Kuidas me korraks Prangli saare mu jaoks ära rikkusime

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse "Suvereporteri" ja "Võsareporteri" saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me "10 väikest neegrit", kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui...



Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.