Emotsioon nr 46

Alles hiljuti keegi küsis minult ja Janekilt, et kuidas mul siis värk nende tujude ja hormoonidega on, et kas jauran ikka ka niisama lambist ja lambi asjade peale. Raputasime mõlemad pead ja vastasime, et pole mingeid muutusi täheldanud.
Päev hiljem istusin ma diivanil ja vaatasin oma jalgu. Ainuke kena osa nende juures oli värskelt maniküüritud varbad.

Ja lihtsalt niisama oma varbaid uurides tundsin ma, kuidas pisarad mööda põski alla jooksma hakkasid. Lihtsalt niisama. Iseenesest. Vaikselt. Püüdsin neid Janeki eest varjata, kuid üks reeturlik pisar sattus silmanurka just siis kui Janek trepist alla tuli.
"Mis sul viga on?" küsis ta murelikult.
"Midagi," pomisesin vastu.
"Aga miks sa siis nutad?" uuris ta.
"Ma ei nutagi," valetasin ma ja pisarad hakkasid paljunema.
"Räägi ära!" palus Janek.
Äkää, raputasin ma pead ja peitsin end pleedi alla.
"Räägi!" keelitas Janek. Äkää, raputasin ma uuesti pead ja pugesin sügavamale pleedi alla peitu, samal ajal nuuksudes ja nina lüristades.
"Kas sa nutad selle pärast, et sa rase oled?" küsis Janek. Äkää, lüristasin ma vastu.
"Kas siis sellepärast, et sa ümaramaks oled läinud?" (milline viisakas lähenemine, kas pole?)
Noogutasin. Ja löristasin edasi. Kõvemini.
"Oh, sa rumaluke," paitas Janek mu pead. "See on ju loomulik, et sa oled juurde võtnud, see läheb mööda."
Äkää, nuuksusin ma pleedi all edasi. "Ma olen nii rõve!"
"Kust sa seda võtnud oled?" imestas Janek.
"Ise sa ütlesid!"
Janek tegi suured silmad: "Kuna ma seda öelnud olen?"
"Noh eile, kui ma pediküürist tulin, siis sa ütlesid, et ilusad varbad, et midagi peab su juures ju ilusat ka olema!"
"Ja sellest järeldasid sa, et sa oled rõve?" ei suutnud Janek ära imestada. Noogutasin. Ja lüristasin nina.
"Kas sa siis oma meest ei tunne?"
"Tunnen. Ja sellepärast ma saangi aru, et ma olen rõve."
"Ma ei ole öelnud, et sa rõve oled, ma pole seda isegi arvanud. Sa oled ilus rase. Sul ei ole mitte midagi viga," lohutas ta mind nii kuis oskas. "Ma ei julgegi sulle enam midagi öelda."
"Parem oleks," nuuksatasin ma vastu ja pugesin pleedi alt välja, "näed, kuidas mu hormoonid möllavad."
Rahusin maha.
Ja minut hiljem nutsin ma uuesti. "Ma ei saa saarel isegi ujuma minna, rannarahvas vaatab, et hüljes on randa uhutud ja tuleb mind harpuunidega püüdma!"
Janek haaras mu kaissu. "Jäta ometi rumal jutt!"
"Aga vaata mind!" nõudsin ma ja viskasin oma 73kg puhast naiseilu talle vaatamiseks letti.
"Sul ei ole mitte midagi viga," kordas ta rahulikult ja järjekindlalt. (Ehh, kuidas ma ta viisakust hindasin.)
"Ja kui sa tahad, me võime ka öösel ujuma minna. Kahekesi. Teeme romantikat."
Rahunesin uuesti maha. Olin nõus. Ülejäänud aja lubasin ma saarel ringi patseerida salli sisse mähituna. Et keegi mind hülge pähe võrku ei püüaks.

****
Reede õhtul elas Janek mul seljas nagu takjas. Ja korrutas, et ma olen maailma kõige ilusam naine. Ma sain alles nüüd aru, et see polnud alkoholi süü. Ta ilmselt muretses mu pärast ja tegi kõik endast oleneva, et ma end atraktiivsena tunneksin. Ja enesetappu ei teeks. Sest ma ju näen välja nagu liikuv diivan:)