Saturday, December 27, 2014

Minu sünnipäeva kõrghetk oli liftiga sõitmine


Keegi jagas hiljuti üht artiklit, kus vanematel paluti jõulude ajal lastele kinke ostes kaine mõistus säilitada. Et kõigil ei ole ju võimalust oma kuueaastasele lapsele iPhone 6 kinkida ja nii juhtubki, et ühele lapsele toob jõuluvana uue telefoni ja teisele villased sokid ning villased sokid saanud laps mõtleb, et miks jõuluvana tema suhtes nii ebaausalt käitus, sest kirjutas temagi ju jõuluvanale, et soovib uut telefoni/arvutimängu/vms. Ma olin selle artikliga absoluutselt nõus. Minu arvates peaksid jõulud tähendama midagi muud kui vaid kalleid kingitusi, millega üksteist üle trumbata. Koolis ju lausa võrreldakse uuel aastal, et mida siis jõuluvana tõi ja nagu ma aru sain siis kui ta sel aastal Ülemiste keskuse kinkekaarte ei toonud, noh siis on ikka elu läbi.

Minu arvates peaksid jõulud olema aeg, kus tehakse midagi koos perega, kantakse edasi vanu traditsioone või pannakse alus uutele traditsioonidele. Ma olen siin blogis mustmiljon korda kirjeldanud oma esimesi Norra jõule Britt Ida juures Haugenis. Just selliseid traditsioone tahan minagi luua. Ma tahan, et mu laps kasvaks teadmises, et kõige olulisem ei ole maailmas raha ja et kõigele, mis väärtuslik, ei saa hinnasilti külge panna. Tol esimesel korral kui ma Haugenis Britt Ida jõulutraditsioonidest osa sain, maitsesin ma ka esimest korda norra kransekake't - mandlimassist tehtud tornkooki. Ma sattusin sellest koogist vaimustusse. Järgmisel aastal kinkis Britt Ida mulle kransekake vormid. See on üks mu kallemaid kinke. Ilmselt mitte väga hinnaline, kuid minu jaoks väga väärtuslik.
Jah, ei ole ka mina mingi erand ja mulle meeldib ka kingitusi saada, kuid kallitest kinkidest rohkem hindan ma selliseid mälestusi. Mu jaoks ei ole õige olulisem, et kuusealune oleks täis pakke. Üks kallim kui teine. Sest muidu vaadatakse meile veel viltu.


Teine teema, mis mind tibake ärritab on lastesünnipäevad. Mulle tundub, et see on samuti võistlus. Emade omavaheline võistlus, kes suudab keda üle trumbata. Sest olgem ausad, näiteks üheaastane laps ei saa suurt midagi aru ning teda ei huvita, kas ta sünnipäev peetakse kodus või kallis mängutoas, kas tuba ehivad roosad või sinised pompomid ning ta ei solvu kui ta külalised ei saa omanimelisest Swarowski kristallidega kaunistatud pudelikesest juua. See kõik ei ole ju lapsele mõeldud, vaid ikka teistele emadele onju nii? 
Jah, jällegi ei ole ka mina patust prii ja pidasin ju ka Ida sünnipäeva mängutoas. Ma võitsin selle. Ise ei oleks ma aastase lapse sünnipäeva pidamiseks kindlasti mitte midagi sellist korraldama hakanud. Ma ei viitsiks oma (aastase) lapse sünnipäevaks tellida peokorraldajat, kes kõik toon toonis ära kaunistab. Ei, ärge saage valesti aru, ma ei halvusta sugugi emasid, kes seda ise teevad, kellele see on hobi. Aga on tüüp emasid, kes lähevad peast hulluks, et oma lapsele kõige ägedamat sünnipäeva pidu korraldada. Ma ei saa sellest aru. On see tõesti nii oluline? 
Minu arvates peaks olulisem olema hoopis see, et sünnipäevadest jääks vahvad mälestused. Ma mäletan, et minu ja mu sõprade sünnipäevadeks aitasid emad välja mõelda hoopis erinevaid mänge. Minu enda lemmik oli "omadussõnamäng". Emme kirjutas valmis jutu ja jättis mõnesse kohta tühikud, kõik ütlesid järgemööda omadussõnu ja nii sai pärast kokku üks naljakas jutt. Midagi sellist, et "ühel KOHUTAVAL päeval sündis NALJAKAS laps, kellele nimeks pandi Eveliis. Ta elas oma NÕMEDA perekonnaga TOREDAS majas..." Saate pointile pihta, eks? 
Igal sünnipäeval olid oma mängud, sest kõik sõltus sellest, kui palju oli ruumi. Dagne ja Taneli juures sai alati peitust mängida, Piibe juures oli atraktsiooniks nöörredel, minu kodus olid põhilised viktoriinid ja muud sellised mängud. Kuni ma kolisin Annelinna üheksakordsesse majja, kus oli lift. Ühe mu sünnipäeva kõrghetkeks oligi see kui me võisime koridori mängima minna ja liftiga sõita. Korraks:) 


Lapsikud mängud, aga toredad mälestused. Mul ei ole hinges armi, et minu ajal ei olnud selliseid uhkeid sünnipäevi. Olid lihtsad mängud ja lihtsad söögid. Kartulisalati kaunistuseks oli tomativiil ja petersellioks, morsiklaasi äär oli teinekord suhkruga kaunistatud, pidulikkust lisasid joogikõrred. Ma arvan, et sellised lihtsad asjad võiks ka praegu rohkem hinnas olla. 

Elu on üks suur võistlus, aga ma ei saa aru, miks selle võistlusega nii varakult alustama peab. Miks me teeme enda ja oma laste elu nii keeruliseks? 


3 comments:

  1. Ega need mängutoad nii hirmus palju ei maksagi ja seal on lihtsalt rohkem ruumi. Pidu kestab 2 - 3 tundi ja lähed rahulikult oma korras koju. Väga mõnus.
    Kui mina olin laps, siis ema hoiatas alati enne sünnipäevapidu, et mingil juhul ei tohi hakata peitust mängima.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No eks see kõik sõltub ka mängutoast ja seltskonnast ja loomulikult ka sellest palju kodus ruumi on. Mina olen käinud plastikut täis topitud mängutubades, kus pakuti viinereid ja vanemad jooksid kõik kusagil oma lastel järel, mul ei olnud seal midagi teha, sest last mul siis ei olnud.
      Bibi mängumaa, kus Ida sünnipäev sai peetud, oli aga väga hubane ja kodune, kus sobis olla nii lastega kui lasteta külalistel. Aga kui nüüd ikka kokku lüüa erikujulised tordikesed, pudelikesed, mängutoa rent, kaunistused, fotograafid, siis mina saan peo eelarveks 300 eurot. Aastasele lapsele on ikka tiba palju küll:)

      Delete
  2. Mina pidasin samuti oma aastase tibi sünna Bibi mängumaal. Ma lihtsalt pidin seda pidama kuskil mujal kui kodus, sest mu kodu on 35 ruutmeetrit suur (et mitte öelda väike :D ) ja siia ei mahuks mitte keegi ära. Erilisi dekoratsioone ei olnud ja söögidki tegime ise, fotograafi ka ei olnud, oli vanaisa oma kaameraga ja üks mu sõbranna kutsutud pilte tegema :) Ja tordi tegi vanaema (minu ema) :) Nii et selles mõttes tuli mu meelest ikkagi üsna soodne sünnipäev. Isegi kui oleks pidanud väiksemalt lähema pereringis kuskil kohvikus, oleks need eined juba läinud rohkem maksma kui mängutoa rent. Lisaks poleks seal lapsel midagi teha olnud. Seega ma leidsin, et kutsun ikka kõik onud-tädid, vanaema-vanaisad, vanaonud-vanatädid jne ja siis veel oma sõbrannasid, kellel on lapsed... sest kui mängutuba, siis ju ikka peab mängijaid ka olema :) Ja siis on kõik rõõmsad, et saavad ikka sünnast osa (kõik ei näe ju meid iga päev kah) ja samas ei teki ka üüratud auku rahakotti. Kui oleks ka kodus pidanud ja mitu korda (nagu ma katsikuid tegin), siis oleks läinud kindlasti rohkem raha ja ise oleks olnud ka tuhat korda kurnatum, et kogu aeg jälle tee ja toimeta ja korista jne...
    Aga jah, ma saan aru, mida ka sina mõtled, eks on neid näitamise sünnasid kah. Lihtsalt tahtsin jagada, et saab mängutoas ka mõistlikult teha :) Vähemalt mulle tundus mõistlik...

    ReplyDelete