Laupäev...trotsime vihma

Vihmasadu jätkub. Taevas on hall. Kohvrisse pilku heites saan aru, et olen kaasa võtnud täiesti vale garderoobi. (Kodus sai küll ilmateadet vaadatud, mis näitaski vihma, kuid ausõna, ma olin kindel, et see on eksitus või viga!). Sellest hoolimata otsustame me turisti kombel linna kaeda.

Mis sellest, et tuul sasib juukseid, vihm paneb nina jooksma ning jalanõud on juba lühikesest jalutuskäigust läbimärjad. Vapralt käime me läbi kõik "kohustuslikud" kohad. Loss, parlamendihoone, raekoda... Nii nagu üks õige turist. 
Saades iga  poe aknal ilutsevatest ja ahvatlevatest  "Sale 50%" reklaamidest  innustust, seame me lootusrikkalt sammud Moods of Norway poole.

Tõenäoliselt ainuke pood, kus alesid ei ole, on just see pood. Täishind on natuke liiga krõbe.Kuigi vahet enam väga ei oleks, sest imeodavatest Ryanairi piletitest hoolimata on reis muutumas juba sama kalliks kui puhkusereis kahele palmi alla. Ilusad traktori-märgiga värvilised riided jäävad siiski poodi meist alles. Veidike pettunult longime me läbi vihma ja läbimärgades jalanõudes Oslo City poole. Me ei saa ju ometi koju tagasi minna ilma ühegi välismaalt ostetud hilbuta. Läbi häda ja suuri pingutusi nõudes see meil lõpuks ka õnnestub. Homme jätkma otsinguid, mõtleme me hotelli poole tagasi sõites. Täna enam ei jõua. Rong Haldenisse väljub juba paari tunni pärast. Enne seda peame jõudma veel hotellis piduriided selga tõmmata.

Kõigest pea kaks tundi hiljem ja 494nok'i vaesemana jõuame me Haldenisse, et sealt edasi sõita Knivsø'sse, kus Knut ja Kari peavad koos oma 80-aasta juubelit. Meie tulekust ei tea peale nende laste ja kahe lähima sõbra mitte keegi. Mida lähemale me jõuame, seda rohkem hakkan ma närveerima, mu süda lööb kiiremini ja peopesad hakkavad higistama. Paljusid, kes sel peol on, pole ma näinud vist isegi nii palju kui 12 aastat. Janek ei tunne neist kedagi. Ma saan aru, et ka tema on närvis. Naiivselt luban ma talle, et läheme juba seitsmese rongiga Oslosse tagasi. Kell on viis läbi.

Olemegi kohal. Väljas kogunev rahvas ei saa aru, kes saabuvad. Ka Knut ja Kari vaatavad meid hämmingus pilguga. "Kes need tulevad?" heidavad nad üksteisele küsivaid pilke. Ja siis nad taipavad! Kari haarab meid oma embusesse ja ei suuda oma silmi uskuda. Knut püüab küll esialgu olla vaospeetum, kuid annab siis alla, kallistab mind kui kaua kodust eemal olnud tütart, pomiseb ikka veel hämmingus olles, et arvas, et näeb viirastusi. Pinge on maas. Üllatus läks asja ette. Ma nägin mõlema silmis suurt hea meelt ja siirast rõõmu meie tuleku üle.  Uskuge või mitte, aga isegi päike on pilve tagant välja tulnud ning paitab soojalt.
"Kas keegi teist teadis, et Maria ka tuleb?" küsib Knut. Poeg Truls ja tütar Anne noogutavad rahulolevalt. "Selle pärast me ei saanudki sinuga eile kokkuleppele mitu külalist on," vangutab Knut pead ning selgitab, et tema sai kokku 27 külalist, aga poeg raius jonnakalt ilma pikemalt põhjendamata vastu, et külalisi on 29. "Ja sind ta kallistab?" küsib keegi kepiga vanahärra. Ma ei saa sellest kommentaarist esialgu aru. "Kui mina kunagi üle pika aja talle Lillehammerisse külla läksin ja teda keset linna kallistada tahtsin, lükkas ta mu pahandades eemale, et inimesed näevad ja see ei ole mitte sobiv. Ta oli ju meil ikkagi fylkesmann (maavanem)!" muheleb kepiga vanahärra. Tunnen temas ära Knuti vanema venna, kuid tema mind ära ei tunne. Veel. Algab tutvustusvoor.

"Kjersti, Per, Ola, Kari, Tor, Anne, Britt (ja kõik teised norranimelised kohalviibijad), tulge saage tuttavaks, see on meie Eesti tütar," kutsub Knut kõiki meid kaema ning jätkab nii nagu ma mäletan, et ta mind kogu aeg kõigile tutvustanud on. "See on Maria, ta elas meie juures kui oli Rotary vahetusõpilane. Aasta ajaga sai ta keele nii selgeks, et tegi kooli lõpus artiumi (lõpueksami) väga heale hindele ja aasta hiljem tuli ta kooli õppima kunstiajalugu, kus ta samuti lõpetas heade tulemustega. Uskumatu, kas pole!"
Tunnen, et minust maalitakse pilt nagu üliinimesest. Kõik noogutavad heakskiitvalt. "You are a lucky man, she is a very smart lady," pöördub Knut Janeki poole. Janek noogutab nõusolevalt, saamata aru, miks ta nii väga lucky on, sest kogu eelnev jutt on toimunud norra keeles. Ma ei hakka talle seda ka tõlkima. Piisab sellest, et ta teab, et peab lucky olema.

Samal ajal kui osa külalisi ikka veel salaja meid uudistab, piilun mina vargsi teisi külalisi. Kaksikud Truls ja Erik, kes viimati olid põlevipikkused põngerjad ja tüütasid mind hommikuti kui ma kauem magada tahtsin, on sirgunud nägusateks noorteks meesteks. Näha on nad häbenevad mind tervitada. Ma tahaks nii neid kõigi magamata hommikute eest tagasi kiusata, põsest näpistada ja "vanainimese" kombel öelda "issake, kui suureks te kasvanud ole, ma mäletan teid, kui te alles poolpaljalt ringi lippasite". Saan siiski kiusatusest võitu ja ei hakka neid häbistama. Püüan hoopis aru saada, kes ülejäänud noortest inimestest, kes on. Mis seal imestada,  kui  suuremat osa neist nägin ma viimati mähkmetes ja täiesti beebina.

Vaatan kella. See läheneb kuuele. On aeg otsustada, kas jõuda seitsmesele rongile või minna kümnesega.
Janek eelistaks seitsmest. Mina kümnest. Olles Mareki juba hulluks ajanud argumentidega, miks me peaksime siiski hilisema rongiga minema, võtan ma lõpuks vastu otsuse, et jääme ka õhtusöögile. Janekil ei jää muud üle kui sellega leppida. Kuulata arusaamatut norrakeelset plädinat ning vaid naeratada viisakalt. Ma olen talle selle "ohvri" eest tänulik ja tean, et lähiajal leiab ta mooduse, kuidas ma talle seda heastada saaksin.

Kell kümme asume me tagasiteele Oslosse. Pidus käidud ningu niuhti...kõigest neli tundi rongisõitu! Jõuan korraks vaid mõelda, mida kõike oleksin ma järjekordse 494 noki eest endale allahindlustega poodides lubada saanud, kuid saan siis kohe aru, kui tobe see mõte on. Kõigele ei saa hinnasilti külge panna. Ma saan aru, miks me reisisihiks (minu jaoks) koduse ja argise Norra valisime. Seda tunnet ei anna kirjeldada.

(jätkub)