Harjumaa retk vol 1 ja kuidas mind nädalavahetusel proovile pandi

Nädalavahetus algas seekord õige vara, sest kui Heily planeerima panna, siis ei ole mingit poole lõunani magamist. Normaalsed inimesed muidugi keelduks puhkuse ajal kell seitse ärkamast ja oleks viisakalt aga eitavalt tänanud kutse eest retkega liituda, kuid meie Janekiga ei ole ju normaalsed... Nii juhtuski, et juba enne üheksat kogunesime me Lõuna-Eesti turistidega Vabaduse platsil, et alustada Harjumaa retke. Enne meid olid platsis vaid kajakad ja mõned kruiisituristid.

Heily lükkas kõigile pihku paberi vaatamisväärsuste ja faktidega ning tuur võis alata. Paber oli oluline, sest õhtul pidi toimuma faktide ja tähelepanu küsimustega viktoriin. Täitsa palju jäi meelde. Nüüd võin ma uhkustada, et tean veel vähemalt kümmet päriselus ilmselt üsna kasutut fakti. Näiteks tean ma, et välk on aegade jooksul Oleviste kiriku torni tabanud vähemalt kümmekond korda. Ma siiani teadsin millegi pärast, et seitse. Ja et Niguliste kiriku tornikiiver taastati 1983. Nende kahe kiriku juures jõudsime me Janekiga korralikult vaidlema minna. Mina raiusin kindlalt, et tulekahjus on kordi hävinud Oleviste kiriku torn ja Janek raius sama kindlalt, et tegu on Niguliste kiriku torniga. Nagu meie puhul tavaline, selgus jälle, et üks rääkis aiast ja teine aiaaugust, aga kumbki ei kuula:D



Edasi läks päeva merereisiga. Tuul oli päris korralik ja merel oli näha laineid, mis ei olnud teps mitte sõbraliku moega. Ma ei suutnud endast aru saada. Miks olin ma lubanud merereisi kaasa teha? Kas ma siis tõesti kunagi ei õpi. Inimene, kes kardab vett ja laevasõitu, ilmselt rohkem kui linde, ei peaks vabatahtlikult paadile ronima. Keri saare reis oleks ju võinud midagi õpetada. Aga ei, mina olin vabatahtlikult jälle paadi peal.  Algus oli päris ilus. 

Ja nii uskumatu kui see ka pole, ka lõpp jäi ilusaks. Lainetest ja tuulest hoolimata. "Kuule, see on ju päris okei laev, et ei loksugi nii hullult," kilkasin ma rõõmsalt ja rüüpasin tassist teed.
"Muidugi ei loksu, me ei ole ju lahest väljagi sõitnud," vastas Janek. Nojah, mulle see sobis, et me avamerele ei sõitnud. Juba reedel ootab mind ju ees uus merereis. Inimese kohta, kes laevasõitu kardab, veedan ma ilmselgelt liiga palju aega erinevates paatides:D

 

Teletornis läks meil kiiresti. Saime vaid kohvikus limonaadi juua. Sest kell oli juba liiga palju ja järjekord liiga pikk. Sisse me seekord ei saanudki. Järgmine kord oleme siis targemad.




Õhtu lõppes nii nagu lubatud vikoriini ja muude perekondlike võistlustega juba Ussipesas. Me Janekiga olime võitmatud. Mina oleks muidugi feilinud tähelepanu küsimustes, aga see eest teadsin ma fakte. Ma ju ütlesin, et ma tean veidraid fakte. Ja nagu näha polegi need iga kord nii kasutud. 
Igatahes rõõmustas meie võit mind nii väga, et pidin karikat iga nurga alt pildistama. 

See on tegelikult ka täiesti arusaadav, sest ma ei ole kunagi midagi võitnud. Vähemalt ei meenu mulle küll ühtegi võitu. Peale Dumle kommide mingis kraapimisloteriis. Nüüd oleme me Janekiga igatahes 2013.aasta parim pere. Kui keegi tahab meist Kroonika esikaanelugu kirjutada vms, võtke ühendust;)

Aga kuidas mind siis proovile pandi, jääb õhku küsimus. Väga lihtsalt. Kui kell oli juba nii palju, et lapsed ja rasedad magama oleks pidanud, ärkasin ma selle peale, et keegi kõrvaltoas justkui oksendaks. Teesklesin, et ei kuule ja mõtlesin, et küll laste ema-isa (kes mugavalt olid telki magama läinud) hommikul koristavad. Teesklemine ei õnnestunud. Järgmisel hetkel kuulsin ma, kuidas kõrvaltoast veel kõvemini oksendati ja kui ma lõpuks sinna tuppa jõudsin leidsin ma eest õnnetu olekuga keset tuba seisva neiu, kelle suust lihtsalt purskus igas ilmakaares...no ütleme siis nii, et kõike. Ma ei osanud midagi teha. Mul ei ole kokkupuuteid oksendavate lastega. Ma ei suutnud esimese hooga isegi selle pärast muretseda, et kes toa ära koristab. Mul oli lihtsalt hirm. Õnneks oli Heily siiski varnast võtta. Laps jäi ellu ja mina ületasin end koristades ära kõik selle, mis põrandavaibal ebameeldivalt mulle otsa vaatas. Mis mul muud üle jäi. Ma kaalusin küll Janeki kaasamist koristustöödesse, aga ei olnud päris kindel, kas veidike švipsis mehe kaasamine oleks just kõige targem mõte. Öösel ei saanud ma korralikult magada. Ikka ja jälle jäin ma kuulatama, kas kõrvaltoas on ikka kõik korras. Nüüd ma siis tean, mida tähendab haige laps. Ma olen veendunud, et Heily oli selle testi mulle meelega korraldanud.

Järgmisel ööl ärkasin ma Hugo niutsumise peale. Selleks ajaks kui ma allakorrusele jõudsin, leidsin ma eest õnnetu olemisega Hugo ja lõhnast võis oletada, et ma olin jõudnud liiga hilja. Nüüd olin ma rohkem kui veendunud, et see oli järjekordne Heily test. Mingil moel oli ta suutnud ka Hugo oma kavalasse plaani kaasata. Eelmisel õhtul oli ta mulle öelnud, et ta ise valiks pigem oksendava lapse kui lapse, kellel on kõht lahti. Mina ei olnud kindel, kumb hullem võiks olla. Last ei olnud tal pühapäevaks oma plaani kaasata, aga ega seal ju väga vahet pole, kas kõhulahtisusega koer või laps. Ühtemoodi rõve on see ikka. Nüüd ma siis tean ka, mida kõhulahtisuse tagajärje koristamine tähendab. 

Heily testist ei jäänud puutumata ka Skype ja Orkut. Kuidagi oli tal õnnestunud ka nemad oma plaani kaasata. Ma olin just saanud voodisse pikali, kui ukse tagant kostus hale "njäu". Skype tahtis õue. Pane end põlema, mõtlesin ma ja üritasin teda mitte kuulda. Skype ei andnud alla. "Njäu" läks veel haledamaks. Mul ei jäänud muud üle kui jälle allakorrusele ronida, et kass aknast välja lasta. Ja mis te arvate, kas see õnnestus? Loomulikult ei tahtnud ta ühtäkki enam välja! Komberdasin voodisse. Olin just magama jäänud kui hale njäugumine uuesti pihta hakkas. Nüüd njäugusid ukse taga haledalt mõlemad kassid. Neil oli ilmtingimata vaja välja saada. Läksin uuele katsele. Kell oli pool neli. Mul ei tulnud enam und. Nüüd ma siis tean, mida tähendab öösel mitu korda ärkamine. 

Hommikul ärkasin ma äratuskella peale. Ma ei tahtnud tõusta. Ma olin väsinud. Terve päev olin ma nagu puuga pähe saanud. Nüüd ma siis tean, mida tähendab magamatus. 

Ma tänan jumalat, et laupäeval ei jõudnud mulle külla mu padurase sõbranna, sest nagu hiljem selgus, hakkas ta just laupäeval öösel sünnitama. Vaid see olekski veel puudu olnud...

Pühapäeva õhtul premeerisin ma end tagasihoidliku jäätiseportsuga. Mul läks süda pahaks ja ülejäänud õhtu veetsin ma iiveldava tunde ja peavaluga voodis. Nüüd ma siis tean, mida rasedusaegne halb enesetunne tähendab.