DIIP. Neli kuud hiljem.

Kuidas läheb DIIPil neli kuud hiljem? Eesti Maitsed Täna käis kaemas. Kindlasti on asju, mida veel paremaks muuta, kuid sellest hoolimata on rahvas resto omaks võtnud. 

Meie teeme omalt poolt kõik, et resto ikka ja aina paremaks läheks. Kohe kohe on menüüsse lisandumas uued kevadised toidud ja huvitavad veinid. 

Selles valguses teeb mind kurvaks, et ikka veel leidub ÜKS inimene oma saatjaskonnaga, kes ei suuda leppida, et Tallinnas üks vahva resto juures on. 

Alles nädal aega tagasi käisime me kogumas puuduvaid allkirju, et need linnale edastada. Et see tsirkus ometi üks kord otsa saaks. Asjad ei saa korda üle öö. Kõik teavad seda. Teab ka see inimene. Ja ta kasutab mõnuga veel viimaseid võimlusi meie elu raskeks teha. Ta loodab siiralt ja südamest, et ehk õnnestub tal veel Diip resto elu ära rikkuda. 

Ma küsin veelkord: "Miks?" Ma olen kurb. Aga toidupiltide vaatamine teeb mu tuju rõõmsaks. Te vaadake vaid neid värve!

Diip on kevadekuulutaja. Toomas Läätse taldrikud lähevad kevadel “roheliseks” kohe, kui vähegi on midagi värsket kusagilt võimalik leida.

Restost, mis elab koos aasta-aegadega ning lähema ümbruse elurütmiga, oskavad kohalikud lugu pidada.

Alati seest pisut roosakaks küpsetatud sealiha on kindlasti üks parimaid kogu Tallinnas.

Kalamaja salatileib on üks resto lemmikuid. Seda võib tellida leival või saial, lihaga või lihata.

Fotod: Lauri Laan (Eesti Maitsed Täna)

Moeblogi: vot sellised on aksessuaarid beebiga!

Tädi Merle alati naerab, et kas ma ei oska daami moodi ühe kotiga käia, et kas mul on vaja alati terve elamine kaasa tassida. Tundub, et beebiga ringi liikudes on aksessuaarid mõnevõrra tõepoolest muutunud:

Ühe käe otsas ripub elegantselt, absoluutselt mitte raske turvahall. Sisuks üks kaheksakilone beebi.

Samas käes on autovõtmed, sest kui ned mul käes ei oleks, siis ma kaotaks need lihtsalt kuhugi ära.

Teine käsi on aga veelgi huvitavam. Sinna mahub tunduvalt rohkem asju kui üks turvahäll. 

Kaks kotti. Üks Ida asjadega. Teine enda asjadega. Otseloomulikult ilustab mu enda käekotti Ida mänguasi. Et oleks hea käepärast võtta ja ei peaks otsima. Sall, mis peaks käima kaela, jõuab sinna harva. Seda lihtsal põhjusel, et Ida hakkab alati sahmerdama ja rahmeldama kui mina end riidesse panen. Aga ma ei taha, et tal palav hakkaks ja et ta siis märja ihuga õue läheks. Nii ma siis ise jooksengi alati välja poolalasti. Hõlmad lehvimas ja sall kuhugi koti külge keeratud, et küll ma pärast panen kaela. Loomulikult ma unustan. Jumal tänatud, et on olnud soe talv!

Ei saa just öelda, et ma kõige elegantsem vaatepilt oleksin;)

Ja mõnikord lisanduvad ka mõned poekotid. Tõsi, need tuli käe otsas tuppa kanda vaid autost. Ühe korraga. 

I will carry all 10 bags + the baby or die trying before making two trips

Romantika meie moodi

Istusime eile diivanil ja vaatasime telekat. Keskendunult. Olgugi et sealt mitte midagi mõistlikku ei tulnud. Ühel hetkel haaras Marek mu'st kinni ja tahtis kaissu võtta. Ma ei olnud sellise asjaga harjunud. Kiljatasin. Ehmusin. Ja lõin talle küünarnukiga vastu hambaid. Kogemata. Mis teie siis arvasite? Hea, et hambad suhu jäid.
Mareki teine katse mind kaissu haarata lõppes umbes samamoodi. Ainult et nüüd lõin ma teda küünarnukiga silmaauku nii et teine veel tükk aega diivaninurgas ägises.
Kolmandat katset enam ei tulnud. Me vaatasime telekat edasi. Üks ühes diivaninurgas ja teine teises. Nii tundus ohutum.
"Ära siis ründa mind niimoodi ootamatult," ütlesin mina.
"Ma tahtsin armas olla," vastas Marek.
"Pole mõtet," ütlesin mina, "me lihtsalt ei oska."
Juba hetk hiljem näitasime me mingi asja peale teineteisele keskmist sõrme. Üheaegselt.
Vot romantikuid!

Ligadi logadi laisk koduperenaine ehk pildistan lihtsalt asju

Ma ei viitsinud täna mitte midagi asjalikku teha. Kohe päris ausalt. Kui Ida magama jäi, vaatasin Ideesahvri konkursile saabunud kodude pilte, tõstsin ümber garderoobi, sest see on nii pikka aega olnud nii ühesugune ja igav ning mulle tõsiselt närvidele käinud ja avastasin end mõttelt, et tegelikult on meil ka täitsa ilus kodu. Ma küll vingun ja virisen, et see võiks olla teisiti ja et see või too on ikka veel poolik või lausa tegemata või et tahaks midagi muud ja uut, aga tegelikult ei ole siin häda kedagi. Selline meiemoodi. Natuke ligadi-logadi. Lipp lipi peal. 

Ja enne kui mul jõudis tekkida kiusatus põrand ära pesta, must pesu pesumasinasse panna ja süüa tegema hakata, leidsin ma endas "kodublogija" ning kukkusin lihtsalt asju pildistama. Aga mis mõte on neid asju pildistada kui kellegagi jagada ei saa neid pilte. Jumal tänatud, et mul blogi olemas on:)

Issanda loomaaed on ikka kirju!

Hei sina, kes sa Diipist letilt ühe raamatu kaasa haarasid, ole palun nii armas ja too see tagasi. Ilmselt oled sa juba aru saanud, et tegu on broneeringute raamatuga ja suurt midagi sealt sulle lugemiseks ei leidu.  Raamaturiiulis on palju teisi raamatuid, kui tahad midagi lugemiseks kaasa võtta, ise julgeme soovitada sellist raamatut nagu "Mis sul viga on?"
Ja muideks...nii nagu keegi juba Facebookis kommenteeris: varastamine on so yesterday...moving on!

Raamat käis jalutamas ära ja leidis õhtuks kodutee üles. Loodame, et ta rohkem enam kunagi jalutama ei lähe. Aitäh kõigile, kes aitasid otsida. Õhtul leidsime raamatu laua pealt.

Konkurente kaemas @GMP Club Hotel restoran

Üks põhjus, miks ma spaaks valisin Pühajärve spaa, oli see, et ma tahtsin külastada üht oma lemmikrestorani - Mr. Jakobit. Kahjuks aga ei teadnud ma, et hetkel on Jakob avatud vaid neljapäevast pühapäevani. Meie olime Otepääl teisipäeval. Me oleks muidugi võinud kaks päeva veel oma puhkust pikendada, sest Ida oli ju kindlates kätes, aga noh...ei tahtnud ju, et inimesed meist halvasti (veel halvemini?) mõtlema hakkaksid:)

Restoranide valik Otepääl ei ole teab kui suur, nii et ainuke valik oligi GMP hotelli restoran. Restoran oli inimtühi, kuid meid võttis vastu väga meeldiv ja sõbralik teenindaja, kes isegi minu lameda nalja peale, et kas teil vabu kohti on, viisakalt naeratas.  Koht mulle meeldis. Selline lihtne ja väljapeetud, mugavate triibuliste diivanitega. Taustaks kõlas mõnus muusika. Oma suure veiniklaasiga oleks ma võinud seal mitu tundi mõnusalt aega veeta. Marek kirus, et olime paarsada meetrit eemal asuvast hotellist autoga tulnud ja jõi kohvi. 
Pearoaks võtsin mina pardi. Marek võttis talle. Vist. Ma ei mäleta täpselt. Viimasel ajal on mul mäluga probleeme, varsti pean vist endale nimesildi ka igaks juhuks rinda kleepima või käe peale kirjutama, ära unusta, et sul on laps, sest muidu ma varsti olen võimeline tema ka kuhugi maha unustama. Enivei...

Toit oli väga maitsev. Ma olin meeldivalt üllatunud. Uksel olin ma küll märganud "50 parimat restorani" silti, aga no ma tean paari restorani, kus sama märk uksel, kuid... Siin oli aga toit tõepoolest maitsev. Eelmisel päeval olime me käinud söömas Noas ja ma pean ausalt ütlema, et GMP restorani toit meeldis mulle palju rohkem. Positiivsest kogemusest tiivustatuna otsustasime me süüa ka magustoitu. Magustoiduks oli neli valikut. Jäätisevalik, creme brulee, mandariinikook ja sidruni posset ning majakook. Mitte kõige suurem valik, eks. Aga kas teid üllatab, et ma ei suutnud valida? Lõpuks otsustasin ma mandariinikoogi kasuks. See oli maitsev, aga majakoogi (=šokolaadi fondant) kõrval kahvatus täiega. Isegi Marek, kes väga magusat ei armasta, kiitis majakooki taevani. Ühtepidi on mul kahju, et Mr.Jakob suletud oli, teisalt aga oli mul hea meel. Meil oleks selles restoranis muidu käimata jäänud. Sellest oleks kahju olnud. Teenindusele veelkord eraldi kiidusõnad. 

Kuidas tädid Ida ära rikuvad

Kõigepealt oli meil tädi Merle, kes Idale muudkui igasugu hilpe kokku ostsis, üks peenem kui teine. No ikka nii, et ilmselt kui Ida kunagi rääkima hakkab, ütleb ta mulle, et pane ise oma H&M või Lindex kleidid selga. Siis tuli tädi Marian, kes arvas, et Idal on veel vähe kleite. Ja nüüd siis  ka tädi Pepe. Esiteks tekkis Ida kappi veel riideid juurde, nii et ilmselt pean ma tal päevas kaks korda riideid vahetama, sest muidu jäävad asjad enne lihtsalt väikeseks. Ja teiseks pean ma vist meile koju nüüd suletekid ostma. Ida olevat tädi Pepe juures suletekki näperdades koheselt magama jäänud. Eile kodus haaras Ida ka teki endale näppude vahele ja hakkas seda näperdama. Näperdas natuke, vaatas mulle siis pettunult otsa ja ajas teki endalt pealt ära, jonnides. Ilmselgelt mu odav Jyskist ostetud tekk ei sobinud!
Nii need tädid mu elu raskeks teevad. Aga samas ega ma väga ei kurda ka. On ikka hea küll kui tädid, kes last vahepeal hoiavad, on varnast võtta. Ma üldse ei ütle, et Ida vahva ei oleks, on ikka. Eriti nüüd kui ta roomama on õppinud ja arvab, et seda peab iga sekund tegema, isegi süües või magades, kuid sama vahva oli natuke aega ilma lapseta olla. Kõndida poest poodi ilma tuhandekilost turvahälli näpu otsas kandes või nii, et panid saapad ja jope selga ning astusid lihtsalt uksest välja, ilma tuhande kotita ja higistamata, sest kaheksajala kilekotti toppimine on ikka omaette trenn.

Ühtlasi mõtlesin ma ka, et kui tädi Pepe niikuinii juba näpu andis, et ma siis kohe võtan käe. Nii sain ma koju diivanipatjadele uued hullud katted. Minu õnneks oskavad tädid ka õmmelda. Muidu ma olekski jäänud kangas käekotis ringi jalutama.

PS: mis te arvate, kaua ma neid kahte kangast valisin?