Sume suveõhtu ja hommikune Casa De La Ihaste

Nii nagu me Tartusse reede õhtul jõudsime, lendas meile selga Tilluke Delisa ja kamandas oma rõdu peale kokteile jooma. Mis saab meil selle vastu olla! Istusime, nautisime sooja suveööd, kokteile, toitu, head seltskonda...ja otsustasime Janekiga ka sinna ööseks jääda. Tegime ühe vea. Unustasime seda emmele öelda.

Hommikul Casa De La Ihaste poole sõites, hakkasime mõtlema, mis meid siis ees ootab.
"No esiteks kuuleme me kindlasti, et miks te ei öelnud, et te ei tule, me ju ootasime!" pakkusin välja mina. "Ja siis tuleb, miks te üldse siia Tartusse tulite?" jätkas Janek. "Ja siis veel, et teie koer haukus öö otsa ja ei lasknud magada," lisasin mina. "Ja siis veel...," alustas Janek, kuid mõtles siis ümber ja ütles hoopis: "No aga kas me ei ole piisavalt suured, et me ei võiks ise otsustada, mis me teeme?"
Tegin suured silmad. Mis lõvikohvi tema siis nüüd hommikuks joonud oli? "Hmm, me oleme ju Tartus, siin kehtivad teised reeglid." Janek noogutas. Õigus jah.

Casa De La Ihastes võttis meid vastu onunaine: "Ei no saite aega ka tulla!" heitis ta meile ette. Edasi sattusime vanaema silma alla: "Kuhu te siis jäite?" Viimaks oli emme kord, kes ütles nagu oleks onunaisega kokku leppinud: "Saite ka lõpuks aega tulla!" Ja lisas kirsiks tordile. "Teie koer haukus öö otsa!"

Jah. Kõik läks nii nagu olime arvanud. Janek läks Vasulas niitmisega oma "patte" lunastama, mina emmega poodi. Paar tundi poodides kolamist, kuigi oli lubatud, et "käime vaid ühes poes" ning patud olidki lunastatud. Selleks korraks.