Esmaspäev...amway'lased ja mullased näpus

Esmaspäeva hommik. Paistab lauspäike. Veidike nukralt pakime me kohvrid ja liigume bussipeatusesse. Buss on rahvast paksult täis. Keegi astub mu varbale. Palav on. Marsruut on pähe kolme päevaga pähe kulunud: neste holdeplass er Frogner kirke, Skovveien, Solli, Slottsparken... Nädalavahetusel kümme minutit kestnud bussisõit on võtnud aega juba kakskümmend.
Lennujaama viiva bussi juures kohtame me vanu tuttavaid amway'lasi, kes mingil põhjusel ei oska aimata, et bussis, mis sõidab lennujaama, võib olla ka teisi eesti keelt kõnelevaid inimesi. Saame kuulda, kuidas nad jänest sõites ja jala käies lausa tuhat nok'i kokku hoidsid, kuidas nad baaris jõid õlut, mis on sama kallis pudeli veini hinnaga, kuidas nad ei suuda viskile "ei" öelda, kuidas saab vaadata järele kaua nad juba "teemanttasmel" on olnud, kuidas nüüd on vaja vaid paar klienti leida ja siis saab lubada endale auto ja soojamaareisi...Mul on tunne nagu oleksin sattunud sellesse Kuku raadio reklaami. "Mitte rumalatele inimestele" või mis ta oligi.  Vähemalt pole Kalevipoegi märkata.

Ka lennukis suudavad amway'lased kaose tekitada. Kuigi on silmaga näha, et enam pole kohti, et nad saaksid kõik koos olla ja käsipagas ei mahu täpselt nende peakohal olevatele riiulitele, keelduvad nad edasi liikumast ja tekitavad lennuki taga osas lihtsalt tropi. Neile öeldakse tuhat ja üks korda: "palun võtke esimene vaba istekoht", kuid sellest hoolimata nad lihtsalt seisavad. Hiljem saan ma aru, miks nad kõik nii väga koos tahtsid istuda. Pealik/vanem-amway'lane peab kõnet ja õpetab rookie'dele, kuidas ja kui palju nad teenima hakkavad. Rookie-amway'laste silmad lähevad jutu peale särama. Ilmselt näevad nad vaimusilmas uusi autosid ja soojamaareise.

Kodusesse Ussipessa jõudes leian ma laualt koer-lapsehoidjate jäetud kirja: 

"1. Hugo oli väga hea koeralaps - oli koguaeg minu ligidal nii sees kui väljas. paar korda laupäeval pani lõrisedes jooksu -  põllu tagant sõitis mitu korda mingi auto ja Hugo ei saa vist aru et see territoorium seal pole enam tema valvata..

/.../

appi miks need kassid omavahel nii kaklevad  - olin õues ja võtsin päikest kui korraga hakkas toas jube müdin ja  toast veeres  välja kräunuv karvakera.....siis see kera lõi ennast kaheks kassiks lahku ja kumbki pani omas suunas minema../.../

5. veini jõime ka ära ja kommid sõime ära - aitäh, olen nüüd jälle mitu kilo raskem..indrek jõi mõned õlled ära - võttis küll ise kaasa mitu purki aga ikka jäi väheks. siin looduses olles oli pidev söögiisu ja joogijanu...

/.../ 

kuna nõudepesuvahend sai otsa  ja ma enam poodi ei viitsinud minna siis ma ei tea kas need draamakuiini ja paatiänimali tassid said ikka nii puhtaks kui pidid:)

 ma lähen siit ära kella 11 paiku, enne käin veel Hugoga ka ringi...loodan et sain õieti aru et te tulete 1 paiku...kahju on teda tuppa jätta kohe sest ta nii tubli olnud tõesti..."

 

 Hugol liputab mind nähes heameelest saba. Orkut ja Skype nõuavad aga karjudes süüa. Hea, et nad mind samal ajal kui neile konservi valan, köögis maha ei murra. Ilmselt ootavad nad lihtsalt kuni ma trepile astun.

Igaks juhuks saab Hugo veel Orkuti käest peksa. Et toidule liiga lähedale tuli. Sellest hoolimata liputab Hugo saba ja tahab palli mängida. 

Maainimene on liiga kaua kodust ära olnud. Kolme päevaga on minu peterselli-ja tilli peenrasse tekkinud erinevat sorti lilled. Ilusad, aga totaalselt vales kohas. Nii asubki Proua Maainimene peenraid harvedama ja lilli õigesse kohta ümber istutama. Isegi kindad läheb meelest kätte panna. Näpud saavad mullaseks. Puhkus on läbi saanud.