Sunday, December 27, 2015

Ära esita lolle küsimusi! /Don't ask the stupid questions!


Te ju teate, et suures plaanis olen mina pagulaste poolt, aga viimasel ajal olen ma kuulnud nii palju tobedusi. Alustades sellest, et hiljuti näitas uudistes rahulolematuid inimesi, kes Norras olid saanud elukohaks nö kolkaküla, kus lähima poeni oli kaks kilomeetrit ja toit, mida pakuti, ei olnud ka vastav nende traditsioonidele ja uskumustele. See vihastas mind. Ka mina olen sisserändaja, esimesed kolm kuud elasin ma pesemisvõimalusteta ja umbes kuu aega ilma wc-ta, aga ma ei tulnud selle pealegi, et viriseda. See oli minu otsus siia tulla ja ma pidin leppima sellega. Kui ma oleksin tahtnud paremaid elamistingimusi, oleksin ma kuus võinud välja käia umbes 2000 eurot ja elada uhkes katusekorteris linna südames. 

Edasi lugesin ma sellest, et enam ei julgeta "häid jõule!" soovida, sest võib juhtuda, et inimene, kellele jõule soovitakse, ei pea jõule ja solvub. Ma ei saa hästi aru, kuidas selle peale solvuda saab. Me elame keskkonnas, kus jõulud on tava ja kellelegi pole otsaette kirjutatud, kas ta tähistab jõule või mingit muud püha. Solvumise asemel saaks (peaks?) mittejõuletähistav inimene selgitama, milline on see püha, mida tema tähistab. Ka teine inimene saaks targemaks. Kas te teate kui palju kordi minult on Norras küsitud, kas ma olen vene-õigeusklik? Uskuge mind, nii palju, et kahe käe näppudest ja varvastest jääb puudu. Kas ma solvun? Ei, sest kui inimestele seostub Eesti Venemaa ja vene-õigeusuga, siis minu asi on nendele seletada, et Eestis on valdav luteriusk ja nii palju kui mu keeleoskus lubab ning inimesi huvitab räägin ma rohkem. Näiteks vanausulistest räägiks ma palju rohkem, aga mu keeleoskus saab tibake takistuseks. 

Ja tagatipuks lugesin ma eile, et enam ei ole soovituslik inimestelt küsida, kust ta tegelikult pärit on. Kas te oskate arvata, kui tihti minult seda küsimust küsitakse? Ma ei oleks selle pealegi tulnud, et solvuda. Mõnikord öeldakse mulle, et räägin norra keelt nii hästi, et ei oleks osanud arvata, et ma norrakas ei ole, minu keele eripära peetakse mõneks dialektiks. Teinekord öeldakse mulle, et vaid natuke oli aru saada, et ma räägin aktsendiga. Minu eesmärk ei ole end norrakaks maskeeruda või teeselda, et olen keegi teine. Ma olen sisserändaja, uhke selle üle, kust ma tulen ja muidugi uhke ka selle üle, et aeg-ajalt (headel keelepäevadel ja olenevalt teemadest) suudan ma rääkida aktsendivabas norra keeles. Kui mult peale seda kui ma olen öelnud, et olen Eestist, küsitakse, kas ma saan aru serbia keelest, hakkan ma naerma. Ma sain lõpuks aru, miks ag-ajalt minu jaoks absurdseid küsimusi küsitakse. Balkan ja Baltisk. Balkanimaad ja Baltimaad. Vanemad inimesed ajavad need sassi. Ei, ma ei naera nende üle (enam), sest kui palju tean ma ise geograafiast. Tean ma kogu Euroopat ja muud maailma nagu oma peopesa? Ei tea. Mul ei ole õigust nende üle naerda. Natuke teisele teemale hüpates naersime me hiljuti sõbrannaga ühe tüdruku üle, kes isegi Maslow vajaduste hierarhiast midagi kuulnud polnud. Aga kas see on enam tänapäeval mingi tarkuse näitaja? Või see sama kui ma eeldasin, et kõik teavad Sigrid Undseti? Võib-olla meie sõbrannaga oleme lihtsalt nohikud? 

Aga tagasi teemasse. Ma ei mõista, kuidas saab sellise küsimuse peale solvuda. Keegi "mittetavapärase" norra välimusega inimene vastas, et on Norras sündinud ja isa on norrakas, et ta ei tea, midagi oma kodumaast ja pole seal kunagi käinud, vaid peab end norrakaks. Mul tekkis kohe küsimus, et kui loll ta siis olema peab kui ta norrakana oma kodumaast midagi ei tea. Või ei ole Norra siiski ta kodumaa? Ja kui ta siis oma juurtest midagi ei tea, siis on mul tast kahju. Kurb on mitte teada, kust me tuleme või kes me oleme. Ka "ehtsa" norrakana ei peaks ta häbenema, et üks ta vanem on "sisserändaja". 
Ma tean inimesi, kes välismaale kolides on unustanud eesti keele, kelle lapsed ei tea midagi ei Eestist ega sellest keelest. Ma tean inimesi, kes on öelnud,et piinlik on välismaal olnud lapsega eesti keeles rääkida, et see oleks nagu mingi salakeel, millest keegi aru ei saa. Kui ma Idale lasteaeda järgi lähen, räägime me ikka eesti keeles. Me oleme eestlased Norras ja meie käest võib vabalt küsida, kust me tegelikult tuleme. Mul ei ole oma päritolu pärast häbi. Ma ei pea keegi teine olema. 

Ja teate, mu vanaonu põgenes II maailmasõja ajal Rootsi, ta elas seal terve oma elu, kuid ei unustanud kunagi eesti keelt. Tema lapsed, kes sündisid ja kasvasid Rootsis, oskavad eesti keelt (kuigi pole seda oma elus rohkem vajanud kui eesti sugulastega suhtlemisel). Tema lastelastel on kõigil vähemalt üks Eesti nimi. Kuigi nad ei oska eesti keelt ja on kasvanud kui rootslased, on "Lembit" ja "Salme" osake nende identiteedist. 



When looking at the big picture I am not against refugees, I think it's our duty to help others, but lately I have heard so many stupid things, that I start to wonder. For example I saw an interview with a lady who was unsatisfied with her living conditions in Norway. She had come from a country where there's war, but she was complaining that in Norway she had to live in the middle of nowhere, it was two kilometeres to the closest shop, she complained. This upset me. I am an "intruder" and the first three months I lived without possibility to shower and for a month without a toilet. Did I complain? No, because it was my choice to move here and if I wanted a better apartment I just would have had to pay 2000 euro a month and rent a fancy penthouse. War or two kilometres to the shop? Think before complaining, my dear!

Then I read that people are afraid to say "merry christmas!" to each other. What if the other person doesn't celebrate Christmas and gets offended? I do not understand. It has been a tradition to celebrate Christmas in this part of the world and it's not like it is written on your forhead what holidays you celebrate. Instead of getting offended, explain and educate - tell abour your holidays. Do you know how many times I have been asked in Norway if Estonians are russian-orthodox? Well, so many times that I've lost count. Do I get offended? No. I explain that we are Lutherans, but I also tell about orthodox and Old Believers as much as the other person is interested or as much as I know and can do this in Norwegian. I think Old Believers is something worth explaing more, but I feel I don't know that much Norwegian to tell it. Do I know enough in Estonian? Note to self: read more about religion in Estonia. 

And finally yesterday I read that it is not okay to ask people where they originally come from. Really? Do you know how many times I get this question? Sometimes people tell me I speak Norwegian so well, that they mistake my accent for a dialect. Sometimes they say it's har to hear the accent befor I tell I am from another country. My goal is not to pretend I am orwegian or become one either. I am an Estonian in Norway, I respect (and make fun of) the local traditions and habits, but I am proud of who I am and where I come from. And sometimes I am proud that I can speak so well that they think I am a local (the trick is to talk less or on "beginner" topics like family and pets and say "jada", "joda" a lot). 
I laugh when people ask me if I understand Serbian, because I finally understood that people mistake Balkans and Baltics. I don't say they are stupid. How good am I in geography? What's the capital of Moldova? The capital of Paraguay? But Palestine?  It's easy to judge. 

But back to the topic. A person with "not-scandinavian" looks said, she gets offended, when she is asked where she is from, because she is born and raised in Norway, her father is Norwegian and she knows nothing about her fatherland. I fekt sorry for her. As a Norwegian she knows nothing about the fatherland? Norway? Or isn't she really as Norwegian as she says then? I also felt sorry for her for not knowing her roots. It is sad to not know who we are and where we are from. We should know our roots and history. She should not feel ashamed that one of her parents is an "innvandrer" ( a refugee). 

I know people who have moved abroad and forgotten Estonian, who's children know nothing of Estonia and Estonian. I know people who have said that it is embarrising to talk to kids in Estonian, because no one understands and think it  is a "secret language" to talk behind someone's back. I talk to Ida in Estonian when I pick her up from the kindergarten. We are Estonians in Norway and proud.
You know my grand uncle escaped to Sweden under WW2, he lived there whole his life, but he never forgot Estonian. His children have Estonian names and even they are born and raised in Sweden, they can understand Estonian (although they do have never in their life actually needed to speak it). Their grand children everyone have an Estonian name. A middle name, so that they know where they originally are from. They cannot talk Estonian, but they know a part of them is Estonian. A "Lembit" and a "Salme" is a part of their identity. 



4 comments:

  1. Kirjutan kahe käega alla, ka pagulaste pooldamise osas. Muidugi tähendab sõna "pagulane" minu jaoks sõja eest põgenenut, kes tahab jõuda turvalisse kohta, mitte seltskonda, kes "põgenedes" jõudis seljakotti pakkida nii Armani hilbud kui Iphone aga dokumendid "ununesid".
    Minu jaoks kuulub rahvus inimese identiteedi juurde, vahet pole kas oled eestlane, rootslane või setu. Päritolu ja juured on inimese sees alati olemas ning narr oleks osa sellest maha salata. Tean kaht võõrsil elavat segaperekonda, kus emad on eestlased ja isad muust rahvusest. Ühes peres kasutatakse kodus peamiselt eesti keelt, ka isa on seda nii palju õppinud, et saab lihtsamad jutud aetud. Teises peres räägitakse kodus elukohamaa keeles, pereisale ei meeldi eesti keeles rääkimine kuna ta ei saa sellest aru ja pelgab, et räägitakse teda taga...
    Minu maailmas käitub inimene võõrsil nii, et see sobiks võõrustajate kultuuriruumi ja maailmapildiga kuid säilitab siiski oma identiteedi ja enda mina.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ja mina kirjutan sinu kommentaarile alla kahe käega:)

      Delete
  2. Mitte et petiseid ja nõmedaid inimesi üldse poleks, aga mulle on jäänud mulje, et osade inimeste "vihane" (mingis situatsioonis) tähendab, et nad lihtsalt räägivad, mis toimub. Et pm on see sama, kui öelda rahuliku häälega, et nojah, siin pole toit sama, mis kodus, mis seal ikka, me siin räägime lihtsalt. Ja vastupidiselt, mõni ütlebki väga rahuliku häälega, et pood on 2 km kaugusel, aga keegi tõlgendab siis fakti nentimist kui rahulolematust. Keegi ütleb lihtsalt faktina, et see on väike küla, aga jutud lähevad lahti kolkast jne. Solvumise näoilme on ka üllatumisega üsna sarnane, siia juurde veel keelebarjäär või lihtsalt kehv emotsioonide äratundmine ja ongi jamad. Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mind on küll "süüdistatud" vihane või kurb olemises, sest tundun olevat vihase või kurva näoga, kuigi oma arust olen lihtsalt mõtlik või keskendunud. Või noh, kirjutad siin blogis oma arust ühest asjast, aga osad lugejad näevad teist asja... Kas natuke ülemeelik pole eeldada, et võõrast kultuurist pärit inimene ütles, mõtles, tundis just nii nagu sa arvad, et ta ütles, mõtles ja tundis?

    ReplyDelete
  3. Ei, ma ei eeldagi midagi, ma räägin nendest kordadest ja juhtudest, kui inimesed ütlevad, et on vihased või pahased või solvunud, sest keegi pole teadnud, et nad jõule ei pea või ei julgeta enam küsida, kust sa pärit oled:D

    ReplyDelete