Hakkab pihta

Nagu ma lubasin, et laps ei hakka kunagi meiega ühes voodis magama, eriti meie vahel, et me kunagi ei hakka sosistama, kui laps magama on jäämas ja ei hakka titehäälega rääkima, lubasin ma ka seda, et mina küll ei hakka oma raha vaid lapse peale raiskama.

Läksingi siis paar päeva tagasi ühte  kaubanduskeskusesse, et osta seemisnahast saabastele mingit ainet, mis need kuiva ja kenana hoiab, kuid leidsin, et see maksis liiga palju, et ei raatsi ikka. Ja astusin läbi paarist teisest poest. Viga! Suur viga! Poodides on ju allahindlused.

Mis te arvate, kas ma ostsin midagi endale? Muidugi mitte. Lahkusin poest hunniku lasteasjadega. Mis otseloomulikult läksid kordi rohkem maksma kui mu saapavahend oleks maksnud. Lasteasjad lihtsalt on nii armsad!  Ma tunnen, et see on alles algus. Ja mul on tunne, et ma pole meie suguvôsas ainus, kes lasteriiete ostmise haigusesse on nakatunud:) 

PS: aga päris lootusetu olukord veel  siiski pole. Endale ostsin ma saapad. Tartust. Dagne valetas, et Tartust ei saa saapaid. Sai küll. Juba esimesest poest. Allahindlusega kusjuures:)

Uus tase

Britt Ida ei tahtnud eile magama jääda. Või siis tegelikult tahtis, aga gaasid ajasid teda kogu aeg üles, nii et ta magas veerand tundi iluund ja oli siis jälle üleval nagu öökull.  Sussutasime ja kussutasime teda  mitu tundi, nii umbes kaheteistkümneni kui ta lõpuks ometi  diivanil ära kustus.
"Noh, kas viime ta voodisse?" sosistasin ma (kuigi me olime ju lubanud, et meie lapse pärast küll kunagi sosistama ei hakka).
"Ei, ma ei julgeks. Nägid, ta ju ärkas ka siis üles kui ma suurt varvast liigutasin," sosistas Marek vastu, "täna on tal liikumisandur eriti tundliku leveli peale keeratud."

Nii otsustasingi mina end Britt Ida kõrvale kerra keerata, sellele kitsale väiksele diivanipoolele. Marek keeras end teisele poole.
"Mine sina voodisse ära magama!" käsutasin ma Marekit mitu korda, aga kasutult. Tema oli otsustanud, et kui tuleb ebamugav öö, tulgu siis kõigil koos. Britt Ida tundus siiski üsna rahulolevalt põõnavat.
Tõingi  siis ülevalt magamistoast kummalegi teki ja diivanile me magama jäime. Britt Ida umbes samas asendis nagu ta sel pildilgi on.  Mina krõnksus ühel pool teda  ja Marek teisel pool. Tema sai vähemalt jalgu sirutada.
"Teeme nii, et me rohkem enam niimoodi diivanil ei maga," palus Marek hommikul ja ringutas oma kanget selga. Mina sirutasin kangeid jalgu. Britt Ida naeratas kõige laiemat naeratust. Ma olen veendunud, et lubadusest hoolimata, ei ole see viimane öö, mis me kolmekesi siin diivanil veedame.

Aga mis te arvate, kus peen preili hetkel magab? Oma voodis. Nii uskumatu kui see ka pole!

Kuidas naabrionu meid hirmutas

Nonii. Et argipäevas ikka põnevust jaguks, siis juhtub ka Ussipesas asju. Kõik algas sellest, et lasin Hugo õue pissile. Jah, pean pähe tuhka raputama ja tunnistama, et mõnikord ta tõepoolest jookseb kaugemale kui vaja ja eriti peab ta mingil põhjusel autosid taga ajama, õnneks neid siia metsavahele väga ei satu. See selleks.

Kuulsin siis mina ukse ees Hugo haukumist ja olin teda tuppa laskmas, kui nägin keset põldu džiibi tulesid. Tulesid, mis tulid suure lauluga otse meie maja suunas. Mitte teed pidi, vaid üle põllu.
Ma ei osanud seisukohta võtta, et kas püüda valida politsei number, sest mind hakatakse kohe ründama või Mareki number, et tulgu mind kohe päästma või lihtsalt süda saapasääres püksi lasta. Järgmisel hetkel sain aru, et see on naabrionu, kes nagu ma esiti arvasin mingil veidral põhjusel otsustas veel kaugemale metsa sõita põhimõtteliselt läbi meie hoovi. Kehitasin vaid õlgu.
Otseloomulikult ei saanud ma Hugot tuppa, sest Hugo jooksis meie hoovis sõitvale džiibile järgi/ette. Muidugi olin ma Hugo peale pahane, aga mis mul teha oli. Lihtsalt vihastasin vaikselt omaette ja ootasin, et koer tagasi maja ette tuleks. Koer tuligi. Haukus maja ees. Järgmisel hetkel nägin ma meie hoovis jälle džiibitulesid. Nüüd seisis auto  maja ees.
Nagu ma ukse lahti tegin, karjus naabrionu autost: "Koristage oma koer ära! Ma ei taha teda kunagi rohkem enam näha!"

Lasin Hugo tuppa, keerasin ukse lukku ja jäin mõtlema. Kas oli sellise sõidu eesmärk ehmatada kolmekuuse lapsega kodus olevat naist? Või ajas naabrionu lihtsalt mööda põldu mu "vastikut" koera taga? Et ta tahtlikult alla ajada? Kuidas lõppeb Hugo kokkupõrge naabriga järgmine kord? * Või tahtsid nad eriti humoorikal moel lihtsalt sõbraks saada? Ma olen ka veits haige huumoriga, aga nii twisted ei pea ju ka olema.

*Meil oli selle probleemi vältimiseks plaanis suvel aed ehitada, aga "juhtus" ju Britt Ida Loviisa, nii et aiaraha tuli paigutada mujale. Rottidel maainimestel mitmeks asjaks raha ei jätkunud:S

Üks mõte vol 3

Ma olen suht harva kade, või noh nii avalikult kade. Mõnikord ikka juhtub, et mõtlen, et  miks just tema lotoga võitis või miks mina seda tööd ei saanud või miks mul selline keha pole pärast sünnitust, aga nüüd ma olen küll kade kohe päriselt. Ma nägin KUI ilusaid asju inimesed lihtsalt hobi korras teevad ja ma olen kade. Miks mina selline saamatu kobakäpp olen:)

Te vaadake vaid neid iludusi: 

See on vaid väike valik kogu sellest ilust, mida A. minuga jagas.

Ja nüüd öelge mulle, et ma olen rumal kui ma usun, et ühel armasal tillukesel käsitööpoel ei oleks kliente. Ma ise ainult netipoodi ei usu, sest inimesed teevad ikka palju selliseid oste emotsioonide ajel, kui nad saavad midagi näppude vahel katsuda. Peen vanalinna butiik viiks meid aga ka kindlasti pankrotti. Keilas poleks ilmselt külastajaid. Kuigi Kodubutiik siin ju on. Kas sinna lähedale mahuks ka meie hubane pesa? Oleks see mõistlik koht?  Ohhh, ma olen nii vaimustuses oma ideest, et ma ei ole enam isegi kade. Kui ma nüüd suudaks selle mõtte lõpuni mõelda, et kuidas edasi...

Diip pildis. Avamispeo emotsioone veel.

Ükskord käisime me Britt Ida Loviisaga restoranis. Panime uhke tutu ka selga.

Laud oli kaetud erinevate hõrgutistega. 

Toidud nägid välja nagu kunstiteosed taldrikul.

Siis tulid külalised. Kõik tahtsid Idat süles hoida. Vanaema võitis.

Suuremad lapsed avastasid lastenurgast Pipi Pikksuka ja teised tegelased. Õhtu jooksul me palju rohkem neid ei kuulnud.

Heily meisterdatud käterätik pani kõik ahhetama.

Isegi leib ja sai oma lihtsuses olid nii isuäratavad.

Marek ja tema kanakari oli rahul.

Õhtu staariks oli küll 40-aastaseks saanud Marek. Aga lambakarree ei jäänud talle palju alla.

Oli üks tore õhtu sõprade seas!

Üks mõte vol 2

Mäletate mu seda ühte mõtet? Täna sain ma jälle kinnitust, et ma pean meie pere naised pehmeks rääkima, sest täna valmis ühe meie pere naise käe all selline kott:

Palju maksaksite? 

Ja kui meiega liituks veel Anonüümne Kommentaator, kes teeb lausa võrratuid beebiaksessuaare! Ma muudkui käin nagu hullunud fänn ta FB lehel ja imetlen neid asju, mida ta oma näpukestega on valmistanud.

Heily (ning tema vanaema) tuleb ka ära moosida, siis saaksime pakkuda ka sellist roosamanna üledoosi. NB: laps ei kuulu komplekti, see tuleb muidugi endal hankida:) 

Kuna Britt Ida viimased kolm päeva on maganud vaid nii, et ma istun ta kõrval ja  ma niikuinii midagi muud teha ei saa, kui arvutis passida, siis ma hakkan selle mõtte kallal edasi töötama:) 

Nii palju kui ta mul täna siiski liikuda lasi, võõpasin ma valgeks (üllatus-üllatus) kaks veinikasti. Need saab Marek seinale monteerida ja siis saab sinna ka igasugu beebistuffi ära peita. Üks kummut Britt Ida tuppa on ka veel poolik. Õnneks said mul nüüd salvrätid ka otsa. Enne kui terve maja üle olen nendega katnud:)

(Pseudo)probleemid

Ma olen nüüd mõned päevad kassinud ja mõelnud, et mille kuradi pärast kõik need asjad minuga juhtuvad, et just siis kui tundub, et nüüd on küll kõik, tuleb kusagilt mõni uus rõõmusõnum. Õnneks on mul mõned toredad ("anonüümsed") sõbrad, kes panid mind asju natuke teises valguses vaatama. Ei ole mõtet asjade pärast ette muretseda ja tegelikult on mu elus ju piisavalt palju asju, mille pärast rõõmu tunda. Ega see Britt Ida ju tegelikult maailma kõige halvem laps ei olegi, veidike tüütu ja demanding, aga siiski  armas, emasse ühesõnaga. Mareki kallal ei saa (st ei tohiks) ka väga nuriseda, sest tegelikult teeb ta kõik selleks, et ma õnnelik ja rahul oleks. Kodu on küll sassis ja tolmune, aga armas ja hubane.  Ruudolf läks mahakandmisele, aga selle eest pääsesime me ise õnnetusest eluga. Ja Diip. Diip on fenomen omaette. Kas oleks veel keegi eelmise aasta alguses uskunud, et me selle tõepoolest ära teeme? Et me lihtsalt niisama ei unista? Ei. Keegi ei uskunud meisse. Peale meie endi. Seda imelisem on ju tegelikult see, et kõikide takistuste kiuste Diip toimib ning on väga hästi vastu võetud külastajate poolt.  Ja vaadake ometi seda imelist tuuletaskut:

(foto: Eesti Maitsed Täna)

Toob ju naeratuse suule? Selline näebki meie raske töö vili välja:) IMELINE! 

Jah, ei saa öelda, et meil hetkel kerge on, ei saa öelda, et terve eelmine aasta kerge oleks olnud. Probleeme on. Kuid on ka rõõme. 

Hetkel ajab mind vägagi muigama üks teine probleem. Olen ühes FB grupis, kus on ühes kuus sündinud laste emad end kokku kogunud, selline "perekool-tüüpi" grupp, kus jagatakse kõiki rõõme ja muresid teemadel mähkmelööbest kuni seksini. Selline grupp nagu üks ttemammade grupp olema peabki. Vist. Vahepeal ajavad sealsed teemad mind muigama, vahel ärritavad, aga samas väga halvustada ma ka ei taha, sest pean tunnistama, et olen sealt päris palju tarkusi saanud. Saamatu ja algaja emana on suurem osa beebidega seotud asjadest mulle uus ja tundmatu maailm ning on hea lugeda teiste kogemusi. Samuti on kuidagi hea lugeda, et ma pole ainus, kes aeg-ajalt maadleb väsimuse, tüdimuse, ahastuse ja poolmasendusega, on kuidagi kergendav lugeda, et ma pole mitte halb ema vaid kõik see kamm käibki beebidega kaasa.

Aga kus on siis probleem? Probleem on selles, et nagu ma aru saan, siis grupiga on liitunud vist ka mõned naised, kelle laps on sündinud septembris või novembris, mitte oktoobris nagu selles grupis peaks ja nüüd on tekkinud kuum arutelu, kas uusi liikmeid vastu võtta või peaks grupist välja viskama ka kõik need, kes lihtsalt teemasid loevad või kelle laps "vales" kuus sündinud on. Minul jumala eest on suva, kuna need lapsed sündinud on, noh kui  see laps pole just sündinud septembris 1981 vms, siis ma arvaks küll, et grupiga liitunud ema on veits puudulik. Samamoodi on mul suva kui mõni juunikuus lapse saanud naine leiab, et peab ilmtingimata selles grupis olema, kuigi ma sisimas ehk mõtleks, et võib-olla ei ole see päris õige grupp, sest FB on raudselt täis erinevaid sarnasei gruppe, aga no ausalt...Ei ole ju oktoobris sündinud lastega naised  vabamüürlased või mõne salajase sekti liikmed, et on ranged reeglistikud, ettekirjutused, riitused?
Ja välja visata need, kes aktiivselt ei suhtle? Kõik ei saa ju ühesugused olla. On särtsakamaid ja jutukamaid, on vaiksemaid ja häbelikemaid. Ma ise mõtlen, et kui kõik inimesed oleks sama säravad isiksused kui mina, siis ei saaks ma üldse särada. See oleks katastroof! Sama ka selles grupis. Tasakaal peab olema.

Igatahes hakkab nüüd seal suuremat sorti puhastus pihta. Kired möllavad. Kes jääb, kes läheb. Kes otsustab selle üle. Mis õigusega? Miks just tema?
Selle taustal mõtlen ma, et nii tore, et inimestel on päris probleemid. Mina vaeseke arvasin siiani naiivselt, et mind (meid) pidevalt tabav ebaõnn on probleem. Kuidas ma eksisin! Minu probleemid on vaid pseudoprobleemid, selliste eluliste probleemide kõrval näen ma, et mu oma elu on nagu lill. Täis puhast rõõmu ja naudinguid. Mis need mõned tagasihoidlikud probleemid ikka ära ei ole kui teistel on nii suured mured. Ma peaksin neile kaasa tundma mitte ennast haletsema.