Kuidas me Janekiga Da Vinci koodi lahti murdsime

Kullerkupu lapsesaamise tähtaeg oli 11.juuli. Kui asi tehtud, lubas ta FB-sse postitada koodi, et kes aru saavad need saavad ja kes ei saa, no need saavad kunagi hiljem aru.
Eile õhtul ilmuski FB-sse postitus. Kullerkupud olid restoranis. Laual kolm klaasi. Üks neist tomatimahlaga. Pildi allkirjaks "3 ööpäeva". Täägitud Hr. Kullerkup.
Niisiis hakkasime Janekiga koodi murdma.
"Kusagil mujal ei peaks olema vä?" kommenteerisin ma pilti.
"Olengi. Kodus juba." tuli mõned tunnid hiljem vastus. Ma jäin mõtlema. Mis see siis nüüd tähendas? Kas ta on juba haiglast kodus? Pole veel haiglas käinud? Või veel midagi kolmandat?
"Da Vinci kood?" taipasin ma küsida ja lootsin vastuseks lihtsat "jah". Nii hästi mul ei läinud. Vastuseks tuli "Versioon 1". Krt, vandusin ma omaette. Ikka ei saa päris kindel olla.
"Ah ma usun, et tal on titt käes," ütlesin ma Janekile enne magamaminekut. "Mis see kolm ööpäeva muidu tähendaks." Janek noogutas nõusolekuks.
"Aga kas nad läheksid siis kohe kohvikusse istuma?" ei andnud mõistatus meile ikka täielikult rahu. Mõtlesime korraks ja tunnistasime mõlemad, et Kullerkupude puhul ei oleks see üldse imekspandav. (lisaks tean ma veel naisi, kes kohe päev pärast sünnitust lõputöö kaitsmisele läksid, nii et midagi pole võimatu.)
Hommikul kui ärkasin leidsin ma Janeki juba diivanil mõtliku pilguga telefoni puurimas.
"Mis sa teed?" uurisin ma.
"Püüan koodi murda. Et on siis laps käes või mitte," vastas Janek ja jätkas telefoni uurimist. "No ei saa aru." Arutasime edasi. Kolm klaasi. Miks? Sest neid on kolm? Kolm ööpäeva? Laps on kolmepäevane? Vaevalt keegi hakkas talle ütlema, et ta kolme päeva pärast sünnitab. Ja kolm päeva pole ka tähtajast üle läinud.
"Kuule, aga vaata," hüüatas Janek ühtäkki võidurõõmsalt, "Hr. Kullerkup teeb kaugemal suitsu, miks ta Pr. Kullerkupu juures pole? Proua Kullerkupu ei ole suits siiani häirinud, miks siis nüüd. SEE ON LAPSE PÄRAST!"
Pidin loogikaga nõustuma. Aga kerge kahtlus jäi ikka. "Ma küsin, mitu versiooni tal veel tuleb," mõtles Janek Kullerkupu koodi murda. Naiivselt lootsime me üheselt mõistetavat vastust.
Vastust ei tulnud tunde. Janek vaatas iga poole tunni tagant telefoni. Kas on midagi vastatud. Iga kord kui seal ikka tühjus oli, podises ta pahaselt: "Nad ei maga kunagi nii kaua. Nad oleks ammu vastanud. Ilmselt on titega tegemist. Või ei lasknud see öösel neil magada. Ja nüüd siis magavad."
Möödusid tunnid. Lõpuks vilkus telefonis uus sõnum. "Kes teab;)"
Ikka ei olnud me ühest vastust saanud. "A vaata instagrami, äkki seal on midagi," soovitas Janek. Tühjus. Me põhimõtteliselt oleme küll veendunud, et murdsime koodi lahti, aga kerge kahtlus on ikka. Kõhklust ei ole, aga kahtlus küll.
"Kas hakkas nii meeldima, et mitmeid versioone veel tulemas?" kirjutasin ma lõpuks pildi alla. Nüüd ootame me jälle vastust. Kas me siis oleme koodi lahti murdnud või ei?