"Eestlane see mõtleb pikalt, aeglane reaktsioon ka siis kui jooma hakkab siis pildituks end joob"

Maainimesed otsustasid ka nädalavahetusel pidus käia. Kus sa siis ikka jätad minemata kui pidu nii lähedale kätte tuuakse, väljas lõõskab üle maeiteamitme kuu kuum päike ja on lootus esimest korda sel aastal ka merevette jõuda. Mõeldud-tehtud ja maainimesed sättisid end Kloogaranna poole teele.

Pidu ise oli nagu pidu ikka, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, mis toimus aia sees, vaid sellest, mis toimus enne peole minekut aia taga. (Ega see nüüd eriline pommuudis ei ole, aga lihtsalt paneb mind alati imestama.)

Kell on kaks päeva. Taevas paistab lauspäike ja soojakraadid on jõudnud 30 kanti. Ometigi võis iga teise auto juures näha seltskondi, kus keegi oli juba suutnud end retardiks juua, kuid ikka veel püüdis enne peole minekut käest kätte liikuvast Vana Tallinna või rummipudelist viimast võtta.  Ma ei mõista seda mitmel põhjusel. 1) mis ajab noori inimesi südapäeval end sigalakku täis jooma? 2) kuidas saab seda teha nii kuuma ilmaga? 3) ja mis mõte on raisata veel vähemalt 12 eurot kontserdipileti eest, kui sa niikuinii ei saa enam mitte kui millestki aru. Jooge siis kusagil puu taga, see on tasuta ja no 12 euro eest saab ju ikka uue viina kätte.
Aga ossid nii ei mõtle. Nemad imevad end juba enne pidu pildituks ära ja ronivad siis peole, kus ilmtingimata on leida keegi, kellel silm rulli taguda.

Ma ei taha üldse öelda, et ma ise mingi pühak oleks olnud. Paar korda ikka sai tüdrukutega koolipeol kamba peale üks Maasika või Vaarika musi ostetud ja siis kümnekesi see salaja ära joodud. Siis tuli hiilida koolipeole õppealajuhatajast mööda silmsidet vältides, et tal jumala eest ei tekiks soovi vestlusesse langeda, mis oleks võinud paljastada nurga taga ära joodud napsi lõhnad. Mis seal siis vahet on praegusega? Kah ju joodi enne pidu nurga taga. Vahe on selles, et me ei kaaninud end täis, me ei lällanud ja kakerdanud ega kakelnud kellegagi ega oksendanud tantsupõrandale ja jäänud kuhugi nurka magama. Me kompasime piire. Põnev oli teada, et kas õnnestub õppealajuhatajast mööda hiilida ise värisedes ja vaikselt muretsedes tagajärgede pärast kui ei peaks õnnestuma. Siis oleks ju kohe vanematele helistatud, direktori juurde kutsutud, käskkiri kirjutatud ja ohh seda häbi!
Ka suvepidudel käies (siis kui igasugused Nancy ja 2QS suvetuurid jube populaarsed olid) juhtus ikka, et õhtuhämaruses osteti kamba peale üks gin , kuid ikkagi mindi peole pigem selle pärast, et näha lemmikbände ja leida uusi sõpru, piiluda rahva seast salaja, et kas poisid ka kohal on. Ja kui siis üksteist märgati, võttis tunde aega enne kui üks või teine julges vestlust alustada. Mis sellest, et muidu igapäevaselt läbi käidi. Pidu oli hoopis teine asi. Siin ei kehtinud argipäeva-suhluse reeglid. Alkohol oli teisejärguline. Olid ajad, eks;)

Ja kõige arusaamatum trend mu jaoks see, et pärast seda kui end pildituks ja kontaktivõimetuks on joodud, leiab ikka ja alati keegi, et just nüüd on kõige õigem aeg autorooli istuda. Jah, see kõige õigem otsus mida üldse teha saab! Vaadates igal õhtul uudiseid, kus iga ööpäevaga tabatakse järjest rohkem roolijoodikuid, "ei jää mul muud üle kui karjuda, karjuda, karjuda" kui tsiteerida laulusõnu Chalice'i uuelt plaadilt.
Okei, püüame mõista: no näiteks istume me Janekiga Ussipesas ja joome end sõna otses mõttes täis, "maandame stressi", ja siis ühtäkki tõusen ma diivanilt püsti, taarun auto juurde ja lähen küla vahele kihutama. Ei ole ju loogiline? Ei ole. Statistika räägib aga teist keelt. Tundub, et on loogiline.

Ahjaa, ja enne või pärast pildituna autosõitu, tuleks ilmtingimata ujumas ka käia. Siis on pidu täiuslik olnud.
Hommikul (kui läheb hästi ja juhtud järgmist hommikut ikka nägema) saab kukalt kratsida, sõpradele lolli näoga otsa vaadata ja poolpehmekeelselt podiseda: "Mis pidu? Me käisime eile peol ka vä? Täitsa p...is, ma ei mäletagi. T..a, eile oli ikka lahe küll!"