Maja ja "lapsi" ei tohi ju ometi reisi ajaks valveta jätta ja nii saab majahoidjatele enne reisi jäetud Hugo, Orkuti ja Skype'i põhjalik ja detailne kasutus-ja hooldusjuhendid. Et reis võiks rahuliku südamega alata.
"Täna ju ometi Kalevipoegi ei lenda?" jõudsime me vaid teineteiselt küsida kui leidsime oma lennu väravast eest kõige pesuehtsamad Kalevipojad, kes ilmselgelt enne reisi olid alkoholi kõrvale ka lõvipirukaid söönud. Oivaline algus! "Ahh, ehk on nad lihtsalt purjus, aga vaiksed," jõudsime me vaid mõelda kui Kalevipojad jaurama hakkasid.
"Mida sa trügid järjekorras vahele!" lärmas see, kes kõige agaramalt ise oli järjekorda vahele trüginud. "T..a, õpi eesti keel selgeks," karjus teine. Kelle peale ja miks, jäigi arusaamatuks. Võib-olla siis nende peale, kes haudvaikuses järjekorras seistes lennukile minekut ootasid. "Täitsa pekkis, kui piinlik mul oli kui ... suitsuruumis mingilt naiselt küsis, kas ta on mees või naine...Täitsa pekkis!" kilkas seltskonnaga kaasas olev Kalevitütar.
Mul oli häbi oma kaasmaalaste pärast. Mul oli häbi olla eestlane. Palusin mõttes, et see seltskond satuks lennukis meist võimalikult kaugele.
Kalevipoegade kõrval seisis järjekorras "Amway-seltskond", kes jahvatas üksteise võidu mingitest tasemetest ja kogemustest. Kõvasti ja veel kõvemini. Alkoholipudelid näpus. Aga muidu viksid ja viisakad, koolilõpuülikonnad seljas ja puha.
Ma olin reisist juba tüdinenud. Me olime ühelt poolt sisse piiratud Kalevipoegadest ja teiselt poolt lärmakastest amway'lastest. Ma oleksin tahtnud juba Oslos kohal olla. Kuid me liikusime alles samm-sammu haaval vaikselt ja vaevaliselt alles lennuki poole.
Poolteist tundi hiljem maandusime me vihmases ja sompus Norras. Lahtiste kingade ja lühikeste pükstega tundsin ma end nagu Londoni suvitaja Pariisi loomaaias. Amway'lased tulid meiega sama bussi peale. (Kui te kunagi peaksite sattuma mõnele nende üritusele, kus näidatakse ka reisivideot, ja näete seal juhuslikult ka meid Janekiga, siis me lihtsalt sattusime bussis amway'laste keskele istuma, mitte ei ole võrkturundusega tegelema hakanud.)
Kalevipoegadele olid õnneks vastu tulnud samasugused Kalevipojad autoga. Vähemalt niigi palju.
Veel poolteist tundi hiljem olime me läbimärjana lõpuks ometi jõudnud hotelli. Puhkus võis alata!
(jätkub)
No comments:
Post a Comment