Inimene ei armasta täiuslikkust. Ta teeb täiuslikuks selle, mida ta armastab. (J. P. Chenet)

 Kui "liblikad kõhus" on ära kadunud, hakatakse tihti taga nutma seda müstilist sädet. Kui sädet ei ole muutuvad inimesed rahutuks ja hakkavad taga ajama põnevust, et säde tagasi tuleks. Mul on neist inimestest kahju. Kahju, sest nad pole aru saanud, et säde võib olla asendunud millegi palju ilusama ja kestvamaga. Säde on kasvanud armastuseks. Mis on armastus? 

Armastus on hommikul valmistatud kohv. Armastus on leppimine vannituppa maha visatud käterättide kuhjaga. Armastus on  Harry Potteri vaatamine, hoolimata sellest, et see ei kuulu su lemmikfilmide hulka. Armastus on Kariibi mere piraatide vaatamine, sest see meeldib teisele. Armastus on ootamatud kallistused. Armastus on diivanil üksteise kaissu pugemine. Armastus on öised juustuvõileivad.  Armastus on oskus näha teineteises täiuslikkust. Armastus on see, kui olla teineteisest eemal  ja tunda just nagu oleksime koos. Armastus on nägelemised. Armastus on koos ära joodud vein. Armastus on leppimine. Armastus on vaikus, mis tundub kõige pikema ja meeldivama jutuajamisena. Armastus on olla koos. Olla teineteise jaoks olemas. Teineteise kõrval. Armastus on tuhat pisiasja meis ja meie ümber. Tuleb vaid armastus ära tunda. Ja sädegi pole kuhugi kadunud. See on ikka alles meie silmades. Ja südames. Ainult, et nüüd on selle nimi armastus. 

Kõik pisikesed asjad, mida tehakse ilma palumata, lihtsalt sellepärast, et teisele heameelt teha, ongi armastus.

Viis abielus oldud aastat on lihvinud maha nii mõnedki kandilised nurgad. Armastus jõudnud pugeda igasse toanurka, seinaprakku ja südamesoppi.