatismist?

Nii nagu karta oligi, jäin ma ühe dokumendiga nö hiljaks. Taotlus sai saadetud kõigest kuu aega tagasi. Mingil kummalisel põhjusel ei ole asjad siiani liikunud ja minu taotlus " ei ole veel registreeritud". See ei heidutanud mind, sest juba mai alguses said saadetud teised dokumendid, mis lõpetaks viimaks ometi meie ASi registreerimise saaga.

Ikka aga juhtus nii, et ka need dokumendid "ei olnud ikka veel registreeritud" ja niisiis leidsingi end olukorras, kus viiest mehest neli läksid uhkeldades rohelisi byggekorte lehvitades objektile ning viies jäeti nukralt värava taha. Nüüd tahtis katkeda ka minu kannatus. Viienda mehe luba oli tellimata vaid seetõttu, et Norra äriregister ei olnud suutnud meie taotlust juba kaks kuud registreerida. Ei jäänud mul muud üle, kui uuesti Äriregistrisse helistada, et asja uurida. Esimene telefonile vastanud ametnik ei suutnud meie taotlust muidugi leida, teine ja kolmas suunasid mind sõbralikult edasi ja juba neljas vastas rahulikult, et "meie taotlus lükati 04.06 tagasi, sest üks ristike oli jäänud tegemata". Oleks olnud ka liiast loota, et selle kohta oleks meile võinud mingi teade tulla. "Ohh, siis ei saagi ma töötajaid registris x ja y ja z registreerida," ohkasin ma telefoni, "enne kui oleme uue taotluse saatnud."
"Ega jah," vastas neljas ametnik ja soovis mulle head päeva jätku.

Ma tundsin, et olen jõudnud ringiga algusesse tagasi. Asjaajamine iseenesest ei hirmuta mind enam, küll aga hirmutas mind sel hetkel ootamine. Kogu protsess võis võtta aega päev, kaks, nädal, kaks, kuid isegi kuu või kaks. Selleks ei olnud mul lihtsalt aega. Töö ootas tegemist ja töötaja objektile saamist.

Mõned tunnid hiljem suutsin ma kliendile selgeks teha, et Norra seaduste järgi tohib töötajat objektile lubada  erandjuhul ka ilma byggekort'ita. Töö käis. Kui selgus uus takistus. Objektile jõudis kaup, kuid autol polnud õigust ehitusplatsile sõita enne kui projektijuht, kes "kohe-kohe saabub", sissesõiduloale allkirja paneb. Projektijuht saabuski "kohe-kohe". Kõigest poolteist tundi hiljem.  See päev oli päästetud!

Ma jõudsin järeldusele, et õigus on neil, kes väidavad, et Norraga tegelevad vaid hullud, sest kõige veidram kogu selle sehkendamise, sebimise ja siblimise juures on see, et tegelikult see kõik mulle meeldib. Mulle meeldib kui ma järjekordse pähkli suudan puruks närida. Mulle meeldib kui ma järjekordsest seadsusest ja ettekirjutusest aru saan. Mulle meeldib kui...

Iga saavutus nagu tillukene lotovõit.