Mõnikord kui ma suu lahti teen...

...ei jäta ma ilmselt kõige kirkama kriidi muljet. 

Ehk siis istume me Marekiga Pühajärve spaas, Pühajärve kohvikus, laual on lahti raamat "Maalitud Pühajärv", ma vaatan aknast järve ja avan suu, et küsida:

"Marek, aga mis järv see on?" 

Marek vaatas mulle suurte silmadega otsa ega öelnud midagi. Ilmselt omas peas lihtsalt mõtles, et ütle, et ma kuulsin valesti...

Kuidas mu(lt) laps ära võeti

Kui me Marekiga kolmapäeva hommikul tädi Pepe juurde Idale järele läksime magas Ida õues õndsat und. "Mis me ikka ta'st üles ajame," arvas tädi Pepe, "las ta magab oma une ära." Nojah, rongavanemad nagu me oleme,olime me sellega nõus. "Me siis lähme käime oma käimised ära," ütlesime meie ja läksime Idale uuesti õhtul järele. 

Neljapäeva hommikul oli mul vaja pangas käia. "Ma toon Ida su juurde magama," helistasin ma tädi Pepele. Et mul õhtupoolikul oli veel plaan maniküüri minna otsustas tädi Pepe, et  mis ma ikka Idale järele tulen vahepeal, et käigu ma oma käimised ära ja tulgu siis järele.  Kella neljaks olin ma oma toimetamised ära teinud ja läksin Idale järele. Ida magas jälle. "Las ta magab selle magamise veel ära," arvas tädi Pepe, "mine aga aja sina oma asju." Nojah, kehitasin ma õlgu, mis mul sellise puhkuse vastu olla saab. "Ma helistan sulle kui ta ärkab," lubas tädi Pepe. 

Tartus on vahemaad nii väikesed, et ma jõudsin läbi käia kõik poed, ma jõudsin isegi juuksuris tuka ära lõigata, aga Pepe ei olnud ikka helistanud. Ma läksin kohale. Pepe naeris:"Sa ikka ei suuda eemal olla jah." 

Ei no mitte seda, aga ma lihtsalt ei osanud enam midagi asjalikku oma vaba ajaga peale hakata. 

"Kui sul homme ka midagi vaja teha on, siis võid ta jälle siia tuua," ütles tädi Pepe. 

Nii ma ta siis reedel jälle Pepe juurde magama viisin. "Ma pärast hea meelega kärutaks temaga tagasi, et anna siis teada kui tal uus magamisaeg tulema hakkab," leppisin ma Pepega kokku. Ma jõudsin jälle käia läbi kõik poed, juuksurid ja igavlemagi hakata kui siis lõpuks Pepe helistas ja teatas, et ta ikka ei annaks Idat veel ära, sest Ida olevat nii halvasti maganud ja pigem oleks mõistlik lasta tal veel üks uni ära magada. Mul tekkis veel umbes kaks tundi vaba aega. 

Kujutate ette, et ma ei osanud selle ajaga mitte midagi peale hakata. Me käisime veelkord kõik Tartu linna poed läbi. Pepe ei olnud ikka veel helistanud. Ah, põrgusse! ma lähen Idale järele, mõtlesin ma. Tädi Pepe ja tädi Veste naersid akna peal kui mind lähenemas nägid. 

"Sa ikka ei suuda," itsitasid nad. 

"Mul ei olnud enam midagi mõistlikku teha, ma mõtlesin, et ma siis parem joon siin kohvi," vastasin ma. "Ah, eks sa ikka natuke käid luuramas ka, et kas me ikka saame lapsega hakkama," ei jätnud nad naermist mu üle. Sest tõepoolest, kuigi Pepe oli mulle sada korda öelnud, et helistab kui ma Idale järele võin tulla, aga mina trügisin ikka kogu aeg varem platsi. Hea et tõesti veel akna taga ei luuranud. 

"Homme hoian ma oma last ise," ütlesin ma kindlalt kui Idaga lahkusime. 

Täna ei tahtnud Ida hommikuund magada. Mis mul siis muud üle jäi kui Ida ikka tädi Pepe juurde vankrisse magama viia. "Kuule, aga ma jätan ta täna üldse siia enda juurde, mul oma laps on ära ja mul on igav. Saad sa ka veel ühe öö puhata," pakkus tädi Pepe välja. Esimest korda kogu selle nädala jooksul tundsin ma, et mis ema ma selline olen kui muudkui vaid käin last vaatamas ja nüüd jätan ta ööseks kah jälle "linna peale". Mida küll inimesed arvavad?! Siis aga mõtlesin, et need, kes mind halvaks emaks peavad, teevad seda juba niikuinii. Et mis seal enam vahet on.

Ja Idale tädi Pepe juures meeldib. Seal on terve külatäis "mutte", kes teda poputavad. Nii mu'lt laps ära võetigi. Ma ei osanud oma vaba ajaga midagi teha. Kogu Tartu oli mul juba risti-põiki läbi käidud. 

Vaba aja sisustamise eest hoolitses vanaema. Tema vedas meid Maarjamõisasse. Muidu ikka kipuvad lapsed puude otsast alla kukkuma, aga vot meil potsatas vanaema õunapuu otsast alla. Sest on ju täitsa loogiline, et 82-aastane vanaema ronib puu otsas. Ehtne vanaema õunapuu otsast. Kolm tundi traumapunktis ja oligi päev otsas. Vanaema sai käe kipsi. No ehk püsib nüüd rohkem maa peal. Või tuleb ta mullikilesse panna, sest ega see pole esimene kord kui ta puu otsast alla sajab. 

 

Aga kui Ida kõndima õpib, siis me pakendame küll kogu maja mullikilesse. Nii kurb oli neid nutvaid mudilasi vaadata. 

Konkurente kaemas @Noa

Noa on selline uus popp restoran, mis peab meeldima. Kui ei meeldi, siis pole sa keegi. Kui sa pole Noas käinud, pole sind olemas. Käisime siis meiegi uudistamas.

Asukoht - imeline. Vaade - võrratu. Sisekujundus - fantastiline. Detailid - läbimõeldud. Mulle meeldis. Väga meeldis. Kuigi ma seda tüüpi kohtades ei tunne end tegelikult mugavalt. Mulle tunduvad sellised restoranid kohtadena, kus sa käid end näitamas. Hea on, et ma tol päeval Laureeni etendust vaatamas käisin ja kenasti riidesse olin end pannud, oma tavapärases "kunstiinimese kostüümis" oleksin ma silma torganud nagu valge vares. Ja oma vana Mondeoga ei tea kas olekski tihanud Lexuste ja BMWde vahele parkida. Parkimine on selle koha kõige suurem miinus. Restoran on suur, aga parkimiskohtadega pole just kiita. Minusugune parkimiskeenjus valib tihti toidukoha selle järgi, kuidas ma parkida saan. Igale poole ma ei oska. Noas oleks mul üksi keeruline käia.

Nüüd siis toidust. Mina ei ole väga pirtsakas klient. Sellest hoolimata ütlen ma, et  minu põrsasalat oli maitsetu. Või noh ütleme nii, et kui ma söön restoranis, siis ma eeldan toidult teatud taset, see oli otseloomulikult olemas, korralik restoranitasemel söök, aga see oli ka kõik. Mareki veis maitses mulle kordades rohkem. Maksis 24 eurot. Ühtekokku läks meie lõunasöök maksma 44 eurot. Ja siis öeldakse, et Diip on kallis, Noa kõrval on Diipis puhta sööklatasemel hinnad. 

Leib oli väga hea. Maitsevõi oli väga hea. Toidus muidu mina natuke pettusin.
Ma sain aru, et tegelikult on Noas mingitel päevadel köögis peakokk, kes pakub üht menüüd ja teistel päevadel asjatavad köögis niisama kokad. Me sattusime "niisama-koka-päevale". Mu jaoks kummaline konseptsioon, aga võimalik et ma olen ka jälle millestki valesti aru saanud. Kui aga ôigesti olen aru saanud, siis eks me pea peakoka menüü ka üle vaatama. Võib olla see on hoopis teine tera. 

Kahjuks unustasin ma pildid teha. Seega näppasin alloleva imelise pildi nende FB kodulehelt. Ilus, kas pole: 

Koht on kindlasti külastamist väärt. Ma kujutan ette kui mõnus võib seal suvel olla. Istud, jood veini, naudid vaadet ja päikeseloojangut. Kokkuvõttes ma arvangi, et sellise arhitektuuri ja asukoha juures ei oleks vaja üldse nii palju pingutada. Detailidele keskendumise asemel tuleks keskenduda maitsetele ja saakski ühe hea restorani.
Kuigi mina ilmselt Noasse liiga tihti sattuma ei hakka, me lihtsalt ei viitsi nii palju sõita, soovitan ma teistel kasvõi korra ära käia. Viimsi ja Pirita rahva seas saab koht kindlasti populaarseks. 

Täitsa pekkis kui nõme!

Ma mõtlesin küll, et teiste inimeste eraelu oma blogis lahkama ei hakka, aga see lihtsalt on liiga veider. Ma ei suuda end tagasi hoida, suu kohe ei püsi kinni ja näpud kohe iseenesest hakkasid toksima.

Kaks inimest läksid mõnda aega tagasi lahku. Ikka juhtub, et ühisesse koju on maha jäänud asju, millele hiljem järgi vaja minna. Nii ka siin. Helistab meesterahvas naisterahvale ja ütleb, et viskas môned naise raamatud ühte kohvikusse. Rõhk sõnal raamatud. Läheb naine sinna kohvikusse raamatuid küsima, mille mees olla toonud. Raamatuid ei leita. Peale pikka otsimist leitakse närune kilekott fotode ja ajalehe väljalõigetega.
Ma saan aru, et endisete elukaaslastega koos pildid visatakse/põletatakse/maetakse maha, ma mõistan seda, noh nii enam vähem. Aga siin olid albumitest välja võetud eranditult kõik fotod, kõikidest sündmustest, mis sel kooselu perioodil aset leidsid. Mina peaks selle loogika järgi ära viskama oma keskkoolilõpu ja ülikooli lõpu pildid, sest seal on peal ka endisi peikasi. Need pildid on osa minu elust, nad on silma alt ära, kuid olemas.
Teine asi, millest ma aru ei saa on, kui kõik pildid on kilekotti visatud, milleks nii palju vaeva näha, et need kõik albumitest välja kookida. Kas poleks olnud lihtsam need albumiga anda? Albumid ei ole nii kallid, ma vaatasin just hiljuti poes. 14.90 maksis üks korralik album. 

Ja siis ma mõtlen edasi, milline ego. MIKS peaks naine vanu ühiseid pilte tahtma? Mida tema nendega teeb? Vaatab ja poetab pisara?
Ma leian, et kui albumid uuele elule jalgu jäid, ja seal oli ka palju endise naise ja tema perekonna pilte, siis oleks viisakas olnud küsida, et vaata siin on mõned albumid, kas sa tahad siit mõned pildid endale võtta/jätta?  Nüüd jääb aga mulje, et samal ajal kui mees uut elu alustab, peaks naine vanu pilte vaadates "vanu häid aegu" taga nutma.
Ajalehe väljalõigetest ei hakka ma rääkima. Sellel lahkuläinud paaril olid seintel ära raamitud mõned nenest kirjutatud lood. Ka need ajaleheväljalõiked olid kilekotis. Miks? Miks peaks naine tahtma neid vanu artikeid endale? MIDA TEMA NENDEGA PEALE HAKKAB? Paneb oma uue mehega oma uude kodusse seina peale? Või teeb maja keldrisse salajase pühamu endisele elule?
Kui vaja olid neid raame, kus artiklid sees olid, siis oleks võinud need artiklid lihtsalt minema visata, mitte endale nii palju tüli teha ja need ekstra ära tuua.

Täitsa pekkis kui nõme, mõtlen ma. Ahjaa, muidugi ei toonud neid pilte ja artikleid tegelikult mees, vaid mehe uus elukaaslane. Mõistan. Ma puhastaks ka kodu endise naise asjadest. Kui mind pildid ja artiklid nii häiriks, siis ma viskaks need lihtsalt minema. Mehed ei pane selliseid asju niikuinii tähele Mind paneb imestama, et kõige rohkem häirisid uut paari just need asjad. Mitte väärtuslikumad asjad. Nagu raamatud. või mõned muud asjad. Kui asjad liiga hästi uude kodusse sobivad, siis vist uhkus ei loe:)

Ahjaa, üks õnnetu sall oli ka kilekotti visatud. Sall! Tegelt ka? Oleks tegu olnud Burberry või Vuittoni salliga. See oli kõige tavalisem sall. Inimesed kaotavad salle. Inimesed ei lähe endise mehe/naise juurde, et kuule me küll läksime eelmine aasta lahku, aga mul jäi siia üks sall maha, äkki leiad üles.
Tule taevas appi! Ma pidasin sellest meesterahvast muidu lugu. Nüüd mõtlen ma kui inõmedaks ikka inimesed suudavad minna. Läksid lahku, läksid lahku. Kõik on okei. Ikka juhtub. Elu läheb edasi. Aga miks nii nõmedaks minna?

Või saan jälle mina asjadest valesti aru?

Kui rott ma siis välja näen?

Ma ei saa enam aru, kui rott ma siis välja näen, et mu'st poodides välja ei teha? Lähen mina I.L.U-sse, et osta jumestuskreemi ja švammi. Müüjaid on kolm, kliente üks -mina. Müüjad ei tee mind nägemagi, vaid kädistavad edasi. Kuna ma tean, millist jumestuskreemi ma tahan, siis sellega pole probleemi, ma leian selle ka ise. Kuigi ma oleksin soovinud mônd teist kreemi proovida. Švammi ma ei leia ja käin küsiva näoga poes ringi. Müüjad kädistavad omavahel edasi. Mul on ilmselt peas küüntest kübar. 

Minulikult ma vihastan ja jätan kreemi ostmata. Kusjuures see on juba mitmes kord kui samas poes mind ei märgata. 

Cookbook'is ei tuua mulle menüüd enne kui pilguga, mis vôiks tappa, endast märku annan. Muidu ei pane keegi tähele, et ma lauda olen istunud. Küüntest kübar toimib täiega. 

Edasi liigun ma Lôunakeskusesse juuksurisse. Okei, et päris aus olla, siis alguses olen ma ise tiba nipsakas, sest tukka saaks lôikama alles tunni pärast. Kui ma uuesti tunni aja pärast tagasi olen, ei tee administraator mind enam nägemagi. Ta vadistab tuttavatega ja pakub neile erinevaid tooteid. Juttu jätkub kauemaks. Mina ootan. No muidugi, ju ma siis nägin jälle välja selline, et ega mul rohkemaks kui tuka lôikamine raha ei olegi. Ilmselt sellegi viieka olen ma kusagilt kokku kerjanud. 

Juuksuri endaga jäin ma aga väga rahule. Ma oleks tahtnud sama juuksuri juurde ka juukseid värvima minna, aga mingi jonn keelas aega kinni panemast. 

Kahe päeva jooksul pole mind kolm korda märgatud. On kaks varianti: kas ma jätan küüntest kübara kandmise ja muutun nähtavaks vôi hakkan end poeskäikudeks üles lööma. Ahjaa, kolmas variant on ka. Ma lepin sellise suhtumisega:)

Kuidas ma Mareki kannatuse proovile panin

Ma olin otsustanud, et jään veel paariks päevaks Idaga Tartusse. Marek tassis kõik meie miljon kotti tuppa ja me seadsime end sisse. Kui Marek hakkas end kojusõidule sättima hakkasin mina ka  nihelema. Tahaks ikka ka koju! "Ma tulen nädalavahetusel ise tagasi," ütlesin ma. "Kindel?"küsis Marek kaheksa korda. Ma olin peaaegu kindel. Ma kaalusin ja vaagisin. Nii ja naa. Marek ootas. 

Lõpuks lasin ma siiski kõik meie miljon kotti tagasi autosse viia. Jah, ma tahtsin Tallinna minna. 

Linnapiirile jõudes hakkasin ma nihelema. Mulle meenus, mida ma kõike siin teha olin plaaninud. Maniküür, juuksur, playdate'id...Ja kui palju oli siin hoidjaid võtta!

"Tahad ma viin su tagasi?"küsis Marek. Me ei olnud veel väga kaugel. Raputasin pead. Mida kaugemale me jõudsime, seda rohkem hakkasin ma oma otsuses kahtlema. 

Vasulasse vanaema juurde jõudes olin ma otsustanud, et jään ikka Tartusse, aga et Marek ei peaks enam tagasi sõitma, otsustasin ma emme järele kutsuda. Marek hakkas jälle mu miljonit kotti tuppa tassima. "Oeh, need on siis kõik vaja pärast uuesti autosse tõsta," ohkasin ma. 

"Issand, anna kannatust!"ohkas Marek vastu  ja jättis kottide tassimise pooleli. "Ma viin su ise Tartusse tagasi!"

Tund aega hiljem olime me jälle tagasi seal, kust alustasime. Marek tassis jälle kotte. 

Ei tule vist üllatusena, et ka restoranis ei suuda ma kunagi otsustada, et poes läheb mul juustuleti ees tund aega ning et ma üldse poes valin asju nii kaua, et mul tihti juba turvamehed järel hakkavad käima. 

Ma ei oska enam magada!

Kuna Tartus läks rebimiseks, et kes last hoida saab, vaatasime me eile Ida üle, veendusime, et teda on hästi hoitud, andsime ta edasi järgmistesse headesse kätesse ja suundusime ise Pühajärve spaasse. 

Mulle on antud võimalus kolm (!) ööd magada. Aga ma ei oska enam magada. Täna hommikul ärkasin ma jälle kell viis, öö otsa olin ma niikuinii vähernud, ja magama enam ei jäänud. Mul oli nii igav! Ma üritasin Marekit üles togida, aga ta ei võtnud vedu. Nii ma siis vahtisingi kaks tundi lakke. 

Kas ma ei oskagi nüüd enam magada? Terve öö järjest. Kui ma justkui ei vajagi rohkem und, siis miks Ida öised ja varahommikused ärkamised mind väsitavad? Miks ma siis magada tahan?