Kell 5.55 ma vihkan oma last

Nagu te teate, siis Ida ei arva magamisest suurt midagi. Suvel ta küll natuke narritas mind ja õppis juba kella poole kaheksani magama, kuid see kõik oli vaid hetkeline õnn. Nüüd on asi tagasi "normaliseerinud" ja kell kuus äratus hoolimata nädalapäevast on meie peres jälle tavaline. Vahet ei ole, kas Ida läheb magama kell seitse, kaheksa või üheksa, vahet ei ole kas ta on enne seda päev otsa väljas olnud, vahet ei ole, kas ma olen teda enne seda väsitanud, vahet ei ole... punkt kell kuus on Ida üleval. 

Eile käisime me õhtul suusahüppeid vaatamas, me jõudsime koju alles Ida magama mineku ajaks (kella kaheksa paiku) ja kuna veel oli ka vaja süüa, siis magama minek toimus alles peal üheksat. Me olime suusahüppeid vaadates kaks tundi hüpanud, kelgutanud, lumes rullinud ja ma ei tea veel mida teinud, naiivitar minus ütles, et nüüd ta küll magab natuke kauem. Mis te arvata, kas ta tegi seda? Ei. Kell 5:55 olime me sunnitud üles ärkama. 

Kõige hullem selle juures on, et tegelikult saaksin ma varase ärkamisega hakkama, aga on üks "aga". Suvest saati ärkab Ida öösiti vähemalt kaks korda, rõhk sõnal "vähemalt" ja hakkab karjuma. Ma ei tea, miks või mis teda vaevab. Mõnikord on see kiun, sest ta tahab "juuuuuuuuuua", teine kord ving, et saada minu voodisse, kolmas kord ausõna ilma põhjuseta. Kõikide nende ärkamiste ja trangliga suudan ma vähemal või rohkemal määral üles ärgata ja just kui ma olen magama jäänud, algab trall uuesti. Või kui ei hakka trall nutu näol, madistab ta mööda voodit ringi ja hakkab lõpuks ikkagi kiunuma, sest just ühel hetkel läbi une leiab ta, et tal on vaja minu patja või minu tekki, saada minu poolele magama. Magamine on meie peres jälle võõrsõna.

Okei, ja siis me ärkame kell 5:55 üles, telekast ei tule isegi veel multikaid, ma püüan Ida mängima panna, kuid ta keeldub, tal on vaja KOOS ISTUDA. Me istume pimedas. Ja siis hakkab Ida nutma, ma ei saa aru, miks. Tal on midagi vaja või midagi ei meeldi, aga ta ei ütle seda, ta kiunub, karjub ja üürgab. Ilma liialdamata KARJUS ta täna hommikul TÄIEST kõrist (ehk kui mina oleks meie naaber, siis ma tõesti arvaks, et lapsele tehakse liiga) 38 minutit. Ja ta ei oleks jätnud, aga me ise ei suutnud enam kisa kuulata, mina olin valmis läbi klaasi aknast välja hüppama. Ja miks ta karjus? Sest talle ei antud laua pealt mahlapudelit. Jumala eest, ma isegi annaks talle selle pudeli, KUI MA SAAKS ARU, et ta seda tahab. Ida oskab öelda "juua", "süüa", "saapad", "fiskpudding", "værsågod", "brannbil", faking "kuumaõhukompressor" + veel 300 sõna, kuid ta keeldub rääkimast kui ta midagi tahab. Rääkimise asemel ta karjub. MIKS? Palun seletage mulle miks? 

Ja ma ütlen teile, et kell 5:55 + 38 minuti kisa, millele on eelnenud vähemalt kaks öist ärkamist, ma vihkan oma last. (Et te valesti aru ei saaks, siis järgmisel hetkel suudab ta olla maailma kõige ilusam, armsam ja toredam laps, aga need hetked kui ta seda ei ole, on ta DEEMON). 

Tänu tema kohutavale kisale, mis mul luust ja lihast läbi käib ja magamatusele, oleme me mossis, pahurad, väsinud, kergesti ärrituvad. Mu käed ja jalad värisevad hommikuti magamatusest, mu pea huuuuuugab otsas ja ma näen välja nagu kolm päeva järjest joonud 48-aastane naine ( ma olen KÕIGEST 34!). Meie elu on segamini nagu pudru ja kapsad, kedagi ei huvita, et ma (me) olen magamata ja väsinud, tööd vajavad tegemist. Kusjuures ma ei isegi ei kurda, ma saan aru, et oma elu ja oma valikud ning ilmselgelt ei ole ma ainus inimene, kel on probleemid (kuid enda omad tunduvad ju alati kõige lähedamal ja kõige suuremad), ma tahaks lihtsalt oma lapsest selle kohutava kohutava jonni välja juurida. 

Kuidas, kallid inimesed, kuidas see käib? Ma viin ta teise tuppa ja jätkan oma tegevusi, ma püüan tast mitte välja teha, aga uskuge, ma ei valeta, et ta ei rahune teises toas või ei jäta jonni. Ta karjub end kasvõi oimetuks, aga vait ta ei jää. 

Aga väljapoole (läbi blogi ja instagrami) oleme me ideaalne õnnelik perekond*, kes naudivad ilusat elu siin- ja sealpool Läänemerd. Fassaadiinimesed. 

* Me tõesti ka oleme, kuid meie elu ei ole vaid meelakkumine nagu inimestele läbi (halva kvaliteediga) ilusate piltide jääb. Ma lihtsalt olen õppinud, et oma muredest ei tasu liiga avalikult rääkida. Parem vihaku inimesed mind selle pärast, et mu elu tundub liiga ilus, kui et keegi saaks kusagil anonüümselt parastada. 

Aga Ida karjumise ja mitte-magamise teemadel rääkige julgelt kaasa, andke nõu. Ma olen nõus kõike proovima ja katsetama. Kui see ei sisalda just kuradile kolme tilga vere andmist, kanade ohverdamist ja/või ristteel kuuvalgel palja tagumikuga tantsimist. Vms. 

Ootused ja tegelikkus

Niisiis. Nagu öeldud oli mul plaanis sada tuhat erinevat marthastewartlikku tegevust. Kodu kaunistada, Aili poolt ilusate piltidega reklaamitud jõululõhna valmistada, Idaga piparkooke küpsetada ja ... Ideaalis kujutasin ma ette, kuidas meie kodu täitub mõnusa jõululõhnaga ja me ise oleme nagu väike perekond Bullerbyst, keset paksu metsa ja lund. Selline idüll pidi olema, et pisar tuli silma sellest kui armas see kõik minu peas välja nägi. Noh umbes midagi sellist (link).

Tegelikkus oli aga idüllist muidugi kaugel. Vähemalt alguses. Kõige pealt keeldus Ida minuga koos piparkooke tegemast, vaid issi võis aidata, kui ma siis mingil hetkel siiski liituda võisin julgesin ma rumala peaga võtta Idal käest taignarulli, mille peale vallandus selline kisa, et seda oli ilmselt ka 13km kaugusele Lillehammerisse kuulda. Selle peale solvusin mina ja lahkusin dramaatiliselt, sest Ida kiununutt käib mul luust ja lihast läbi, lisaks sellele olin ma solvunud, et mu oma laps ei lase mind enda lähedale ja ajab eemale ning lõppkokkuvõttes mõtlesin ma, et p***se see leivategu, mina ei viitsi. Nii me siis idülli asemel jonnisime, kiunusime, kaklesime ja solvusime. Esimene plaaditäis kooke jäi ka ahjuplaadi külge kinni. 

Lõpuks muidugi kui me enam jonnida ja kakelda ei viitsinud, saabus ka Bullerby idüll, aga minu peas oli tegevuskava hoopis teine olnud. Jõululõhn ka podises pliidil, kuid samal ajal keetsin ma pliidil ühepajatoitu ning ei saanud ma aru, kas majas oli idülliline jõululõhn või oli see keedukaalikas. Kaunistuste tegemiseks unustasin ma õunad osta, männi- ja kuuseokste metsast toomiseks oli liiga pime ning tegelikult oli Ida kisa meid nii ära väsitanud, et ega suurt ei viitsinud ka enam midagi teha. Mina kallasin endale ühe (!!!!) klaasi Martini Extra Dry'd ja hakkasin "Iseseisvuspäeva" vaatama (jep, mul on veider filmimaitse), millest ma ei näinud isegi veerandit. Enne kui Ida unne vajus, norisesin mina juba diivanil. 

Ai, ma valetan, enne kui ma oma klaasikesega diivanil ära vajusin, suutsime me korraks kogu maja ka diskoteegiks muuta ja tantsisime Idaga Britney Spearsi ja Erasure ning The Lumineers saatel (ammmmmu ei olnud me niimoodi muusikat kuulanud, natuke näeb meie tantsuõhtut siin). Alumisel korrusel elav meesterahvas mõtles vist küll õudusega, et mida need hullud seal üleval teevad. Vot see osa õhtust oli kõige õnnestunum ja lähedasem sellele, mida ma oma vaimusilmas olin peas kujutanud. 

As told I felt so Christmasy that a Martha Stewart inside me started to scream and wanted out. I had planned to decorate the house, make the Christmas scent (LINK), bake ginger breads with Ida... In my head I pictured that our house will be filled with the wonderful Christmas scent and we ourselves will be like a family from an Astrid Lindgren book. In a small house in the middle of forest, snow everywhere, candles and us smiling and laughing. Yes, it all looked so sweet in my head.

The reality was somewhat different. Ida refused to bake with me and only dad was allowed to sit together in the kitchen with her, finally I was allowed to the kitchen, but when I tried to teach Ida she started to scream so loud that I am sure everyone could here it in Lillehammer (13 km from our house). You have no idea how much her screaming makes me wanna scream as loud. I felt again my hair turning fifty shades of grey. I was hurt that my own child didn't want to spend time with me and so thought f**k this fake wannabe Bullerby. The first plateful of ginger breads got burnt.

After a while of course everything calmed down and we really did look like a family from a book, but seriously the scenario in my head had been quite a bit different. The Christmas scent was boiling, but honestly I didn't understand if the house smelled like Christmas or cabbage and carrots ( I was also making stew for dinner). For Christmas decorations I had forgotten to buy apples and it was to dark to go to the forest to get some tree branches and actually I felt tired after all this hassle with Ida. I poured myself a glass of Martini Extra Dry and started watching "Independence Day" ( I know I have a strange taste of movies). Ten minutes later I was sleeping.

Wait, I almost forgot that before I "passed out" on the sofa we turned the house into a night club and danced to Britney Spears and Erasure. And the Lumineers. Ida loves the "Ho Hey" part. ( a bad quality video can be watched HERE) . I am sure our downstairs neighbour wasn't too happy about the dancing feet. Well, this part of the evening was the closest to what I had had in mind. 

Mõtlemapanev pisarakiskuja

Sõnad tunduvad liigsed. Aga mõelge selle reklaami peale kui teil jälle kiire on. Või liiga palju tööd. Ja mitte vaid jõulude ajal. Mõtlemapanev klipp...

Winter wonderland

Täna öösel sadas maha kilomeetripaksune lumi (okei, loomulikult ma liidan veidike, aga tõesti nii paks lumi tuli, et jube raske on mitte jõulumeeleolus olla). Ma autojuhina ei ole küll absoluutselt lumefänn, kuid lapsevanemana loodan ma siiralt, et lumi homseks ära ei sula, sest lubatakse plusskraade. Ma mõtlen, et võib-olla suudan ma Idale esimese suusakooli homme-ülehomme teha. Ma muidugi juba kujutan ette, MILLISE kisa saatel see toimub, sest kui ta millegagi hakkama ei saa, siis ta lihtsalt karjub nii nagu keegi tahaks teda auto alla ajada.

Lisaks sellele on mul plaanis ka lõpuks maja ära kaunistada ja kusagilt kuusk hankida. Eile lappasin ma ajakirju ja ajasin inspiratsiooni kaunistusteks taga. Ideed on mul head, aga ma olen halvim diy-taja, nii et ega sealt ilmselt midagi sellist ei tule nagu ma oma vaimusilmas näen, aga ma pean lihtsalt proovima. See ümbrus siin ajab mulle hetkel freaking Martha Stewarti tunde peale.

We have so much snow that it is hard not to be in a Christmas spirit. As a driver I am not a huge fan of snow, I would not mind winters without snow, but as a parent I really hope the snow does not go away. I am thinking of trying to go skiing with Ida. Of course I can already picture how much she will be screaming, because when she doesn't manage something at once she starts yelling like crazy and I do not exaggerate. 

I also have plans for Christmas decorations, I found some  things in the magazines which are so me, but it's often so that I can have good ideas, but as I am the worst diy-maker, I am sure it will not be like in the magazine. But I have to try. And bake. I have to bake. The snow had the strangest effect on me. I feel like a freaking Martha Stewart (wannabe). 

Ma loodan, et minu kaunistused tulevad veerandki sama kaunid kui selles ajakirjas /I hope my Christmas decorations will be at least something like these pretty things in the magazine

Saate ju aru, miks ma tahaks Idaga suusatamist proovida?/ You can understand why I feel the urge to go try skiing with Ida? 

Ida lasteaias on täielik jõulumeeleolu. Kohe kui uksest sisse astud, tekib tunne nagu oleks laste jõulumaale sattunud. Lisaks sellele on neil iga päev erinevad jõulutegevused. Ma ei saaks lasteaiaga rohkem rahul olla. /The kindergarten looks like a Christmas Village for children. The moment you walk in, the Christmas spirit hits you. And they have som many activities for every day. I could not be more pleased with the kindergarten,

Hullumeelne, kui leidlikud on inimesed./The wildest and coolest Christamas decoration in town. Note to self: go crazy with decorations next year. #lovelovelove

Seitsme Norras veedetud kuuga ei oleks mul mitte mingi probleem õues lumehanges lõunatada/õhtustada. Võib-olla peaks detsembris seda oma külalistega katsetama? Ah, tšikid, mis te arvate? /Seven months in Norway has changed me so much that I could easily enjoy lunch/dinner outside in the snow. Should I try this with my guests in December? What to you say, girls? 

Suuremad ja väiksemad Sjoggid on Lillehammeri vallutanud. Idal teeb see tuju vaid rõõmsaks. Täiesti uskumatu, kuidas üks maskott on meie peres kõigile naha vahele pugenud /The Sjoggs in every size have conquered the town. It will make Ida so happy. Unbelievable how one mascot has found the way to our heart. But isn't he sweet? 

Ma annan endast parima diy-projektide tegemisel, aga.../ I am doing the best I can, but diy-projects are not my cup of tea. They never come out as I see on Pinterest. They look more like Pinterest-fails usually.

Paar suveniiri pusisin valmis. No ei tulnud kõige hullemad, aga muidugi mitte ka päris sellised nagu mul plaanis oli. /I managed to make some souvenirs. They're not too bad, but of course the outcome is not like I imagined in my head. 

Kas ma olen alkohoolik?

Mul on sõbranna, kes vist on natuke tuntud. Ma ei olnud teda nii pikka aega näinud, äkki lausa pool aastat, et kui poleks sotsiaalmeediat, siis ilmselt oleks ma ta nägu juba unustama hakanud. Nii me siis ühel ilusal päeval KESET lõunaaega otsustasime kokku saada. Kuna ma olen "külmal maal alkovõõrutusravil" ning tol päeval olin juba ka lõunat söönud, otsustasime me hoopis veinitada. 

Tema tellis kaks klaasi veini (mõlemale ühe), aga mina mõtlesin, et pekki küll, ühe joon ma januks juba ära ja tellisin veel kaks klaasi veini. Nii me siis oma nelja veiniklaasiga "lõunatasimegi". 

Ma ei ole kunagi mõelnud, et selline asi võiks probleem olla. Mul on üks teine sõbranna, kes ütles nii vahvalt, et tema ei saa aru, miks peab veini joomisega ootama õhtuni, miks seda ei või päeval teha. Keegi on kusagil pannud paika normid, et kui jood õhtul veini, oled veininautleja, kui aga päeval, siis alkohoolik. 

Norra turistid alustavad veinitamist juba kell seitse hommikul (kui lennuk juhtub nii vara väljuma). Isegi minusuguse joodiku jaoks on see vara, kuid ma ei vaata neid sugugi halvustavalt, puhkuse värk mõtlen ma. No umbes samamoodi tundsin nende nelja veiniklaasi juures ka mina. Puhkuse värk. Mulle oli võimaldatud lapsevaba päev, ma tulin just spaast ning leidsin, et täiesti paslik on keset päeva natuke "hulluks minna". Me suutsime kusjuures ära juua ka kolmanda klaasi veini. Jube lõbus oli. See mu sõbranna on selline nats hull, veidike meenutab nooremat mind, kuid teistpidi on (vist?) kõikide reeglite vastane, et me läbi käime, me tundume erinevad (aga vist väga ei ole. ma ei tea, ma ei ole ka sellele liiga palju mõelnud). 

Ühesõnaga jõime me oma veinid ära ja läksime laiali. 

Ja siis lugesin ma ta blogis kommentaare, kus mulle jäi silma üks kommentaar, et meid teenindanud tütarlaps tundis ta ära ja oli meie veiniklaase lugenud. Okei, suure tõenäosusega ei lugenud, sest kolm klaasi veini KESET päeva torkab lihtsalt silma, eks, aga aru ma ei saanud, miks seda oli vaja kommentaarina ära mainida. "Et kolme klaasi veini ei saa ju lõunatamiseks nimetada". Pekki küll! Mis vahet seal on, kuidas midagi nimetatakse. Te rääkisite mantlist! Selles kontekstis pole oluline, mida inimesed keset päeva ühes kohvikus tegid. Või kui tahtsid ära mainida, et oomaigaad, ma nägin sind, siis kirjutanudki niimoodi. Mulle jäi aga nüüd selline tunne nagu ma oleks viimane parm, õige kandidaat Anonüümsete Alkohoolikutega liitumiseks, sest ma julgesin oma sõbranna päise päeva ajal veini kaanima vedada, lõunatamise ettekäändel. Niimoodi julmalt valetades. Ja kohe klaaside kaupa veini tellides. Tema vaeseke tellis ju vaid klaasi, aga siis tulin alkohoolikust mina...

Õhtusöök üheksale. Juba.

Tänane kiidulaul läheb mu sõbranna(de)le. Mul on üks väääääääga aktiivne sõbranna, nii aktiivne, et ma teiste sõbrannadega lausa räägin teda taga. Aga heas mõttes. Me ei suuda mõista, KUIDAS ta kõike seda jõuab - töö ja kodu kõrvalt käib ta sajas tuhandes ringis, on sajas tuhandes erinevas hoolekogus (või mis moodi neid kohti nimetakse, kus lastevanemad koolides ja lasteaedades otsustajate grupi moodustavad), lõpetas magistriõppe, kirjutab artikleid, heegeldab, koob, küpsetab, meisterdab, organiseerib meile teistele sõbrannadele tegevusi. Näiteks teeme me juba saja tuhandes aasta tema algatusel üksteisele advendikalendreid ja  peame väikeses FB grupis oma Meisterkoka võistlust. Kõige suuremaks ja püsivamaks ettevõtmiseks, mis tema algatusel ellu sai viidud, on "Õhtusöök üheksale juba". Enne kui ma sellest lähemalt räägin, mainin ma ära, et selle sõbranna kolm last on ka musterlapsed, edukad ja intelligentsed. How is that possible, et ta kõike seda jaksab? Teda võiks vabalt kandideerida Aasta Ema või Aasta Inimese või Aasta Õpetaja või Aasta Organiseerija tiitlile. 

Aga nüüd siis õhtusöögist. See sai alguse 2010. aastal ja meid oli kuus. Kõigi ühiseks nimetajaks üks ühine sõbranna, kes meid kokku ajas. Pean ausalt ütlema, nii nagu olin skeptiline selle grupi sobivuses mina, olid seda ka teised. Me hakkasime sellest õhtusöögitamisest üht raamatut kirjutama, jagan teiega (kuigi ma vist kunagi olen seda juba teinud?) üht lõiku: 

 "See ei ole hea idee, mõtlesin ma endamisi, kuid ei julgenud ka koheselt „ei“ öelda, lubasin lihtsalt, et mõtlen sellele, kuigi olin sisimas juba kindel, et see üritus ei ole minu teetassike. Mis sellest, et söögitegemine ja söömine mõlemad kuuluvad mu lemmiktegevuste hulka. 

Esimese niiöelda tutvustava õhtusöögi võõrustajaks pidigi olema idee generaator ise. Väike värin südames vajutasin ma kella seitsme paiku viiekordse maja ees uksekella, minulikult olin ma õhtusöögile tund aega hilinenud. „Nimelt kiusavad“ mõtlesin ma kolmandat korda uksekella lastes, kui keegi ikka veel polnud ust avanud. Lõpuks ometi vastas hääl, mis ei kuulunud Heilyle. „Laske nüüd sisse!“ nõudsin ma ülbelt. „Kedagi ei ole kodus,“ vastas hääl teiselt poolt sama ülbelt. „Ärge tehke nalja!“ nõudsin ma sisselaskmist, kuid hääl teisel pool uksekell-telefoni püüdis jätkuvalt vaimukas olla ning väitis, et olen päevaga eksinud. Mul tekkis juba tahtmine ringi keerata, minu eelaimdus selle kohta, et ma ei sobi sellesse õhtusöögiseltskonda, tundus paika pidavat. Siiski andis hääl teisel pool uksekell-telefoni viimaks alla ja lubas mind edasi, ise ikka veel itsitades, et olen päevaga eksinud.

Korteris valitses totaalne vaikus. Väga naljakas, mõtlesin ma, nüüd on ennast ära ka veel peitnud, et ma tõepoolest arvaksin, et olengi valel päeval tulnud. „Tulge nüüd välja!“ hüüdsin ma, „ma saan juba aru, et ma jäin hiljaks ja te tahate mulle lihtsalt tagasi teha!“ Peale vaikse itsitamise minu kõrval ei kostunud kusagilt mujalt ei kippu ega kõppu.

„Ma ju räägin sulle, et kedagi ei ole kodus. Õhtusöök oli eile,“ jätkas mind vastu võtnud tütarlaps. 

Raputasin pead. See ei saanud võimalik olla, et mina midagi segamini olin ajanud. Heily ise oli siis mind valel päeval kutsunud. Tütarlaps raputas pead. Kõik olid kutsutud eilseks. Kaasa arvatud mina. „Ei,“ raiusin ma vastu. Me vedasime vahuveini peale kihla ja kibekähku logisin ma end Facebooki sisse, et kontrollida, kuna õhtusöök tegelikult olema pidi. Nii kurb kui see ka polnud, olin ma juba minut hiljem kihlveo kaotanud.

Nii kohtusin ma esmakordselt THE Maikiga. Kaotasin talle vahuveini. Jäin ilma esimesest õhtusöögist. Kuid olen osa saanud järgnevatest õhtusöökidest."

Maikiga olin ma ka varem kunagi kohtunud, kuid meil ei tekkinud absoluutselt mitte mingit klappi, me ei arvanud teineteisest midagi (head) ja ilmselgelt oli ka see üks põhjus, miks ma olin õhtusöögigrupiga liitumisel skeptiline. Tänaseks päevaks ütlen ma, et THE Maiki on üks mu vaimukamaid ja abivalmimaid sõbrannasid. Teda ei annagi kirjeldada, teda tuleb tunda. Meil on nii palju lõbusaid seiku, et need ajavad naerma ka aastaid hiljem. (Kas nukumajas magamist saab unustada?  Või lolli lora, kus ta mulle rääkis, et üks mu sõbranna tegelikult mind ei salli ja hasartmängusõltlane ning ma jäin uskuma? Sry, Evelin, Maiki rääkis su sõltuvusest nii veenvalt:D)

Ma ennustasin õhtusöögigrupile lühikest iga, kuid nagu te aru saate on see toimunud juba viis aastat ning kuuesest grupist on saanud üheksa punt. Me oleme kõik nii erinevad kui üldse olla saab, mitte mingi loogika ei ütle, et me võiksime ühise grupina toimida, aga näete...Kõlab lollakalt, aga mul on au sellesse gruppi kuuluda. Aitäh, Heily, et sa nii aktiivne oled!

   

 

PS: Me peaksime uuesti hakkama pilte tegema!!!

"Igast aparaadist hakkab tulema informatsiooni, mida me eluks üldse ei vaja..."

Teel koju, viimase rongiga,kus ainsaks saatjaks vagunis oli vaikuse hääl, vajusin ma mõttesse. Oli selle põhjuseks siis vaikuse hääl või "Vaikuse hääl", aga ma mõtlesin, et võikski vahelduseks midagi/kedagi kiita. Midagi, mis mulle endale viimasel ajal on rõõmu pakkunud, mind positiivselt üllatanud ehk ühel või teisel moel minu arvates väärib kiidusõnu. Terve detsembri kavatsen kiita, vaatan palju saan enne kui enam ei viitsi;)

Esimeseks selliseks "asjaks" on Jaan Tätte "Vaikuse hääl". Mu sõbrannad kinkisid selle mulle sünnipäevaks, aga siiani ei olnud ma kuidagi leidnud aega selle lugemiseks, lehitsenud olin küll, aga sinna see jäi. Nüüd, jah üle poole aasta hiljem, kui ma spaasse sobivat raamatut kaasa otsisin hakkas see raamat mulle riiulil jälle silma. Nii ma selle kotti pistsingi. 

Spaasse jõudes hakkasin ma lugema ning olin hetkega aru saanud, et sellest oli saanud minu uus lemmikraamat. Nii lihtne, kuid samas nii elutarkust täis, nii mõtlevapanev. Ma ei oskagi seda raamatut kuidagi kirjeldada, ma oskan seda vaid kõigile soovitada. Suurepärane jõulukingi idee kõigile neile, kel kogu aeg on liiga palju tööd ja vähe aega, keda stress kipub kogu aeg tagumikust hammustama. 

Ma toon mõned näited: 

"Igast aparaadist hakkab tulema informatsiooni, mida me eluks üldse ei vaja, aga miskipärast on länud nii, et see tundub meile ülioluline ja tundub, et sellest koosneb meie elu. Meid ei seo omavahel mitte loodus ja meie eneste mõtted, vaid telesaated. Aga kui päev algaks vaikusega...Võib-olla saaksid kätte palju tähtsama informatsiooni."

Ma olen elanud seitse kuud ilma televiisorita ja ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest sugugi puudust tundnud. Ma olen õppinud mõtlema, mul on palju rohkem aega. Käia jalutamas, teha süüa, joonistada, kirjutada, lugeda, mängida... Samas on huvitav, et nüüd kui meie majja uuesti telekas tekkis, leidsin ma end vaatamas "Kardashiane" ja shh-itasin, sest mul oli vaja seda saadet kuulata. 

"Inimeses on korraga koos hea ja halb, ilus ja kole. Sinu valik on, millist poolt neist sa tahad toita. Paha tuleb nagu iseenesest ja selleks, et paha poolt heaga kontrolli all hoida, kulub natuke energiat. Siit ka mõnus tunne hinges, kui oleme mõne heateo sooritanud, kuna see ei tule iseenesest. Siit ka meie räpane muie, kui loeme internetikommentaariumis, kuidas keegi on kellelegi täuega lajatanud. Minu jaoks on kommentaariumid kole ja kurjust külvav koht, kuhu ma juba aastaid pole oma nina toppinud ja ei soovita seda kellelgi teha."

Aamen. Ma olen endaga mitmeid kuid kõvasti tööd teinud, et mitte uudishimust avada ust, mille taga võib peidus olla midagi, mida ma ei taha teada. Ei, ma ei ütle, et ma peidan pea liiva alla. Üldsegi mitte, ma austan kriitikat, kuid konstruktiivset ja otsest. Näost näkku suhtlust.

"Elamine nutitelefonis tundub palju huvitavam kui päriselu. Sa võid lapselt pisarate saatel selle aparaadi korraks käest ära kiskuda, aga annad siis tagasi, et ta kuss oleks. Ja ta ongi seal sees ja ta ongi kuss. ja me ei tea, kes ja mis kombel teda selles telefonis kasvatab."

Ma olen endale võtnud eesmärgiks osata sotsiaalmeediast puhata. Mitte olla kogu aeg live's ja mitte jagada kõike ning kogu aeg. Sest samal ajal kui mina Facebookis oma staatust uuendan toimub päriselu. Ma ei taha päriselust ilma jääda.

"Mind on tihti toetanud mõte, et kui sa ei ole õnnelik praegu, siis ei ole sa seda kunagi. See tähendab, et inimene on sündinud kõigi võimalustega olla õnnelik ja kui sulle tundub ühel hetkel, et oled nüüd õnnest väga kaugel, siis tuleb seda võtta hetkelise arusaamatusena, mis kohe mööda läheb ja oma suure kurbuse varjus on õnn ikkagi koos sinuga." 

"Kui osata väärtustada ennast selles hetkes, kus sa oled, ja olla rahul, et su elu on just nii kaugel, nagu ta on, siis oled sa kohal ja sul on sellega väga hästi."

Need kaks viimast mõttetera prindin ma endale seinale välja. Ma soovitan teil seda raamatut lugeda. Mõttega. Vaikuses.