Päkapikk Pepe toob jälle (teie) sussidesse kingitusi

SEEKORDSEKS VÕITJAKS OSUTUS TAGANTPOOLT 38. KOMMENTAAR - RIINA K. PALJU ÕNNE! Kirjutan sulle!

Jp, nüüd on kindel, et minu susside kallal toimetab üks väike päkapikk Pepe, sest juba teist pühapäeva järjest leian ma oma sussist natuke suuremad kingitused kui argipäevadel. Jp, ma tean, et lapsik on NII vanalt veel päkapikkudesse uskuda, aga no mis sa hing teed kui ma selline lapsemeelne olen. Kes usub,  et on olemas jumal, et meid ümbritsevad inglid ja päkapikud toovad kingid? Aga kui meid ümbritsevadki inglid ja päkapikud toovad kingid ja kuskilt jälgib meid jumal? Siis m ei ole ju rumal. Nii kirjutas mulle kunagi jõulusalmiks mu tädi. Ma usun teda;) 

Ühesõnaga. Seekord üllatas päkapikk Pepe mind ühe kinkekaardiga. Mul oli selle üle väga hea meel. Ma ei ole küll teab mis suur jõulukinkide nimekirja koostaja, mul on üldjuhul väga väikesed või väga suured soovid (ühel päeval on mul olemas nii Muna, Luik kui Artitšokk;), aga ega minagi kinkidest ära ütle. 

Ma pean tunnistama, et ma olen täiesti hull parfüümide, igasugu kreemide ja kosmeetika (see viimane on tegelikult naljakas, sest ma ei oska end eriti meikida) järgi. Neid ei saa kunagi liiga palju olla. Näiteks:

1. Versace Crystal Noir on väga pikka aega olnud minu talvelõhn. Esimene kingitus, mis Marek mulle üldse kunagi tegi, oli selle sama tualettvee kinkekomplekt. 
2. Issay Miyake on vastupandamatu. Mõnikord ma küll tüdinen sellest ära ja teen väikese pausi, kuid leian ikka ja alati tee selle lõhna juurde tagasi. Sama meestelõhn on minu meelest aga lausa maailma parim meestelõhn. Intensiivne segu puidust, tubakast, seedripuust ja muskusest - oivaline!
3. Bvlagri Omnia Indian Garnet on üks viimase aja meeldivamaid leide. 
4. Elizabeth Ardeni 5th Avenue on mu meelest pea aegumatu klassika, mis peab olemas olema. Väikese musta kleidi lõhn. Peale Guerlaini Väikese musta kleidi lõhna muidugi;) 

Naljakas, et kõigi neil lõhnadel on vähemalt üks ühine "iseloomujoon" - ambra. 

Kehakreemide ja dušigeelide juures armastan ma aga rohkem magusust ja värskust. Kuigi ka siin on tihti võib-olla isegi etteaimatavad minulikud eelistused. Mesi, vanilje, muskus, gardeenia, marjad. 

1. Lacoste Pour Femme duššigeel on lihtsalt äärmiselt mõnus, värske ja naiselik.
2 Calvin Klein Downtown 
3 Juice Couture Viva La Juicy parfüümis ma pettusin, see ei püsinud eriti peal (teistelt olen kuulnud vastupidiseid väiteid), lõhn aga meeldib mulle väga. Nii on samalõhnaline kehakreem hea võimalus ikka seda meeldivat lille-puuviljalõhna nautida.
4.Victoria´s Secrets Strawberries and Champagne
5. Kõlab ehk uskumatuna, aga üks mu lemmik kätekreeme on Lumene Angry Birds kätekreem. Ma ostsin selle kunagi laevast, sest nii nagu miljonid teised inimesed olin ma tol hetkel suur vihaste lindude pommitaja. Mulle tundus, et see kreem peab mu käekotis olemas olema. Üllataval kombel osutus see ka suurepäraseks tooteks.

 (EA Honey Drops jääb siiski  nr 1 lemmikuks)

Sellistest kinkidest ei ütle ma kunagi ära.

Jätke kommentaaridesse oma nimi ja kontaktandmed ning juba neljapäeval annan ma ühele teist ära Mylook.ee 20-eurose kinkekaardi. Seekord ikka vana hea klassikalise loosi teel. Veel;) 

Idülliline/dramaatiline reedeõhtu Ussipesas

Kunagi seostusid reedeõhtud pidutsemisega, nii et ikka hommikuni. Nüüd on teised ajad. Reedeõhtune fun tähendab nüüd seda, et  lastega sõbranna tuleb külla ja me teeme koos piparkooke. Jah, absoluutselt ilma igasugu irooniata. Mõnikord ei suuda ma ise ka seda uskuda, et mulle tõepoolest sellised idüllilised reedeõhtud meeldivad. Aga tegelikult ega need  "bullerby" nädalavahetused suurt erine nendest  varasematest reedetest. Kõige olulisem on alati hea seltskond. Vaid ühe komponendi kogus (ja teinekord ka kangus) on võrreldes varasemaga muutunud;)

 On tore kui sul on toredad sõbrad olemas.  Ma ei väsi kordamast, et olen selles suhtes üks õnnelik inimene. Mul on alati ja igas olukorras olemas toetavad sõbrad (ka praegu on nad tundnud muret ja pakkunud abi, et aidata mul lahendada üks ebameeldiv probleem.)
Korraks muidugi võttis meie idülliline jõulueelne õhtupoolik dramaatilise pöörde. Me ehmusime poolsurnuks kui Liisa toolilt maha kukkus ja pea katki lõi. Õnneks pääsesime me kõik vaid ehmatusega ja tegu oli õnneliku õnnetusega. Nii me naersimegi, et saan blogipostitusele panna pealkirjaks õhtulehelikult kõlava "Verine nädalavahetus maal" ja siis kirjutada hoopiski millestki muust.

Veelkord, ma olen õnnelik, et mind ümbritseb nii palju häid inimesi.

PS: kas te näete, et sel viimasel pildil olen ma totaalselt rääbakas. Pidžaamas ja dressipluusis!

Ma magasin peaaegu jõulud maha

Minu jaoks on jõuluaeg käes siis kui telekast hakkavad tulema "Üksinda kodus" filmid. Jp, ma olen neid näinud mustmiljon korda, aga ma vaatan neid ikka. Esimest ja teist osa. Kolmandat võin ka veel vaadata, aga neljas osa tuleks ära keelata. See on kriminaalselt halb. 

Igatahes eile avastasin ma õudusega, et olen "Üksinda kodus" esimese osa maha maganud. Kogu jõul algas valesti! "Nii ei saa ju!" karjusin ma sisemiselt ja tänasin õnne, et siiski teist osa maha polnud maganud. Jõul ilma nende filmideta oleks nagu jõul ilma... Ilma "Visa hingeta". Või uusaasta ilma "Titanicuta". Kuigi.... Sain vist umbes nädal aega tagasi šoki, sest "Titanicut" juba näidati. VALEL AJAL!  Ma ei ole saatekava vaadanud, aga ma loodan, et "Visa hing" tuleb ikka õigel ajal. Ja "Tuulest viidud" ikka ka. Kui ei, siis ma ei tea, mida teha. Jõul sai juba peaaegu vale alguse, ma ei taha, et uus aasta ka valesti algab. Ehk "Prints Zamundast" ikka tuleb esimesel jaanuaril? 

Eile palusin ma Marekil Ida magama panna, et mina saaks "Üksinda kodus" teise osaga jõuluaja avatuks kuulutada. NÜÜD on tõesti jõulud kohe käes:)

Mulle on sattunud sõbrad külla ajal kui vaatan mõnd totakat filmi. Nagu "Üksinda kodus", "Visa hing", "Ausad valed", "Juunior" või multikad nagu "Jääaeg", "Shrek", ka Lotte multikad ja Eesti (laste)filmid. Filmid, mida ma olen mustmiljon korda näinud, aga mind ärritab kui mulle  halvustavalt otsa vaatatakse, lootes et ma teleka kinni panen ja nendega suhtlen, sest "mis mõttes sa vaatad NEID filme, need on NII nõmedad või miljon korda nähtud". On jah, aga mis sellest. Need on MINU filmid, mina vaatan neid. Targem on saatekavast vaadata, kuna ei tasu mulle külla tulla. Kui sa just pole nende samade filmide fänn;) 

Jah, ma olen üks imelik inimene. Imelike huvidega. 

Seitse viimast

Hetkeseisuga on aastavahetuse mõrvamüsteeriumile veel seitse kohta. Paika on saanud ka aastavahetuse menüü:

*Eelroaks meie suurepärane klassika
Madalküpsetatud teriyaki forell marineeritud miniaedviljade ja petersellimajoneesiga
*Pearoaks
Suitsupart ploomikreemi, kartuli-petersellipüree, vinnutatud porgandi ja Madeira kastmega
*Desserdiks
Porgandi-datlikook hapukoore-moonikreemiga

Lauale poetame üht-teist maitsvat veelgi.
Roogade kõrvale pakume veini ning vana aasta ärasaatmiseks igale külalisele loomulikult ka vahuveini. 

                      

Tuletan teile meelde, et aastavahetuse mõrvamüsteeriumile tuleb laud broneerida meili või telefoni teel. 

                                         

                               

Palju õnne ehk EA loosi võitja on selgunud!

Ida väike, natuke piimapudrune käeke on Elizabeth Ardeni Green Tea Honey Drops'i võitja välja valinud. 

Et oleks natuke põnevam, siis lasin ma tal kõigepealt välja valida esimese numbri, et siis kahest tema valitud numbrist panna kokku kahekohaline number. Selleks esimeseks numbriks sai nr viis. 

Teiseks numbriks valis ta nulli.

Seega osutus võitjaks Merike. Kõige viimane kommenteerija:) Kirjutan sulle! PALJU ÕNNE!

Mylook.ee-s on muidu see imeline kreem ka imelise hinnaga müügil.

Nagu päris väike inimene

Ida on nüüd juba paar nädalat käinud kaks korda nädalas lastehoius ja ma ei tea, kas need asjad on omavahel seotud, aga viimasel ajal teeb ta asju, mis panevad mind imestama. Selles mõttes, et kuidas on võimalik, et alles aastane laps nii palju asju oskab. Ei, ta ei mängi siiski klaveril Mozartit, ei loe "Kalevipoega" ega tantsi tegelikult ka "Tuljakut", ilmselt teeb ta asju, mida sajad tuhanded või miljonid-triljonid lapsed üle maailma teevad, kuid kuna mul puudub varasem kogemus lastega, siis teinekord ma jälgingi hämminguga Ida arengut.

Näiteks teeb ta endale ja teistele pai kui talle öelda, et "Ida pai". Ta oskab erineva suurusega potsikuid üksteise sisse laduda (veel umbes kuu aega tagasi ei saanud ta sellest mängust aru). Ta mängib oma puidust puuviljadega ja keedab suppi/putru/moosi (seda kujuteldavat, mida ta teinekord Barbie jalaga segab). Ta sirutab ette käed kui talle riideid selga panen, ja jalad, et ma saaksin sinna otsa saapad tõmmata. Ta jookseb külmkapi juurde ja nõuab sealt häälekalt süüa. Ta oskab isegi ise süüa. Mitte küll kõige viisakamalt ja daamilikult, kuid siiski. Tujutseb ja krimpsutab kulmu kui midagi ei saa, pahandab kui asjad kohe välja ei tule või kui liiga kaua ootama peab. Oma ema laps, mis muud. Ta räägib nii palju. Kahjuks küll 99% ajast võõrkeeles, kuid teine kord tulevad sisse ka mõned eestikeelsed sõnad. Mämm-mämm, iss, emme (mina ise kuulsin kaks päeva tagasi, kuidas ta "emme" hüüdis, kui ma vannituppa kadusin, teadlikult või mitte, seda ma ei tea, aga see oli nii naljakas)...Ta saab aru kui palun tal mõni mänguasi tuua. Ta jääb ise magama ja annab meile kell kaheksa ise märku, et tahab magama minna. Ta lehvitab "head aega" ja ütleb tadaa.  
Ma tean, et suure tõenäosusega ei ole selles kõiges midagi absoluutselt eripärast ja mul ei ole kodus kasvamas imelaps, lihtsalt mu jaoks on kõik see nii uskumatu. 

Alles ta oli tüütu titt, kes vaid selili lamas ja karjus. Nüüd on ta täiesti väikese inimese mõõtu. Jah, ta teeb pahandust, tahab kätt ahju pista või diivanilt alla hüpata, ta pudistab terve elamise toitu täis, kuid iga päevaga muutub ta aina rohkem inimese moodi.

See on nii põnev aeg. Väsitav, aga põnev.

Kui ta veel magama ka õpiks;)

Ühtlasi testime me ka juba teist päeva uusi Stonz booties'id. Üsna pea kirjutan nendest ka pikemalt, paar testi on veel teha;) 

Silmad pärani kinni

Eilse postituse peale tundsid loomulikult paljud inimesed muret, et mis siis nüüd lahti. Probleem on ikka olemas ja ebameeldivam kui ma tahaks, aga peale seda kui üks mu tuttav eile rääkis, millist elu ta aastaid elas, tundsin ma, et hoolimata kõikidest muredest, mis mul hetkel peas on, on minu elu ikka heledates toonides. 

Kõige kurvem selle loo juures on, et see tuttav on mulle lähedane tuttav, võib-olla mitte parim sõbranna, kuid siiski piisavalt hea tuttav, kelle eluga ma arvasin, et olen piisavalt kursis. Selgus, et mitte. Ta elas aastaid koos vägivaldse mehega (kusjuures mina pidasin seda meest vägagi tasakaalukaks ja hoolivaks), kannatades lisaks füüsilisele vägivallale ka vaimset vägivalda.  Miks? Sest ta arvas, et ta on ise süüdi ja "karistuse" ära teeninud. 

Näiteks oli üheks tema kohustuseks, kuna ta oli kodune naine, söögitegemine. Kolm korda päevas ja õhtusöögiks kindlasti kolmekäiguline õhtusöök. Nädalavahetuseti pidi õhtusöök olema pidulikum ja valmis kindlaks kellaajaks. Mis selles ikka nii imelikku, küsite te ehk? Täiesti tavaline naise töö. Võib-olla. Aga kui juhtus, et naisel oli midagi muud päeval teha, ta sai sõbrannadega kokku, aitas kedagi, käis arstil või oh õudu, juhtus et tal oli halb olla, kas te arvate, et mees oli mõistev? Ei, naine sai pahandada, sest söögitegemine oli tema töö ja naine tundiski end süüdi. Ta oli oma meest alt vedanud. Mina ütlen ausalt, et kuigi mulle meeldib söögitegemine, siis ma paneks end põlema kui peaksin aastast aastasse ühel ja samal kellaajal süüa tegema. Ma vihkan rutiini. Ma pean aegajalt isegi teist teed pidi koju sõitma, sest üks ja sama tee ajab mind hulluks. Aga see naine ei läinud hulluks. Tema jooksis kasvõi nahast välja, et toit alati laual oleks. 

Nüüd rääkis ta, miks ta seda tegi. Ta mees oli hoolitsev, täpselt nii nagu välja paistis, kaitsev ja toetav. Talle meeldis, et keegi tugevam otsustas tema eest. Mida ta ei näinud oli see, et aegapidi kadus ta iseseisvus. Mees hakkas valima ka naise riideid, tegi kingitusi ja ostis kõik, mida naine soovis. Riided muutusid aina katvamaks, naine mõtles, et see on ju arusaadav, paljast ihu polegi vaja teistele näidata (mitte et ta kunagi oleks väga paljastavalt riietunudki). Ja nii armas oli kingitusi saada. Ta kandis kurguni kinninööbitud pluuse ja konservatiivseid kostüüme ning oli õnnelik, et mees hoolib, armastab teda nii väga, ei taha, et teised teda tiirase pilguga vaataks. Ohumärki ei näinud naine ka selles, et lisaks riietusele hakkas mees valima ka naise sõpru. Meestega ei tohtinud ta ammu suhelda, sest mehed on vaid ühe asja peal väljas ja sõbrannad olid kas liiga litsakad (kandes läbipaistvat pluusi, kontsaga kingi või lühemat seelikut) või tahtsid liiga palju väljas käia (suhtes olles pühendutakse perele ja kodule).

Naine aga armastas oma meest südamest, sest mees oli hooliv ja tegi kingitusi, lihtsalt niisama, ilma midagi vastu tahtmata. Suurest armastusest. Ja naine püüdiski teha kõik, et mees oleks alati rahul, et tal ei oleks kunagi põhjust pahandada. Ta ei märganud, et oli muutunud alandlikuks ja leppivaks kõige suhtes, mis mees otsustas. 

Kahjuks ei ole täiuslikke inimesi olemas ning juhtus ikka, et söök hilines või jäi lausa tegemata, hiljem lisandusid ka muud süüdistused, teinekord rääkis naine viisakusest naabrimehega või vanade tuttavatega, kogemata pani selga liiga lühikese seeliku. Need "rängad eksimused" viisid esimese löögini. Naine tundis end süüdi. "Ma ju ise provotseerisin, ainus, mis mu mees mult soovib, oli soe toit. Tema armastab ja hoolib, aga mina vean teda alt!"mõtles ta, "ma pean rohkem pingutama!!!"

Eksimused läksid aastatega (!!!!) aina suuremaks, minu tuttav varjas kõike seda, sest ta tundis end süüdi, järgnes teine ja kolmas ja neljas löök. 

Ühel ööl kui nende laps teises toas magas pani mees naise kõrile noa. Naine sai aru, et elu on läbi. Õnneks mitte tema elu, vaid elu selle mehega. Järgmisel päeval kolis ta kodust välja, jättis maha kõik, oli vaene kui püksinööp, tundis häbi, et pidi kolima sõbranna juurde, kuid ta tundis kergendust ja rahu. Ta  mõistis, et ta on rohkem väärt kui olla ühe mehe ori ja peksukott. Tänaseks on tal oma väike ettevõte, ta tegeleb sisekujundusega. Ta on kena, edukas, töökas, hea huumorisoonega naine. Tema laps on koolis puhas viieline. Endisest mehest ei tea ta midagi.

Mõni saab peale teist/kolmandat löömist aru, et see jääbki nii ja läheb aina hullemaks. Aga teine mitte! Minu tuttavat aitas see, et ta teadis, et tal on olemas üks sõber, kellele saab kindel olla, kes toetab ja võtab omapool alati vastu. Sest pere oli ta hüljanud, sest nad ju ei mõistnud. 

Ma lugesin eile seda kõike, mida mu tuttav mulle kirjutas. Ma olin šokis, et ma ei osanud selle ideaalse elu taga näha vägivalda. Ei vaimset ega füüsilist. Ma luban teile, mu kallid sõbrad, ma hakkan igaks juhuks kõigi teie elukaaslasi kahtlustama, sest ma ei taha rohkem selliseid lugusid kuulda. Aastaid hiljem ja oma tutvusringkonnast. See lugu tegi mulle haiget. Et ma olen silmad kinni käinud. Ärge siis pahandage, kui ma teilt nõmedaid küsimusi küsin, kui mulle midagi veider/arusaamatu tundub. Sest ma nüüd arvan, et pigem küsida ja uurida, jätta endast loll mulje, kui et  elada teadmatuses ja eeldada kõigist inimestest head. Kõik inimesed ei ole head. 

Millised on teie kokkupuuted selle teemaga? Mida teha kui kahtlustad vägivaldset suhet? Kumb on hullem, kas vaimne või füüsiline vägivald? Kuidas sellises olukorras inimesi aidata?