Sunday, March 22, 2015

Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud? II osa


Mu tagumik oli tegelikult juba täitsa külmanud, aga ega ma seda ei julgenud köva häälega öelda, sest ma ei tahtnud emmet veel rohkem nutma ajada (mingil pöhjusel ta muudkui soigus seal rooli taga, et see on tema süü ja mida köike veel). Ja no ma mötlesin, et juhul kui me nüüd peamegi seal autos öö veetma, siis suue töenäosusega läheb ju aina külmemaks, et kui ma juba praegu lödisema hakkan, siis mida ma nelja-viie tunni pärast tegema hakkan.
Me olime küll rahulikud, aga ma pean tunnistama, et ega see olukord just koige lillelisem ei tundunud. Ainuke lootus, kuidas sealt minema saada, oli järgi kutsuda emme söbranna. Stockholmist. See, et ta kohale jöuaks, olekski vähemalt 4-5 tundi aega vötnud, nii pikk aeg külmas autos ei tundunud just köige toredam tegevus. Eks me mölemad muretsesime ka Ida pärast, kuidas me teame, et temal külm ei ole. Ma olin ta küll paksult teki sisse mähkinud ja hoidsin teda hästi enda ligi, aga ikka oli ju natuke hirm.
Samal ei saanud ma ikka ka karusid peast ära. Kas me ikka saame kindlad olla, et karud EI saa autosse sisse? Aga kui neid on mitu? Terve kari? Kui nad korraga ründavad? Ja kui nad on väga näljased? Me oleks neile ikka üks paras köhutäis olnud.
 
Emme Stockholmi söbranna oleks ilmselt kohe  autosse istunud ja meie poole söitma hakanud, kuid temagi sai aru, et pisikese lapsega autos oodata on tibake keeruline. Peale pikka helistamist siia ja sinna leidis ta löpuks puksiirabi, kes oli nöus meid sealt metsa vahelt minema toimetama. Kaks ja pool tundi peale seda kui me olime seisma jäänud, hakkasimegi me löpuks puksiirautos edasi liikuma.
 

 
 
Me küll lootsime, et puksiirauto juht saab auto käima, kuid me unustasime ära, et ega see polnud miski eesti mees, kes igasugu asju teha oskab (etteruttavalt voin ma öelda, et järgmisel hommikul kahetsesime me VÂGA, et me olime tal palunud autot käima saada). Nii me siis söitsimegi 10 km kaugusel asuvasse teeäärsesse motelli, sest midagi muud meil enam teha ei olnud. Kogu see nali läks meile maksma 200 eurot + ööbimine 85 eurot. Me hakkasime hirmuga arvutama, et kui 10 km puksiirabi maksis 200 eurot, siis palju maksaks auto vedamine Stockholmi. Ilmselt nii palju, et keegi meist oleks pidanud enda maja maha müüma. Enda müümisest poleks ilmselgelt piisanud.
 
Selles imelikus motellis, kuhu me ööbima sattusime, vaadati mind küll nagu ma olekski prostituut. Seda ilmselt selle pärast, et kuigi sadas lund olin mina seelikuga. Ma vaatasin neid vastu sellise näoga, et kuulge inimesed, kui pervert ma pean olema kui ma 1,5-aastase lapse "tööle" kaasa vötaksin.
Igatahes läksime me igaksjuhuks kiiruga tuppa ära peitu.
 
 
Me olime küll lootnud, et hommikuks on juhtunud ime ja auto läheb iseenesest käima, aga see seisis tuima näoga parklas ega andnud lootustki nagu hakkaks midagi muutuma. Nädalavahetusel ei olnud meil loota ka, et möni autoremonditöökoda lahti oleks. Puksiirabi me tellida ei julgenud, sest ei saa öelda, et me just rahas suplemas olime. Ega me tegelikult ei teadnudki, mida peale hakata vöi mis meist edasi saab.
Eemal parklas nägime me rekkasid seismas. "Mine igaks juhuks uuri, et äkki nad oskaksid aidata?" ütles emme. Ma läksin. Eesti numbriga autosid ei paistnud ja nii läksin ma esimeste suvaliste autode juurde uurima. Poolakád kehitasid mu jutu peale ölgu, sest nad ei saanud sonagi aru, mida ma rääkisin. Siis tekkis ka mul esimest korda ahastus. Ka mina hakkasin nutma. Olukord ei olnud naljakas. 300 km Stockholmist eemal, katkise auto, kohvrite ja väikese lapsega. Motellist pidime me kell 12 välja minema, ega neid ei huvitanud, et me hädas olime. Oma mure.
Ja siis märkasin ma tagumises parkla nurgas Eesti numbrimärgiga rekkat. Ma tormasin sinna. "Kas te räägite eesti keeles?" küsisin ma pisarsilmil. Mehed noogutasid. Korraga ei osanud ma enam ise eesti keelt. "Meil auto sai...me söitsime tangi tühjaks," kogelesin ma, "me ei oska midagi teha..."
 
 
Enne kui ma arugi sain, oli erinevatest autodest välja tulnud kolm meest, kes kohe olid nöus mind aitama. Neil ei olnud mingi probleem meie auto enda autode juurde lükata,et seal akut laadida ja auto korda teha. "Pole probleemi, me saame auto korda!" ütlesid nad positiivselt. "Kui ta ei taha käima minna, siis me paneme ta käima!"
Ma ei suutnud meie vedamist ära imestada. Ma ei suutnud ära imestada, kui abivalmid need inimesed olid. Eestlane ju pigem parastaks sellise asja peale?
"Me ei ole eestlased," naersid rekkajuhid, "me oleme autojuhid. Me olemegi teistsugused."
 


 
 
Kusjuures, ma pean ausalt ütlema,et mind on alati häirinud kui rekkajuhtidesse halvustavalt suhtutakse. Ma olen autojuhtidega palju kokku puutunud ja ma pean ütlema, et nad on alati esimesed, kes on nöus aitama, üksköik, mis murega. Kui välismaal hätta jääd, siis¨ma soovitan köige pealt proovidagi leida möni Eesti autojuht. Kui välismaal sind keegi veel aitab, siis on need just nemad.
 
Me olime köik lootusrikkad. Me olime kindlad, et saame auto käima ja edasi liikuda enne kui meid motellist välja visatakse. Kui kaks tundi hiljem auto siiski koostööd teha ei tahtnud hakkas mul lootus kaduma.  Meestel ka.

Nii juhtuski, et üks neist saadeti mulle halbu uudiseid edastama. "Te olete eilse käivitamisega auto starteri läbi pöletanud, selle autoga pole praegu enam midagi teha. Kahjuks," ütles üks neist. "Me saaksime selle¨korda küll, aga meil ei ole nädalavahetusel kusagilt uut varuosa vötta."
Ma ohkasin. Ja vandusin end maapöhja, et me rootsi totul olime lasnud proovida autot käima saada. KUI me ei oleks seda teinud, oleks me nüüd juba edasi liikunud. Nüüd aga istusime me keset Rootsi pärapörgut läbipölenud starteriga.
Kell hakkas kaksteist saama. Kohe taheti meid toast välja visata. Aga mida kuradit me siis nüüd peale hakkame.
"Meie oleme veel homse öhtuni siin, seniks saate te meie juures soojas olla, aga praegu vist peaks hakkama vaatma, kas siit möni buss läheb Stockholmi, et te saaksite ise koju minna," ütlesid abivalmid autojuhid. See köik oli tore, et me oleks saanud nende juures olla, aga see polnud ju lahendus.

Meie auto said nad önneks lükata ühe ettevötte hoovi, aga mis edasi. Seiklus ei tahtnud kuidagi otsas saada.  Me kutsusime järgi emme Stockholmis elava söbranna.
Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas sellest seiklusest juba natuke körini saama.
(jätkub)
 
 
 

5 comments:

  1. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  2. Oioi. Ma arvan, et järgmine kord tasub sul mitte emaga koos minna, sest siis tuleb seiklus, vaid läheb Ida ja teie emaga olete lihtsalt tal seltsiks kaasas. Vähem seiklusi, kui põhimineja on keegi teine? :)

    ReplyDelete
  3. Mis autoga juhtus, enne starteri katkiminekut, kas sõitsite jälle tühja paagiga?

    ReplyDelete