Retoorilise küsimuse vastus

Mõnikord jääb mulle endale tunne, et ma ainult vingun, nagu oleks ma ise ainus hea inimene maailmas, kelllele kõik teised liiga teevad. Teinekord mul aga ongi selline tunne, mul ongi tunne, et keegi teeb mulle liiga. Antud juhul Elu. Sest kui ma paar päeva tagasi ulmenohu, megaköha ja palavikuga maadlesin, küsisin ma kas saaks veel hullemaks minna, siis täna sain ma vastuse. Ei, surnud ma pole, kuigi mingil hetkel tundus juba see ka lahendus, ma sain hoopistükkis terveks, aga hommikul ärkas Ida üles palavikuga.

Ma ei pea hakkama ütlema, et loomulikult oli tal lastehoiu päev ja meie olime endale töised plaanid teinud, sest igakord kui me teeme plaane, juhtub midagi.  Ühesõnaga alustasime me päeva emo-sse sõiduga. Ma ei saanud ka üksinda minna, sest hoolimata Mareki püüetest Mondeo-Matit elustada on see vanamees siiski võtnud nõuks meie teenimise lõpetada. Me läksime kõik koos. Mareki autoga. Mis poolel teel lastehaiglasse lihtsalt ära suri. Nii olime me palavikus lapse ja katkise autoga teel. Seega, jah ma võtan endale õiguse natuke viriseda, et Elu teeb meile tibake liiga.

Samas tahaks ma tänada seda inimest,kes Taxify äppi välja mõtles. Juba neli minutit hiljem liikusime me Idaga haigla poole ja jätsime Mareki südamerahuga tee peale. 

Kõigest kolm tundi arstil ootamist ja me saimegi koju. Kõrvapõletikku ravima. Jällegi, samas olen ma natuke tänulik ka. Me oleks vabalt võinud ka haiglasse sattuda. Tegelikult kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma ei teagi, kumb on hullem - autota metsas või linnas, aga haiglas. Ikka kodus eks?

Arvate, et see on kõik? Oo ei. Tegelikult peaks me ka Hugoga arstile minema, sest see totu on just sobival ajal oma jala ära nikastanud. Positiivne on muidugi see, et katki pole luu nagu me korraks hirmuga kartsime. Aga üle tuleks ta jalg siiski vaadata. Kuidas autotult koeraga metsast linna saada? Ma ei ole sellele jõuda mõelnud. 

 Just nüüd jaanuaris peaksime me eriti pühenduma Diibile ja tööle, aga ei saa. Kogu aeg juhtub midagi. Kui ma ennast ei tunneks, siis arvaks ma, et me mõtleme erinevaid vabandusi välja, et mitte tööd teha.  Kahjuks minu kõik kohtumised lükkuvad sel nädalal edasi ja Marek peab ilmselt jalgsi linnas käima. Mis seal ikka. Kristjan Jaak Peterson käis jalgsi Riias. Asi see siis Ussipesast Tallinna visata on. 

Ka see pole veel kõik. Öösel sain ma sõnumi: "eks rikastel ole omad seadused". Pole oluline kellelt või miks, ma ütlen vaid, et kui ma oleks rikas, siis ma seaks praegu sammud autopoodi ja ostaks KAKS UUT autot. Mingil veidral põhjusel ma seda ei tee.

Kogu selle asja juures on naljakas, et kuigi ma luban endale hetkel olla rahulolematu ja toriseda, siis ärrituda ma enam isegi ei viitsi. Kogu olukord on lihtsalt juba halenaljakas. Ja sulle, kallis Elu, ütlen ma, et mu küsimus, kas saab hullemaks minna, oli retooriline küsimus, mitte väljakutse!

Mis toimub?

Me oleme paar viimast nädalat Marekiga pea iga päev üllatunud. Ida üllatab ja šokeerib meid heas mõttes pea iga päev. Me ei saa aru, mis toimub. Iga päev õpib ta midagi uut, mis minu väikese aju jaoks tundub nii võimatu, sest ma olen ikka arvanud, et ühe-aastased lapsed on...noh...suht saamatud. Ida ei ole üldse saamatu. Ta oskab neid värvilisi eri suuruses potte üksteise sisse panna, selle selgeks õppimine võttis tal aega umbes paar kuud. Kuna tundus, et sellised mänguasjad talle meeldivad ostsime me talle ka erinevas suuruses rõngastega torni. Ma olin nii pettunud kui ta juba teise korraga need rõngad õiges järjekorras posti otsa tagasi ladus. Okei, iga kord ta seda siiski enam õigesti ei tee (siis vihastab ta ja viskab rõngad üle tuba laiali), aga ikkagi... Kuidas ühe-aastane oskab midagi sellist?

Ta laulab ja tantsib muusika saatel teleka ees ja plaksutab kui muusika lõppeb. Kõik laulud talle ei meeldi. Kahjuks on ta mingil määral pärinud isa muusikamaitse, sest kui Uku Suviste  Tarmo Pihlapi "Alpi laulukest" laulis, läks Ida puhta pööraseks. Samas meeldib talle õnneks ka Dagö. Ja Trad!Attack ning Metallica. Nii et muusikamaitset annab veel arendada.

Ma pidin üllatusest pikali kukkuma kui ta ise wc-sse läks ja potile istus. Nüüd teeb ta seda pidevalt. Kahjuks on ta liiga kärsitu ja ei jaksa oodata, kuni ma mähkme jõuan ära võtta, aga pole hullu, point jääb samaks. Vähe sellest, ta võtab ise oma mähkme ja viib selle kööki prügikasti. Ma mõtlesin, et ma näen und.

Kui ta saab aru, et on õueminek, toob ta ise oma saapad ja üritab need jalga saada. Seda muidugi hea tujuga, halva tujuga viskab ta end lihtsalt esikusse pikali.

Samuti teab ta, et hommikuti tuleb Hugo õue lasta ja kui Hugo liiga kaua õues on olnud, tirib ta meid näppupidi** välisukse juurde ja käseb Hugo tuppa kutsuda.

Selliseid tillukesi "imesid" juhtub iga päev. Kõige rohkem aga üllatab mind see kui palju ta viimase paari nädalaga rääkima on hakanud. Pean teile muidugi pettumuse valmistama kui arvasite, et ta suudab kaasa rääkida päevapoliitilistel teemadel, kuid tema sõnavara areneb iga päevaga. Issi, emme, kass, tadaa ja aitäh on eilne päev. Juurde on tulnud kiiga-kaaga, ei taha, anna, hopsti ja tipa-tapa.

See kõik tundub nii uskumatu. Me vaatame tillukest Idat heldimuspisarad silmis ja uhkus rinnus, sest meil on kodus kasvamas väike geenius.* Või vanainimeste laps nagu Marek lisas.

*Jah, loomulikult ma tean, et miljon teist samavanust last teevad samasuguseid asju, aga kuna mul puuduvad varasemad kokkupuuted lastega, siis see kõik tundub nii uskumatu. Ja lahe. 

** Istuda ei saa me nüüd enam üldse. Ida muudkui haarab näpust kinni ja tirib meid kaasa.

Aitäh teile, kallid kommenteerijad!

Tänu teile võtsin eile kätte ja panin paberile kirja oma tugevused, oskused, soovid ja plaanid 2015.aastaks. Uue nädala tegevuskava on paigas ja siht silme ees. Esimesed meilidki saadetud ning nii uskumatu kui see ka pole juba on olemas ka esimesed positiivsed vastused. Seega, aitäh teile, kallid kommenteerijad ning ka kriitikud, tänu teile hakkasin tegutsema:)

Blogimisest, kommentaaridest, elust ja olust

Olla avalik blogija, kes võõrastele räägib oma mõtetest ja tegudest, selle otsuse olen ma ise täiskasvanuna teadlikult teinud. Seega pean ma ka arvestama sellega, et kritiseeritakse kõike, mida ma teen/ei tee, minu mõtteid ja väljaütlemisi. Mu hambaid, mu jalgu, mu juukseid, mu kehakaalu, mu riietust, mu huumorisoont, selle puudumist, mu oskusi. Mind kui ema, kui abikaasat, kui koduperenaist, kui naist, kui inimest, kui ettevõtjat. Ma olen sellega arvestanud ja pean sellega hakkama saama, sest ma ise olen sellise valiku teinud. Mingil põhjusel. Kellele arusaadaval, kellele arusaamatul. See on minu hobi, millega kaasneb ka teatav hulk negatiivsust.
Jah, olen ju minagi teinud korraks mõelnud, et enam ei blogi.(Et rohkem tähelepanu saada nagu keegi kusagil ütles, aga see ei vasta tõele. Selleks et saada rohkem tähelepanu tegin ma blogile oma FB lehekülje. Sõin oma sõnu ja tegin.) Siis sattusin ma (juhuslikult?) vaatama "Brandi", mis aitas mul maailma näha hoopis teises valguses. Ma otsustasin leppida blogimisega kaasneva negatiivse poolega. Ma mõistsin ühtäkki, et pead ei tohi norgu lasta, et tuleb edasi rühkida. Kindlal sammul. Raudse tahte ja külma mõistusega. Ja kui Brand jälitades ja kividega loopides minema aeti, sest ta oli "halb poeg, halb abikaasa, halb isa - ei saa olla halvemat kristlast", sain ma aru, et alati on kusagil keegi, kes arvab, et sa teed kõike halvasti, ükskõik kui hästi sa ka ei püüaks, Selja taga jääb keegi alati näpuga näitama.

Niisiis ma olen oma valiku teinud. Nagu keegi ütles, kriitika (tõsi, silma peeti konstruktiivset kriitikat) ja kadedus on edasiviiv jõud. Eks ole tõsi ka see, et igas kriitikas on ka kübeke tõtt, võib-olla ise ei oska seda lihtsalt näha? 
Samuti ütles keegi, et kui sind ei kritiseerita, siis sind pole olemas, mina olen järelikult väga olemas:D
Mis mind aga imestama paneb on see, mida inimesed armastavad kommenteerida, st milliseid teemasid ja kuidas. 
Kui keegi räägib oma elust vaid head ja tundub täiuslik, siis see on eputamine. Miks ta eputab oma reisidega? Miks ta näitab meile oma ilusat kodu ja kaunist garderoobi? Treenitud keha või imeilusat last? Miks ta ei võiks kirjutada elust nii nagu see on? Aga miks peab alati kirjutama, et elu on kole. Võib-olla mõne inimese elu ongi täiuslik? "Ei," ütlevad kommenteerijad. "Elab fantaasiates ja tegelikkus on hoopis midagi muud, küll mina juba tean."
Kui keegi avaldab oma arvamust, siis selle arvamusloo tinginud vaid üleolev suhtumine teistesse ja/või kadedus. Alati.
Kas te olete pannud tähele kui vähe kommentaare saavad ilusad ja head lood? Ma ei räägi vaid oma blogist, vaid üleüldse. Inimestele meeldib kätš ja klatš. Tsirkust ja leiba! Aga ülekõige meeldivad kommenteerijatele lood/postitused/artiklid/arvamused, mis annavad natukenegi põhjust blogijale/ajakirjanikule/jne halvasti öelda, teda virtuaalselt "kivide ja kaigastega" peksta ja halvustada, parastada. Ja kui veel kellelgi midagi halvasti läheb/võiks minna/on minemas/on läinud oi seda õnne ja rõõmu! Mis on parim magustoit? Ikka teine eestlane.

Kui nüüd rääkida konkreetselt minust kui töötajast, siis ma ei karda oma "skandaalset" minevikku, ma ei karda, et see võiks töö saamisel takistuseks olla. Kuigi pean tunnistama, et ma vist ikka läheks Töövaidluskomisjoni kui keegi käituks samamoodi nagu käitus Suur Ja Tähtis Ettevõte, küll aga ei võtaks ma sellist teed kunagi ette lihtsalt kiusust. Kas te teate, et järgmise töökoha peale Mutrikese "skandaali"  sain ma just tänu sellele ja blogimisele. Sest tööandja nägi minus mõtlevat inimest, kes ei istu lihtsalt vaikselt nurgas. Ma olen sellele tööandjale väga tänulik, tänu temale olen ma mõneti täna see, kes ma olen. Ma usun endasse. Ka siis kui teised ei usu.  Ja ma tean, et ka nemad on rahul minu tehtud tööga. 

Mina kui tööandja saan  nüüd palju paremini aru oma tööandjatest. Ma saan aru, miks nad on teinud mõningaid otsuseid, ma saan aru, kui valesid asju töötaja tihti tööandjat mõistab. Alles hiljuti istusin ma ühe oma endise tööandjaga Diibis ja ütlesin talle, et ma saan nüüd aru, miks ta ühe või teise otsuse tegi, ma mõistsin asjade tagamaad. Ja ma palusin vabandust, et olin arvanud, et mida tema ka teab, ta ei ole ju ise kunagi kohal või et mis tal ju viga, ta on ettevõtte omanik. Nüüd ma saan aru, mida see tegelikult tähendab. Olla oma ettevõtte omanik ei ole uhkustamise asi ega ka vaid lust ega lillepidu, see on 24/7 tööd. Millel loomulikult võrreldes palgatööga on oma eelised, kuid ka riskid. 

Minu raamatud ei ole kirjanduslikud väärtteosed, kuid ma ka ei häbene neid, sest ma olen julgenud proovida, ma olen julgenud astuda selle sammukese unistuse täitmiseks, mida paljud kardavad. Ja kui nüüd üdini aus olla, siis "Tilluke Delisa ja Torukoll" on minu meelest üsna kihvt raamat. Ma olen selle raamatu üle isegi natuke uhke. Peangi olema. See on minu esimene raamat. 

Mis mul aitab kriitikaga hakkama saada küsitakse minult mõnikord. Seesama lihtne tsitaat: 

"It is not the critic who counts; not the man who points out how the strong man stumbles, or where the doer of deeds could have done them better. The credit belongs to the man who is actually in the arena, whose face is marred by dust and sweat and blood; who strives valiantly; who errs, who comes short again and again, because there is no effort without error and shortcoming; but who does actually strive to do the deeds; who knows great enthusiasms, the great devotions; who spends himself in a worthy cause; who at the best knows in the end the triumph of high achievement, and who at the worst, if he fails, at least fails while daring greatly, so that his place shall never be with those cold and timid souls who neither know victory nor defeat"
Theodore Roosevelt,1910

Mul ikka kripeldab üks vana lugu hinges

See on tegelikult juba üks vana lugu, aga ikka kripeldab natuke hinges. Nimelt eelmisel aastal kandideerisin ma ühele töökohale, mille nõudmised olid sellised:

                               

Minu kõrgele enesehinnangule oli suht valus löök juba see, et mind isegi vestlusele ei kutsutud, kuid palju rohkem tekitas minus pettumust vastus, mille ma sain: "Tere! Täname, et osalesite meie toimetaja-projektijuhi konkursil. Paraku ei osutunud Te valituks, sest otsisime inimest, kes saaks kohe jätkata raamatute projektide vedamisega. Seetõttu olid meie nõudmised kogemusele väga kõrged ja ka spetsiifilised.

Valdav osa kandidaatidest oli kirjastamisega nii või teisiti ka juba kokku puutunud. Kogemus saigi otsuse juures määravaks."

Ma olen neid nõudmisi ülaltoodud kuulutuses lugenud mitu korda ja mina ei saa aru, milline neist on "väga spetsiifiline"? Inglise keel? Suur lugemus? Hea suhtlemisoskus?

Ja okei, ma pean tunnistama, et minu poeriiulitele jõudnud teosed ei ole kirjanduslikud pärlid, aga nelja raamatu kirjastamine peaks siiski vastama ka nõudmisele "nii või naa kirjastamisega kokku puutunud". Või ei? 

 

Ühesõnaga ma hakkan mõtlema, et kui mind isegi nii spetsiifiliste nõudmistega tôöintervjuule ei kutsuta, mida mul siis üldse loota. Üha enam jääb mulle mulje, et ma elangi mingis ibsenlikus eluvales, kus ma ise ainukesena arvan, et mu CV võiks (peaks?) mulle mõne tööpakkumise või vähemalt kutse tööintervjuule tagama. 

Ma ise pean end suhteliselt intelligentseks ning laia silmaringiga inimeseks.

Siis kui me Efkaga oma elu keeruliseks tegime ehk aidake meil võitja valida

Njah, ei ole see võitja valimine nii kerge midagi. Üks tore fotosessioon ei tee ju kellelegi paha. Ma üritasin kogu seda võitja valimise vastutust vaid Efka kaela ajada, et ise puhas poiss olla, aga Efka polnud nõus:)
Nii me siis valisime ikka kahepeale finalistid välja. Kolme asemel sai neid viis. Lihtsalt nii raske oli valida. Kuidas nende seast ka võitja välja valida käis meile kahele üle jõu. Me ei suuda otsustada. Palun aidake meid! Kelle poolt teie hääletaksite?

1. Ma olen pikemat aega juba võtnud hoogu, et fotograafile minna.. Esmalt arvasin, et olen alles titerasvas - vaja rasedusega kogutud kilod kaotada, sest muidu ei mahu ma ju pildile.
Seejärel asusin kõrgkooli ja mõtlesin, et pole mul selle jaoks aega praegu.. 
Siis aga panin endale breketid ja kinnitasin endale, et selline raudne naeratus küll piltidel ilus ei ole ning lubasin, et lähen pildistama peale breketite eemaldamist. 
Pärast breketite mahavõtmist leidsin, et hambad pole piisavalt valged ja muudkui leiutasin igasuguseid põhjuseid, miks ma piltidel ilus ei jää. 

Nüüd on sellest juba palju aega möödas, aga mina ikka otsin vabandusi, ehkki mulle väga meeldiks endast mõned kenad pildid saanud - ei ole ma veel elu jooksul jõudnud fotograafi juurde enda lõbuks.


Marutore oleks, kui Efka mind ilusaks pildistaks ja mu vabanduste otsimise lõpetaks.

kaisa@koffer.ee

**************
2.  Mul on tunne, et lõppeval aastal ei ole minuga eriti midagi head juhtunud... kuigi ma ise muukui endast annan ja annan. Vaatan peeglisse ja näen, et olen allakolmekümneselt juba näost hall ja väsinud. Tahaks lihtsalt midagi ilusat vahelduseks, endale.

liisike@gmail.com

***************
3. me oleme pisike pere ning selle 15a jooksul pole me kahjuks kordagi ühiselt fotograafi kaamera ette sattunud. oleks tore seda teha enne kui järeltulija pesast lendab.
marjekas at icoud.com

***************
4. Ma ei oska öelda, kas ma just väärin fotosessiooni, aga ma tahaksin küll väga-väga jäädvustada fotole oma peagi lõppev lapseootus või siis hoopis beebi esimesed päevad-nädalad. Tõsi see on, et lapseootust ja beebit on kõige parem pildistada just fotograafi juures, aga praegu tundub, et kui oma vahenditega seda korraldama peaks, siis jääks see hoopis ära – nii palju muud oleks vaja! Seega tahaksin ma väga minna üle meeletult pika aja stuudiosse ja jäädvustada fotodele oma vahva perekond.

madlike001@gmail.com

******************
5. Ühinen puhteestlasliku tagasihoidliku (kiidu-nutu)lauluga mokaotsast mainides, et ega mul ju midagi erilist ette näidata ei ole, miks ma peaksin võitma... 
Tegelikult vääriksid võitu minu kallid vanemad, tõelised pärlid, kes sel aastal ka oma pärli-pulma peavad. Ja kuna nende viimane fotograafilkäik ja seega ka viimane professionaalne (normaalne) pilt (e. pilt, kus nad on kahekesi, mis ei ole tehtud kiirustades, sest üks neist üritab mõnd üleannetut last (khm-khm) normaalselt pildile saada või lihtsalt hobifotograafide teadmatusest kellegi pöial pildil mõnd nägu varjutab)*, jääb 30.aasta taha, siis kindlasti läheks võit õigesse kohta. :)

*Mõni näide võib, kuid võib ka mitte olla veidi ülepaisutatud. 
leelo@outlook.com

Pildid: Ikka Efkalt.

Abikaasa jättis peole tulemata ja armuke ei teinud välja. Tore õhtusöök tõesti.

Kas teil ei ole nii, et kui kohe kuidagi pole tuju peole minna, sest juuksed ei ole õigesti ja riided ei mahu selga ja sada tuhat muud häda on ka, siis juhtub hoopis nii, et tuleb üle ootuste äge pidu. Minul igatahes on üsna tihti nii. Ei saa öelda, et mul eile väga peotuju oli, sest kui ma lõpuks olin ikkagi juuksuri poolt tehtud soengu lahti harutanud ja endale midagi selga leidnud, hakkas Mareki auto tee peal otsi andma ja me pidime koju tagasi keerama, et mitte tee peale jääda. Me pidime lootma minu Mondeo-Matile, kes tegelikult on juba otsad andnud ja ei taha sugugi edasi liikuda. Truu tööloomana viis ta meid siiski linna ja tõi ka tagasi, kuigi teel koju (mida lähemale me kodule jõudsime) hoidsime me hinge kinni, et me ikka koju jõuaksime. Jõudsime.
Ühesõnaga kogu eilne õhtu ei alanud just lootustandvalt, kuid täna ütlen ma, et käisin maailma kõige ägedamal õhtusöögil. Tahaks öelda, et õhtusöögil, mille ma ise korraldasin, kuid ma pean suure kummarduse tegema Mariannile, kes  mõrvamüsteeriumi välja pakkus ja niivõrd fantastilise loo välja mõtles.
Ma pean tunnistama, et eks ma natukene kartsin seda üritust, sest 1) ei teadnud ma, mida mõrvamüsteerium täpselt tähendab ja 2) ma ei suutnud uskuda, et eestlane sellise mängu kaasa võiks minna.
Ja kujutage siis ette. Ühel ilusal hetkel kui eelroog oli just lauda toodud kukkus Marek heast peast üht meie külalist solvama, sest temast oli tolleks hetkeks saanud Christo, kes oma vana sõpra ja äripartnerit Beni kogu südamest põlgas. Ben oli ühtlasi ka minu armuke. Mul oli hea meel, et minu abikaasa Thomas õhtusöögile tulemata jättis, sest nii lootsin ma Beniga rohkem aega veeta, kuid nagu õhtu käigus selgus ei olnud Ben just kõige parem armuke. Peole olid sattunud ka tema abikaasa, tema eksabikaasa, tema lapsed ja keegi noor luuludes naine, kes kujutas ette, et Beniga ise abielluma hakkab ning valis nende viiele lapsele nimesid. Ma olin Benis nii pettunud, sest kõige tipuks lasi see lontrus end ära tappa ja ma ei jõudnudki talle öelda, et ootan meie ühist last. Tore õhtusöök tõesti! Kaks teist inimest koksati veel maha. Mis mul siis üle jäi kui vaid nutta ja halada, kuidas keegi minust ei hooli ja kui koledas maailma me ikkagi elame.
Vahepeal pidin ma igaks juhuks vabandama kui ma jälle mõnes lauas nutmas käisin, et ma tegelikult ei ole nii hull, kuigi Marek arvas, et nutmine tuleb mul nii ehtsalt välja, sest noh eks ma ikka kodus omajagu harjutan ka. Inimesed läksid kõik nii rollidesse sisse, et aegajalt pidime me kõik igaks juhuks küsima, kas me räägime päriselt inimese endaga või rolliga, keda ta mängib.
Igatahes oli see suurepärane peomõte. Täiesti võõrad inimesed suhtlesid omavahel nagu ammused tuttavad, kes olidki ühisele õhtusöögile kogunenud. Väiksema seltskonnaga võib see mäng muidugi veelgi põnevam olla, sest siis on lihtsam jälgida, kes kellega seotud on ja miks keegi võiks tahta kedagi maha lüüa, kuid ka 36 inimesega sai suurepärase loo.

Ja mis te arvate, mis kell lõppes meie õhtu? See lõppes kell kuus hommikul! Ma ei suuda uskuda, et me niikaua vastu pidasime ja et teenindajad meid juba lihtsalt välja ei visanud. Mina oleks meid välja visanud, aga nemad pidasid viisakalt vastu ja ühinesid meie tagasihoidliku varahommikuse dineega. Ma ei teagi, kas sellest peaks tegema kaugeleulatuvad järeldused, et meie uus aasta saabki olema selline piduderohke? Ma ei tahaks. Ma ei jaksa, ma olen selleks liiga vana. Aastas korra - paar võib, aga mitte rohkem.
Tegelikult oleksime me ka varem lõpetanud, aga mis te siis arvate, et taksosid oli kella kahe ajal saada. See tundus lootusetu missioon. Ja jäigi lootusetuks missiooniks. Ma pean tänama meie majanaabreid, kes meile öömaja pakkusid, see oli neist nii armas, muidu oleks me pidanud Diibi diivanil magama. Samas on mul ka natuke kahju, et me nende juures ööbisime, sest neil oli niiiiiiiiiiii ilus kodu. Ma olin (olen natuke veel siiani) kade! Keegi tark ütles, et natuke kadedust on edasiviiv jõud.

Ahjaa... Ida oli täna öösel maganud poole üheksani ja ärganud vaid kaks korda, korraks. Kui suur on tõenäosus, et ta täna sama teeb?