Kuidas ma Janekile vahele jäin ja pahandada sain

Lebasin rahulikult diivanil pleedi all ja vaatasin telekast "Sõprade" järjekordset osa, mida ma juba tuhat korda näinud olin, kui Janek kurjakuulutava "mis see on?" saatel vannitoast välja astus ja sirutas minu poole käe tumesiniste aluspükstega.
Ma tundsin need kohe ära ja teadsin, milles asi on. Ära võta seda omaks, ära võta midagi omaks, haamerdas mu peas ja ma üritasin sobivat valet välja mõelda.
"Mis sa mu pükstega teinud oled?" küsis Janek.
"Mina?" tegin ma süütu näo pähe ja vastasin, et mitte midagi. Jää endale kindlaks, jää endale kindlaks, mõtlesin ma.
"Kas sa oled nendega tolmu pühkinud?" küsis Janek ja viibutas mu ees tolmuseid aluspükse.
Ära võta süüd omaks, ära võta süüd omaks, jää lõpuni endale kindlaks, sina ei tea midagi, haamerdas mu peas edasi.
"Noh, need olid vannitoas sinna rätikute taha kukkunud," kokutasin ma ja püüdsin samal ajal leida loogilist valet, kuidas Janeki aluspüksid iseenesest tolmuseks olid. Mitte midagi head ei torganud pähe.
"Noh ja siis ma võib-olla natuke liigutasin neid seal edasi-tagasi," vastasin ma vastumeelselt ja jäin ootama Janeki reaktsiooni.
Janek vangutas pead. "Mul ei ole sõnu. Kust sa selliste asjade peale tuled? Ma peaks sinu pesuga teinekord sama tegema!"
Kehitasin õlgu ja valetasin kiirelt, et ma olen oma pesuga sama teinud. Peaasi, et ta kättemaksuks minu pesu tolmulapina ei kasutaks.
"Kuidas sa need üldse üles leidsid? Need olid ju mustapesukastis!" küsisin ma, kuigi teadsin juba vastust.
Ahh, ma oleks ju pidanud teadma, et kui mustapesukastis on pesu ja pesumasin on tühi läheb Janek otsemaid seda täitma. Ma ju teadsin, et oleksin pidanud pesu kohe pesema panema. Et mitte nii haledalt vahele jääda.

Aga pahandada ei saanud ma mitte sellepärast. Pahandada sain ma hoopis sellepärast, et ma seina värvima olin hakanud. Ja mitte sellepärast, et ma liistud ja kontaktid värviseks olin teinud.
"Sellest su selg nüüd valutabki," pahandas Janek. "Jäta see värvimine minu hooleks, kui sa Rootsis oled, ma värvin selle ära."
"Ma ei jaksa nii kaua oodata, ma tahtsin kohe!" vastasin mina ja toppisin padja oma valutava selja alla.
"Ja nüüd on siis hea olla?" pahandas Janek edasi nagu lapsega. "Kuna sulle jääb meelde, et sa ei tohi pingutada!"
Tõmbusin veidike mossitades end pleedi alla kerra. Janekil oli õigus olnud. Ma olin tegelikult oma võimeid üle hinnanud. Mu selg tahtis mind tappa.
"Ma panen su diivanile ketti. Nii et sa ulatud vaid wc ja külmkapini käima. Ma ei taha, et mu naisega midagi juhtuks!" jätkas Janek ülehoolitsevat torisemist.

Lubasin, et ma enam ei pinguta niimoodi.* Et olen edaspidi sõnakuulelik rase. Puhkan. Nii palju kui veel saab;)

*ja olen kahjuks oma sõna pidanud, sest täna tundus värvimine ülemõistuse vaevaline. Ma jõudsin vaid kaks väikest nurka üle võõbata. Ja sedagi vaid ühe kihi.