Shoeshi kingamäng

Shoeshi kingamängu mäletate? Nüüd on asi jõudnud siis nii kaugele, et kolm finalisti on teie ees ja juba laupäeval võidab üks neist kolmest endale supervahvad, ülikhuulid Shoeshi mokassiinid. Uskuge mind, võitja saab väga õnnelik olema, sest need kingad on I-M-E-L-I-S-E-D! Ja nii ilusad. Mugavusest ei hakka ma isegi rääkima.

Aita mu Facebooki lehel oma lemmikul võita! 

Kas varjata või näidata?

Viimastel päevadel on võib-lla juba liigagi palju olnud juttu ühest näitusest. Popp oleks öelda "skandaalsest näitusest". Mina ei taha seda sõna kasutada, sest ma ei usu kuidagi, et näituse eesmärk oli skandaali tekitamine. 

Jah, ma nõustun, et meie lähiajaloos on palju valusaid sündmusi, millest rääkimine võib inimestele häirivalt mõjuda, rebida lahti vanu haavu ja tuua silme ette koledaid mälestusi - holokaust, küüditamine eeelkätt. Nendel teemadel rääkimine on alati mingil määral riskantne, sest kunagi ei tea, kuidas neile teemadele reageeritakse. Kas siis oleks õigem vaikida? Mitte rääkida? Unustada? Valusaid teemasid, mis mõnda inimest rohkem isiklikult puudutab on tuhandeid ja tuhandeid. Vägistamine, tapmine, (lapse) surm, pankrot, tulekahju, haigused... Loetelu võiks jätkuda. Kas oleks õigem nendel teemadel üldse mitte rääkida, et mitte kellegi tundeid riivata? See ei oleks ju mõeldav. 

Kas neil teemadel tohib nalja teha, küsite te nüüd. On see eetiline? Ma ütlen ausalt, et ma arvan, et suur osa noorematest inimestest isegi ei tea, mis asi "küüditamine" või "holokaust" on? Noored ei vaata uudiseid ega loe raamatuid, kunstinäitustel ei käi nad ammugi. Ajalootunnis kuuldu läheb neil ilmselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See ei ole nali, et üks noormees küsis: "Aga miks nad siis politseid ei kutsunud kui neid Siberisse saadeti? Miks nad vastu ei hakanud?" Ta ei ole ilmselt ainus. Samamoodi on mulle endale üks noorem inimene öelnud, et ära aja jama, et inimesed niisama oma kodudest ära saadeti, ju nad ikka tegid midagi, mis selle põhjustas. 

Ma olen seda meelt, et võib-olla just läbi selliste näituste tekib inimestes (ma pean silmas nooremaid inimesi) huvi, et rohkem teada saada. Saada teada, mis on nende sõnade taga tegelikult. Ma ei usu, et noored vabatahtlikult Õpetajate lehte loevad, aga võib olla tänu sellisele näitusele jõuavad nad guugeldades ka selliste artikliteni. 

Huumor on alati küsitav. Mis on naljakas? Kus läheb piir? Mis on õige? Mis on vale? Universaalset kõigile sobivat huumorit ei ole olemas. Huumorisoon on erinev. Minu must huumor ja sarkasmilembus ehmatab pooled inimesed eemale, paneb minust arvama kui halvast inimesest. Midagi ei ole sinna parata. Me oleme erinevad. Ma ei ole kunagi mõistnud vahukoor-näkku-jalaga-tagumikku-huumorit, ometi tehakse selliseid filme tuhandeid. Järelikult on neil vaatajaskond olemas. "Tujurikuja" sketšid. Kelle jaoks naljakad, kelle jaoks piinlikud, häbiväärsed. Nii jääme me eriarvamusele ka kunsti suhtes. Minu üks lemmikmaale on Edvard Munchi "Karje", mulle meeldib ka Hans Holbeini "Saadikud". Dali ja Monet samuti. Teile meeldivad võib olla hoopis teised kunstnikud. See ei tähenda sugugi, et emma-kummal meist oleks halb maitse. Kunsti ja maitse üle ei saa vaielda. Saab kakelda. 

Ja nii ka selle konkreetse näituse üle. On see sobilik või mitte. Ma usun, et tänu "skandaalile" jõuavad palju rohkemad Tartu kunstimuuseumi. Ka need, kes sinna muidu kunagi ei satuks. Nad vaatavad, neil tekib oma arvamus, nad õpivad mäletama, mitte varjama. Ajalugu ei saa varjata, seda ei saa muuta, küll aga muutub aeg ja arusaam asjadest, arusaam sellest, kuidas midagi kujutada. Igal asjal on loomulikult eetilised piirid, aga mõnikord oleme me liiga tundlikud. 

Võibolla mõtlete te, et mina mina targutan, mind pole ju see sündmus otseselt puudutanud. Olgu, ma toon siis näite küüditamisest. See on puudutanud ka minu perekonda nii nagu paljude teiste perekondi. Mina tean vanaema ja tädi Helju küüditamisest päris palju, ma veetsin lapsena palju aega tädi juures ja ta rääkis mulle lugusid. Üht-teist on mulle meelde jäänud. Ma ei usu, et minu õde ja onupoeg sama palju teavad, nad on liiga noored. Enne kui tädi suri palusime me tal oma lood kirja panna. 

Toon teieni mõned katkendid: 

"25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored sellekss, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat."

/.../

"Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini - naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavt teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? 

/.../

"Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid."

/.../

"Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas moli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju."

/.../

"Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära."

Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Britt Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. 

Miks ma need katkendid siin ära tõin? Kuidas see asjasse puutub? Näitab ju vaid kui valusalt mõni sündmus hinges püsib. Seda kõike lugedes peaks ju mõtlema, et võib olla tõesti on teemasid, mida ei tohiks puutuda. 

Mul on kahju, et tädi rohkem ei kirjutanud, sest hoolimata sellest kui palju see lugu talle (ja teistele haiget tegi), siis aastal 2005. suutis ta samal teemal ka nalja visata. Ka mu vanaema suudab sel teemal nalja visata. Ta suudab rääkida sellest kõigest nagu ühest suurest seiklusest, ma ei ütle, et allolev "Tujurikkuja" sketš on tema "teetassike huumorit", kuid ta ühmab vaid kaasa, et noh eks seal oli ikka ilusaid aegu ka omajagu. Ta mõistab, et ajad on muutunud, et selleks, et ka teised aru saaksid, mis tegelikult toimus, tulebki neil teemadel rääkida. Kasvõi "skandaalsel" viisil.

Ja nii olen ka mina nõus sellega, mis Tartu kunstimuuseum oma kodulehel kirjutab: 

"Holokausti teemalist näitust ei saa pidada odavaks ja skandaali otsivaks väljapanekuks, millega kedagi tahtlikult solvatakse.

"Selliseid kavatsusi näituse korraldamisel kindlasti polnud – vastupidi, näitus on korraldatud Poola ja Teise ilmasõja sündmuste mäletamiseks ja mälestamiseks," selgitatakse kunstimuuseumi kodulehel. "Me peame sel teemal rääkima, sest teadmised toimunust aitavad meil mõista paremini omaenda ajalugu, märgata meie ühiskonnas elavaid vähemusi ning tulla toime kasvava äärmusluse ja ksenofoobiaga – mõelgem kasvõi hiljuti Prantsusmaal või täna Ukrainas või Lähis-Idas toimuvale."

Muuseum kinnitab, et holokausti puhul on tegemist äärmiselt valusa ja keerulise teemaga, millest ongi väga raske rääkida. Näitusele osalevad kunstnikud püüavad oma teoste kaudu seda keerulist teemat lahata. Kõigil neil on oma vaatenurk ja iga teos on lähtepunkt diskussiooniks.

Näiteks Artur Zmijewski teostesse on meil voli ka kriitiliselt suhtuda. Kaasaja maailmas elades peame endale esitama ka küsimuse, mitte kas, vaid kuidas peaksime rääkima koonduslaagritest. Kuidas üldse rääkida totalitaarsetest režiimidest? Kuidas tulla toime ajaloo ebameeldivate seikadega neid siiski mitte unustades?

Kunstimuuseum rõhutas, et näituse eesmärk on mäletada ja mälestada ning kutsus vaatajaid mõtlema inimsusevastastele kuritegudele nii Poolas, Eestis kui ka terves maailmas ning arutlema, kuidas saab igaüks ise kujundada maailma, kus säärased sündmused ei korduks."

Jälle sammukese võrra lähemal aga ikkagi olen ma pahur

Norra projektiga liiguvad asjad nii kenasti edasi. Nagu iseenesest. Ma olen alati olnud arvamusel, et kui midagi südamest teha ja kui kõhutunne ütleb, et tegu on õige asjaga, siis lähebki hästi. Täpselt nii nagu peab. See kõhutunne pole mind ka varem petnud.

Katré tegi logo (loomulikult ei suuda ma ise valida), Marian hakkab nokitsema kodulehe ja muu sellise minu jaoks hiina keelt meenutavate asjade kallal, Efka aitab filmida. Mida veel tahta? Aga ma ei ole rahul. Ma olen lausa pahur. Miks?

Sest Ida on juba reedest saati haige ja ei näita mingeid tervenemise märke. Palaviku oleme me küll alla saanud, aga köha ja nohu ei kipu kuhugi kaduma. See tähendab, et ta on tavapärasest jonnakam ja magab minimaalselt. Me ei saa seda talle ette heita, ta on haige ja see on arusaadav, kuid ometigi ei saa me kumbki sinna midagi parata, et see on meid surmani ära väsitanud. 24/7 lapsega tegeleda on väsitav. Lööge mind või selle lause pärast risti!

Lisaks sellele olen ka mina haige. Kõige kõige pahuram olen ma nohuga, sest minu jaoks on see kõige hullem haigus üldse. Ma olen nohuga poolsurnud. Ometigi ei saa ma haige olla. Nii tahaks hommikul (kui ma olen pool ööd köhinud ja nina nuusanud nii et kõhulihasedki on valusad) lihtsalt voodisse jääda, aga ma ei saa seda Marekilt paluda, sest tema on öösiti kantseldanud nutvat Idat. 

Töö ei tee end ka ise ära. Vaja on näpistada aega ka töö jaoks. Muidu oleks ma seda teinud neil päevadel kui Ida lastehoius on, aga...Nii me siin siis madistame. Üks nohust poolsurnud, teine magamatusest poolsurnud ja kolmas haige nagu koer. Tegelikult mõtlen ma hirmuga, kuidas reedene moeüritus läheb. Ida tuleb sinna kaasa võtta, sest üksinda koju aasta ja neljakuust last ei jäta:) 

Mis mind veel kurvaks ja pahuraks teeb? Me ei ole erilised sõbrapäeva tähistajad, aga ometigi tuli mul klomp kurku kui lugesin arutelusid, mida kõik teised plaanivad. Meie ei tee midagi. Sest 1) Ida on haige 2) meil ei oleks Idat kellelegi hoida anda. 

Ja nii ma olengi pahur, sest jälle on see kõik nagu nõiaring. Ei mingit puhkust. Ida ja haigus ajavad meid hulluks. Pidage mind rongaemaks või vingatsiks, et isegi ühe lapsega ei saa hakkama, aga päriselt, ma ütlen kohe ausalt, et on ikka raske küll, kui ei ole kedagi appi paluda. Tahaks lihtsalt puhata. Ja mängida. Mängida Idata. Ärge saage minust valesti aru, Ida on kõige toredam asi, mis meiega üldse "juhtunud" on, kuid ma tahaks, et meil aegajalt oleks võimalus olla ka vaid kaheksesi. Aegajalt meil seda muidugi ka on, alles me ju käisime hotellis puhkamas, mis ma vingun, eks. 

Muidugi ma tean, et kõik see möödub ja muidugi ma tean, et me saame hakkama, et raskused on ületamiseks ja magamine nõrkadele ning et kunagi me naerame selle kõige üle ja nii edasi ja nii edasi, aga hetkel on raske ja väsitav. 

Ahjaa, ja siis küsitakse minult, et kuidas ma saan hakkama nende "sõbralike" anonüümsete kommentaaridega, mis aegajalt mind ikka siin ja seal saadavad. Kuidas? Sest mul on pärisprobleeme piisavalt, et pseudoprobleemidega tegeleda:)

Rõõmsad lipsud, rõõmsad lapsed!

Iga kord kui ma mõtlen sellisele brändile nagu „Happy Bows” tuleb mulle silme ette see sama lummav foto (foto: Katrina Tang, stilistika: Kirsi Altjõe/SIYS Kids Blog). Lummav ja muinasjutuline, lausa ebamaine. Just selliste sõnadega kirjeldaksin ma ka „rõõmsaid lipsukesi”. Esimest korda tutvusin ma selle brändiga eelmise aasta hilissuvel ühel Diipi Moepühapäeval (Happy Bows oli tegelikult just oma esimese kollektsiooni valmis saanud) ja sellest ajast saati olen ma armunud.  

Edasi loe homsest Pere ja Kodu lastemoe blogist. 

Kui soovid endale ka üht imearmast ja rõõmsat lipsukest, siis postita minu Facebooki lehele pildike teemal "märka lipsukest". Auhinnad loosime välja 24.02. Kas pole mitte sobilik päev (kiki)lipsu loosimiseks:) 

 

Color Wow tooniv juuksepuuder

Nagu ma ikka armastan öelda olen ma keskmisest laisem inimene. Minuga juhtub kahjuks tihti nii, et panen juuksuriaja kinni alles siis kui peeglisse enam ei kannata vaadata ilma, et koledusest külmavärinad peale ei tuleks. 

Ühel ilusal päeval kui ma jälle end maapõhja kirusin, et juuksejuured on nii välja kasvanud, et kole hakkab, saabus mulle Color Wow Estonialt pakk tooniva juuksepuudriga. Blondidele juustele on neil pakkuda kaks tooni - blond ja plaatinablond. Mina ise oleksin valinud blondi, kuid soovitav on valida heledam toon. Kasutusse läks seega plaatinablond puuder. 

Kuidas puudrit kasutada? See on lihtsamast lihtsam. Toode tuleb kanda kuivadele juustele, mis on juba soengusse seatud. vajuta juuksed vastu peanahka ja kanna pintsli peenema otsaga juuksejuurtele puuder. Korda kuni toonivahe on kadunud. 

Kas toimis? Palun vaadake allolevatelt piltidelt ise. Minu meigikotis saab sellest uus must-have toode.

            Palun vabandust, et ma ei paku teile professionaalselt tuunitud pilte. Mul ei ole kahjuks aega selliste asjadega tegelemiseks. Ega tegelikult ka kannatust. 

Tulemust näete sellegipoolest. Üllatav, eks?

Plussid: 

- lihtne ja kiire kasutada

- kleepuvaks ega raskeks/mustaks juukseid ei muuda

- püsib kenasti  järgmise pesuni (valge padjapüür jäi öösel puhtaks)

Miinused: 

- hind, 39.90EUR, aga kui uskuda, et sellest karbikesest piisab lausa kuuekümneks kasutuskorraks, siis on hind täiesti mõistlik (vaatasin just, et müügil ka Levelzone'is 31,99ga)

-tilluke pintsel (ma olen lisaks laiskusele ka kärsitu ja kuigi kogu protsess võtab aega 5-10 minutit, oleksin ma tahtnud, et oleksin veel kiiremini hakkama saanud, et tõmbaks ühe suure rulliga üle pea ja tehtud.

Tahad ka proovida? Siis lisa Color Wow Estonia leht FBs omale meeldivate hulka ja kirjuta siia kommentaaridesse, millist värvi puudrit sooviksid ( olemas on blond, plaatinablond, hele, keskmine ja tumepruun ning must)

Norrast ehk kallid inimesed, mul on teist kopp ees!

Niisiis. Esimest korda sattusin ma Norra 16-aastaselt. Alates tollest hetkest kuni praeguseni ehk siis 17 aastat olen ma ühel või teisel moel Norraga kokku puutunud. Ma julgen öelda, et ma tunnen Norrat ja tänu oma Norra perekondadele ning inimestele, kellega ma Norras tutvusin, on mul selle maaga eriline side. Mingil määral pean ma seda oma koduks. Aga seda kõike te juba teate.

Ma tunnen Norrat ka tööalaselt. Läbi ja läbi. Kõigi veidruste ja omapäradega. Kohtumiste ja ooooooootamistega. Pole siis ime, et aegajalt pöörduvad minu poole kõiksugu inimesed, kes Norra turule minekuks abi vajavad. Aga nüüd ma ütlen lõpuks, et mul on teist kopp ees. Ma ei viitsi enam "aitäh" eest teid aidata. Päriselt. Ja kui te mind tunnete, siis te teate, et ma aitan alati ja hea meelega kui oskan, aga kusagil kunagi tuleb ette ka minu piir, sest ma tunnen, et mind kasutatakse ära. Ma olen üsna naiivne ja heatahtlik ning seetõttu on juhtunud päris mitu korda, et minu töö ja vaevaga on keegi teine end upitanud.
Ikka ja jälle tuleb keegi, kes ütleb, et kuule aita mul see või too dokument korda ajada, helista minu eest tolli, uuri, kus mu kaup on/miks mu kaup kinni on/"mis mõttes mul on tollimaks maksmata, me oleme ju Euroopa Liidust, me ei pea midagi maksma?", aita neile selgeks teha, et mul on suurepärane toode ja me ei vaja selle tõestamiseks sertifikaati/"mis mõttes see on seadus? Euroopa Liidu seadused kehtivad ka Norras!", ole hea tõlgi see ja teine asi ära (alates tutvustavast kirjast majandusaastaaruandeni)/ "mis mõttes sa ei tea neid termineid? oled ju norra filoloog? sul käib see kiiresti!", tule aita mul müüa, tee need paar telefonikõnet... Ja nii edasi ja nii edasi. Seda kõike olen ma ka teinud. Aitäh eest. Või omast lollusest. Sel nädalal tuli mu piir ette ja mõõt sai täis. Mul on aitamisest kopp ees, kallid inimesed!

Vahemärkusena ütlen, et see ei käi kõigi kohta. On inimesi, keda ma suurima hea meelega ja ilma liigsete küsimusteta alati aitan. Alati. Aga on ka need teised, ma julgen ausalt öelda nahhaalid, keda ma enam ei viitsi aidata.

Nüüd kui ma olen välja öelnud, et plaanin Norras poekest avada, on mind kui "Norra eksperti" (jah, just nii nad mu poole pöörduvad. Umbes, et kiida lolli, loll teeb ära) jälle üles leitud. Niisiis helistaski sel nädalal mulle üks Eesti tegija, kel ka Norra turuga ambitsioonikad plaanid ja palus, et ma neid aitaks. Et otsigu ma välja sobivad edasimüüjad (tehku turu-uuring seega) ja nende kontaktid, helistagu neile ja andku teada, et see tootja sooviks neile oma kaupu müüa. Ja kui ma Norra lähen, siis võib-olla suhtleks inimestega ja sillutaks neile teed.
Ma kuulasin ja mõtlesin. Mõtlesin, et kui nahhaalne saab olla. Palun öelge mulle, miks ma peaksin seda tegema? Mis on selles minu kasu? Et keegi Eesti tootja võib-olla leiab endale edasimüüja(d)? Mulle öeldakse "aitäh". Heal juhul. Halvimal juhul unustatakse ära, sest no mis ta siis ikka nii väga tegi.

Võib-olla mõtlete teie sama, et mis see siis teha on. Siin teevadki eestlased Norraga äri tehes tihti esimese vea. Eestlane võtab kõike iseenesestmõistetavalt. Norras ei käi asjad nii nagu mujal. Nad on teistsugused ja aeglasemad, nad tahavad mõelda ja kaaluda, nad ei taha, et neile pinda käiakse. Nad tahavad, et neile jääks mulje, et nemad otsustavad.
Ma olen küllalt kuulnud, kuidas keegi hakkab Norra ekspordiga tegelema ja temalt oodatakse/ta ise ootab tulemusi esimese kuu jooksul. Tahate ma ütlen teile midagi. Norras võib ühe tavalise sisseostuprojekti otsustamine võtta aega POOL AASTAT. (Telefoni teel inimest kätte saada võib teine kord olla võimatu missioon.) Kuigi...nad on sinult nõudnud pakkumist "juba eile", sest neil on kiire. Neil võib kiire olla ja neil võib olla ehituse alguse tähtaeg märtsis, kuid veel 28.veebruar ei ole nad tihti otsustanud, see ei ole midagi erilist kui otsused tehakse viimasel minutil ja tähtaeg venib kuu-kaks edasi, sest "pakkujad ei suuda piisavalt kiiresti infot saata." Jah, ma toon näiteks ehituse, aga see kehtib IGA valdkonna kohta.
Ja siis ma lähen pahaseks kui keegi, kes teoreetiliselt teab, kuidas asjad käivad, hakkab targutama, et teab kuidas asjad Norras käivad. Dokumentide korda ajamisest ja sellest kaua see aega võtab ei hakka ma rääkimagi. See nõuab raudseid närve ja kannatlikkust! Sest tihti on teil tunne, et räägite seinaga või et teid peetakse lolliks vaid seepärast, et olete "välismaalane".

Kõik need asjad ajavad närvi, kuid on üks oluline reegel kui tahate siiski edukas olla, te ei tohi seda välja näidata. Te peate igas olukorras jääma rahulikuks. Uskuge mind, see viib kiiremini kaugemale.
Norra on teistsugune. Norrat tuleb tunda. (Ma usun, et muidugi igal turul on oma eripärad, aga mina olen kõige rohkem oma elus kokku puutunud just Norraga.)

Mina tegelen oma Norra projektiga. Mis te arvate kui palju mind keegi aitab? EAS sellist ettevõtmist ei toeta ja iga liigutus, kui ma abi sooviksin, maksab raha, "konsultanditasu". Kusjuures ma ei kurda. Ma tean, et ma saan hakkama. Näiteks hetkel panen ma kokku ka projekti "Hooandja" tarbeks, see on ainuke moodus/lootus Eestist toetust saada. Märtsis on mul kohtumine "oma" norrakatega, kes mind nõu ja jõuga aitavad.

Me kõik teame, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Ometigi tahetakse neid minult. Miks? Ja nii ma ütlengi natuke järsult ning kindlasti sadu inimesi vihastades, et mul on sotsiaalprojektidest kopp ees. Kui te jälle oma norra-alaste abipalvetega minu poole pöörduda tahate, siis kõige pealt mõelge, kas see minu suhtes on aus.
Veelkord, see ei tähenda, et ma nüüd enam mitte kunagi kedagi ei aitaks, aga selliseid nahhaalseid telefonikõnesid, kus mul kogu eeltöö "aitäh" eest ära palutakse teha, ma enam saada ei taha. Ma olen küll "diip kunstiinimene", aga mitte puruloll...

Millest peab/tohib blogis kirjutada?

Ma olen tähele pannud, et iga kord kui ma kirjutan millestki, mis mulle ei meeldi, mis mind häirib, kirjutab keegi mulle kommentaaridesse või saadab lausa meili, et issand kui kohutavalt negatiivne inimene ma olen, et miks ma alati vingun. Olgu teemaks siis magamatus, soov minna maniküüri/pediküüri või prae hind. Ma olen negatiivne ja kole (mitte vaid välimuselt) inimene. "Miks sa ei võiks kirjutada millestki ilusast ja helgest?" küsitakse mult. Ma ei tea täpselt blogimaailma reegleid, aga mõnikord mulle tundub, et blogija peaks kirjutama vaid kõigest, mis on ilus. Kõik, mis on "kole" (nagu magamatus ja väsimus ja katkine telefon ning auto) tuleks hoida enda sees. Sest keda see jonn ja vingumine ikka huvitab.

Samas jälle kui kirjutada "igavatest"  ja ilusatest asjadest - kui väga ma oma peret armastan, kui rahul ma oma eluga olen - tulevad kommentaarid, et miks sa eputad, miks sa asju ilustad ja ei räägi neist nii nagu nad päriselt on. Kirjutan siis, et olen endast väljas, sest autod on katki ja ma ei kujuta ette, kuidas me liikuma saame ning tuleb jälle kommentaar, et "omg, nii negatiivne".

Saa siis aru...

Parimad kommentaarid on muidugi need, mis "verd" nõuavad. Noh et oleks ikka mingi draama või probleem. Ja kui ei ole, siis tahetakse seda vägisi tekitada. Ma avastasin lisaks Perekoolile veel ühe meelelahutussaidi - ask.fm. Lugesin siis, mida teistelt blogijatelt küsitakse ja ilma liialdamata on iga teine küsimus stiilis, mida sa arvad selle blogija arvamusest ja tolle blogija tegemistest ja kes on koledam ja ilusam ja lollim ja targem ja miks sa suhtled sellega ja ei suhtle tollega, kas te olete tülis ja miks te olete tülis... Lugesin ja imestasin. Blogide lugejaskond nõuab kaklust, ärapanemist ja draamat. "Muidu on igav".

Kui on draama, nõutakse positiivsust. Kui ollakse positiivsed, nõutakse draamat. Millest siis tohib üks blogija kirjutada?