Mehed ei mõtle üldse

Ühel ilusal pühapäeval oli tädi Merle nõus last hoidma. "Lähme siis Titanicu näitusele," ütlesin ma Härra Abikaasale. Tema kirtsutas nina. "Kas me kindlasti kohe peame TÄNA minema?" küsis ta, "me võiksime ju nädala sees minna, mul pole mingi probleem Diipist päeval ära käia, Lennusadam kohe seal kõrval ka." Noogutasin mõistvalt. Või siis siiski mitte.
"Kuhu ma sinu arvates siis Britt Ida panen?" küsisin ma kulme kergitades.
"Ahjaa, see ka veel," kehitas ta õlgu ja lisas vastumeelselt: "Eks me siis pea minema jah!"
Ma veendusin, et mehed ikka kohe üldse ei oska loogiliselt mõelda. Nii nagu juba tookord kui me peaaegu ooperisse ei läinud, sest Marekil polnud (minu arvates) midagi selga panna. Ka siis ütles ta, et no pole hullu, me saame ju teine kord minna. Oot, kas sa unustasid ära, et meil on kodus viiekuune laps ja me ei saa igakord kui mõte pähe tuleb kuhugi tormata?

"Ma tahan spaasse minna," ütlesin ma ühel teisel ilusal pühapäeval. "Kas sulle sobiks kui me läheksime märtsi lõpus? Ma nii vajan natuke lõõgastust! Ma tahaksin kaheksa tundi JÄRJEST voodis magada." Marek kirtsutas nina. "Kas me kohe kindlasti peame SEL KUUL minema?" küsis ta, "lähme parem maikuus, siis ehk on Diipis juba kergemad ajad, ma ei saa sealt eemal olla praegu."
Noogutasin mõistvalt.
"Otseloomulikult võime me maikuus ka minna," vastasin ma, "sest ma ju mõistan, et kaks päeva töölt eemal olla on ennekuulmatu ja ega ma ju ei olegi praegu väsinud."
Hahh, loomulikult ei noogutanud ma tegelikult mõistvalt, vaid ärritusin. "Ma ju ütlesin, et mul oleks lapsehoidja PRAEGU olemas, maikuus ma ei tea, SEE on nii kaugel, ma ei tea, kas mul siis on Britt Ida kuhugi jätta!"
"Ahjaa, see ka veel," kehitas ta õlgu ja lisas vastumeelselt: "Eks me siis pea minema jah!"
Ma veendusin veelkord, et mehed ei mõtle ikka üldse. Nende elu on kogu aeg lill.

(Aga spaasse lähme me ikkagi NÜÜD. Mitte maikuus.)

Oo, see imeline lastetoetus

Mul on tõsiselt kopp ees sellest, et kõik (okei, suur osa) lastega inimesi kukkusid kilkama, rõõmust käsi plaksutama ja šampusepudeleid avama, sest lõpuks ometi tõstetakse lastetoetust. Nii vahva! Nii tore! Lõpuks ometi! Mul on sellest nii kopp ees. Miks? Sest tasuta lõunaid ei ole olemas. Mis te, naiivitarid, arvate, et see raha trükitakse lihtsalt juurde? Või läks rahapuu lõpuks ometi kasvama? Nii huvitav "kokkusattumus", et selline otsus tehakse just nüüd, aasta enne uusi valimisi. Hmm...Huvitav.

Kas te tõepoolest arvate, et mõned maksud ja/või aktsiisid jäävad tõusmata? Nii nagu ma aru sain, tõuseb näiteks lasteaiamaks. Palju õnne! Lahutame, liidame, jagame ja saame ilmselt tulemuseks, et pole vahet, kas toetus on 19 eur või 45 eur.
Ja nüüd loen ma, et alkoholi-ja tubakaaktsiis tõuseb. Mitte et ma suitsetaks või liitrite kaupa alkoholi jooks, aga ma mõtlen Diipi peale. Peale selle, et me palkade pealt maksame 77% lisaks riigile, hakkame me nüüd ka kallimalt kaupa ostma, sest alkohol nagu teada on söögikohtades üsna olulise tähtsusega. Et meil jumala eest ikka lihtne ei oleks. Ja 77% asemel võiks ju pigem 97% makse maksta. Kõik õilsa eesmärgi nimel.
Et mina hakkaks saama 45 EUR lastetoetust kuus. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, ikka on tore kui keegi su kontot suurendab, aga mu elus ei muutu sellest toetusest niikuinii midagi, raha tuleb arvele ja kaob sealt enne kui ma olen arugi saanud, et see seal olnud on.
Kui ma sõltuks lastetoetusest, siis ma ei oleks endale saanud last lubadagi. Hetkel tean ma palju kulub mähkmete, kreemide, rohtude ja toidu peale, kuid nagu ma aru olen saanud, siis mida vanemaks laps saab, seda rohkem talle raha kuluma hakkab. Mulle tundub (võib olla ma eksin?), et 45 euro eest ei saa lubada eelkoole ja eraõpetajaid, mis pidada tänasel päeval olema ainuke normaalne viis selleks, et tagada lapsele helge tulevik, trenne ja huviringe ega muud. Saate siis isegi aru, miks mul on ükskõik palju see lastetoetus on.

Ma ei taha kõlada üleolevalt, aga mulle käib jubedalt närvidele, kuidas kõik rõõmust rõkkavad ja kastist väljapoole ei suuda vaadata. Ma saan aru, et võib-olla tõesti on peresid, kus lastetoetus on väga olulise tähtsusega, aga aitamegi siis pigem neid perekondi. On ilmselt suur vahe, kas 45-eurose lastetoetuse saab ema, kelle sissetulek on 200 eurot või ema, kelle sissetulek on 2000 eurot. Minu jaoks mõjub see summa nii või naa mõnitavalt, aga kuna ma Britt Ida Loviisat ei sünnitanud riigile, siis ega ma väga ei vigise ka. Toetuse suuruse kallal. Ma vigisin inimeste kallal, kes odavat populismi ära ei tunne kui see neile näkku karjub.

Lähengi vaatan nüüd, kas äkki minu rahapuu on ka kasvama läinud. Viimati kui ma vaatasin ei paistnud sealt midagi. Aga ma ei anna alla. Ikka kastan seda poti sisse pistetud seemet ja loodan. Sest nagu näha mõni rahapuu siiski on kasvama läinud. Ehk läheb minu oma ka. Võib-olla peaks poti päikese kätte viima?

Beebid DIIPis

Beebialbum

        

 Ma olen üsna kärsitu. Teen asjadega algust küll, aga siis tüdinen ära ja tahan, et keegi asjad minu eest ära lõpetab. Üldjuhul Marek nii teebki. Beebialbumiga on tibake keerulisem. Ma ei kujuta ette, ma käseks Marekil selle projekti lõpuni viia. Mitte et ta hakkama ei saaks, aga no see oleks juba tiba veider. Siis võiks mind küll vist õigusega diivanikaunistuseks nimetada. 

Nii ma selle albumiga siis maadlengi. Oi jummal, kui tüütu on. 

Tulemus on nagu ta on, veidike vildakas. Minu moodi;) 

Saaks need 12 kuud juba kiiremini täis. Seda ei kirjutata ju kuni laps kooli läheb või abiellub?

Ilmselt mitte. Muidu poleks selle nimi ju beebiraamat. Või mis?

Väike väänik

 

Väike väänik õppis mõni aeg tagasi end keerama. Jeeiii, jube vahva, hüüdsime me. Vaata, kuidas ta ukerdab! Nii tore! Lõpuks ometi teeb ta midagi muud peale lamamise! 

Alguses keeras väike väänik end vähem, aga nüüd viimased nädal aega arvab ta, et seda peab tegema kogu aeg. Magades, süües, riidesse pannes, mähkmeid vahetades, istudes, süles olles, pestes...you name it. 

Nii ei tee ta mu elu üldse lihtsaks, mähkmete vahetus ja riidesse panek on nagu prooviks kaheksajalga kotti panna, jalad ja käed vehivad eri suunas ja vupsti! kõhuli ta jälle ongi, mina vaatan nõutult, mähe näpus, kõrval. 

Ja siis ta vihastab. Vihastab, et on kõhuli ja näeb eemal asju, aga ei jõua nendeni. Sest ta lihtsalt ei oska veel. Sellest ei saa ta aru. Ma olen talle püüdnud küll seletada, et viiekuune ei oska veel edasi liikuda, aga tema ei kuula mind, tema vihastab ja püüab jonnakalt, kuid siiski (kahjuks/õnneks) tulemuseta, edasi liikuda. 

Ma olen talle püüdnud ka selgitada, et jube vahva, et sa nüüd keerata oskad, aga seda ei pea kogu aeg tegema. On tore küll, et oled uue oskuse omandanud, aga...Et noh ütleme, et mina õpiksin nüüd mingil veidral põhjusel ära õmblemise või heegeldamise, siis ometigi ei teeks ma seda ju kogu aeg. Magades, süües, riidesse pannes, istudes, autoga sõites. Või? 

Ma kohe tegelikult ootan kui ta roomama hakkab, tundub, et targemate lapsevanemate ennustused lähevad täide. Siis ei saa ma üldse enam rahulikult istuda. Aga kas ma siis äkki lõpuks ometi peenikeseks? Kui ma kogu aeg pean tal sabas roomama? See osa plaanist mulle meeldiks. 

Retooriline küsimus, mitte väljakutse!

Ega siis kui KÕIK teised ümberringi haiged on, siis mina ei saa ju ka kehvem olla. Otseloomulikult pean mina ka haigeks jääma. See veel puuduski! Ja loomulikult jään ma haigeks kõige ebasobivamal ajal. Mul oli sada tuhat asja vaja täna teha, kuid siin ma nüüd siis olen. Lääbakil ja poolsuremas.

Ja ega siis Ida ei ole samuti mingi lihtne lilleke. Tema otsustab ka just nüüd hea-lapse-perioodi mõneks ajaks unustada ja kisendab nagu põrguline. Millegi pärast on mul kuri kahtlus, et ka tema on haigeks jäämas. Pole ka imestada kui ma tema kõrval tatistan ja läkastan.

Alles eile ütlesin ma ühele tuttavale,et haige laps on mu suurim hirm. Muidugi on ju olemas tôenäosus, et haigus Idast mööda läheb, aga minu õnne juures...

Igatahes jube äge. Ma ei saaks õnnelikum olla. Parim ajastus ja üleüldse, nagu meil probleeme veel vähe oleks. 

Ma ei saa aru, KELLELE ma NII PALJU halba olen teinud, et mind nii karistada on vaja? Ma isegi kodus püüan hea naine olla, eile ma isegi pesin pôrandaid. Ma ei armasta põrandapesu. Aga ei, sellest pole kasu, et ma püüan hea olla. Mind on vaja haigusega karistada. 

Armas Elu, kui ma küsisin, kas saaks veel raskemaks minna, siis see oli retooriline küsimus, mitte väljakutse!

Diip "TMW maitsed" restoranifestivalil

“TMW maitsed”restoranifestivali programmis on lisaks pop-up restoranile 16 armastatud söögikohta, mille hulgas valikuid igale maitsele ja meeleolule – legendaarsest hea toidu institutsioonist Gloria uue mõnusa Kalamaja restoranini Diip, eksootilisematest paikadest ka Hiina teemaja- ja restoran Cha Dao. TMWi külaliste koduks 2009 aastast olnud Nordic Hotel Forumi restoranis Monaco lõunatavad festivali väliskülalised, õhtuks on Monaco uus a la carte menüü aga avatud kõigile huvilistele. Tegemist on TMW festivalimeeskonna lemmiksöögikohtadega Tallinnas, vankumatuks valikukriteeriumiks maitsev ja värske toit. 

Restoranide puhul on tänavu luubi all iga restorani olulisim väärtus ja hing – peakokk, kes paneb festivali ajaks kokku oma lemmiktoorainetest koosneva TMW erimenüü. TMW veebilehel www.tmw.ee/foodsaate tutvuda eripakkumiste ja soodustustega ning lugeda ka peakokkade lühiintervjuusid nende toidufilosoofiast ja muusikaeelistustest.

“TMW maitsed” restoranifestivali programmis on:

TMW pop-up restoran, peakokk Ants Uustalu (Disaini- ja arhitektuurigaleriis Pärnu mnt 6, kaupluse Laste Maailm kõrval) / Cha Dao, peakokk Zhiqiang Jiang (Suur-Patarei 2) / Cru, peakokk Dmitri Haljukov (Viru 8) / Diip, peakokk Toomas Lääts (Soo 1/6) / F-hoone, peakokk Andrei Soloha (Telliskivi 60a) / Gloria, Dimitri Demjanov (Müürivahe 2) / Hetk, peakokk Jevgeni Jermoškin (Roseni 9) /Kaerajaan, peakokk Jaak Hiibus(Raekoja plats 17) / Kohvik Sesoon, peakokk Maia Smõslova (Niine 11) / Baar Bistroo Kukeke, peakokk Helen Andema (Telliskivi 57) / Leib Resto ja Aed, peakokk Janno Lepik (Uus 31) / Monaco, peakokk Oleg Alasi (Nordic Hotel Forum, Viru Väljak 3) / NEH, peakokk Yves Lelay (Lootsi 4) / NO99, peakokk Riho Heinmets (Sakala 3) / Sfäär, peakokk Heldur Hillak(Mere pst 6e) / Till & Kummel, peakokk Jürgen Lip (Nunne 7) / Von Krahli Aed, peakokk Juhan Heinsalu (Rataskaevu 8)

Restoranide eripakkumised kehtivad 26.-30. märtsini, festivalipassi omanikele kehtivad soodustused. Tutvu lähemalt tmw.ee/food.

DIIP

     

   

Diip. Foto: Aron Urb.                Toomas Lääts. Foto: Tõnu Tunnel

Väike, hubane ja kodune restoran Kalamaja alguses, kus hoole ja armastusega koheldakse igat klienti, südamega tehakse igat rooga.Valdavalt eestimaine, kvaliteetne ja valitud tooraine on meile teejuhiks nii praegu kui ka tulevikus. Lõpuni viimistletud ja puhtad maitsed on meie tugevus.

Peakokk Toomas Lääts

Lemmiktooraine? Pea kõik, mida saab siitsamast Eestist – põllult, metsast, vetest.

Toidufilosoofia? Käia ühte sammu loodusega ja tagada, et see kajastuks alati meie menüüs.

Milline muusika inspireerib? Elektrooniline ja indie, sealt äärealadelt. Puhas pop jääb mulle veidi igavaks.

Pakkumine:
26.-30. märtsil festivalipassiga -15% kogu menüüst.