Heal lapsel mitu nime

Mida rohkem titt endast märku on hakanud andma, seda aktuaalsemaks on muutunud nime teema. Et ikka see õige saaks välja valitud. Juba siis kui ma veel ei teadnud, et ma lapsi tahan, olin ma siiski paar nime välja valinud. Üks neist oli Calista (teadagi, kust tulnud ja lisaks meeldis mulle jubedalt, et see miskis keeles "kõige kaunimat" vms tähendas), aga selle välistasin ma juba siis kui AllyMcBeal enam popp ei olnud.
Edasi tuli Emmeliine, aga selle välistasin ma hiljem Kunksmoori tõttu. Loomulikult oli valikus Johanna Maria, aga kuna ma arvasin, et nimi jääbki kasutamata, sai sellest mu enda nimi ja tänaseks ongi see nimi juba "vanaks läinud".
Mõnda aega peatusime me Eveliine juures, aga mingil hetkel jäi ka see liiga lahjaks. Edasi lisandus nimekirja Britt Ida, igasugused variandid Mari(a)st, lõpuks hakkas minu valik kalduma Lola poole, Tilluke Delisa kallutas Anne-Marie poole, Emme pani mu pähe Iti, aga ükski neist polnud nagu see. Paar nime, mis mulle meeldisid, olid vahepeal oma lastele nimeks pannud inimesed, kes mulle ei meeldi, ja nii ei meeldinud mulle enam ka need nimed. Niii see nimevalik jälle soiku jäi.

Kuni me ühel kenal laupäeva õhtul Janekiga aias istusime ja teed jõime. 

Mis me siis lapsele nimeks paneme, küsisin ma Janekilt. Janek kehitas õlgu. Käisime läbi kõik juba läbi arutatud nimed. Lola Britt Ida juures jäime me korraks isegi mõtlema. Ometigi ei saanud me kumbki ümber sellest, et nimi automaatselt seostus Lollobrigidaga ja olgugi et Gina Lollobrigida on kena naine olnud, ei tundunud see õige. 

Aga Mia Maria, küsisin mina. Janek tegi suured silmad. Mis Mia Maria? See on ju lehma nimi! 

Nüüd oli minu kord suured silmad teha. Mitut lehma sa oled kunagi kuulnud sellise nimega? Lehmad on ikka Mustikud, mitte Mia Mariad! 

Igal juhul jäi valikust välja ka see nimi. 

Jõudsime jälle tagasi Britt Ida juurde. Põhjuseid, miks ma ise just selle nime poole kaldun, on mitmeid, aga küll nendest kunagi hiljem. Janekile ei meeldinud, et nii hakatakse last ilmselt Brittiks kutsuma. Vaidlesin vastu. Ei pruugi. Temast võib ka Ida saada. 

Ida, Ida, Ida...mõtles Janek. Kas ei olnud nii, et meil mõlemal on suguvõsas Ida? Et siis ju sobiks hästi? Janek oli kindel, et tema suguvõsas keegi Ida oli olemas. Mina nagu olin natuke kindel, et minu suguvõsas oli ka, Ja isegi kui ei olnud, siis Ida tundus olevat täitsa õige. Peaaegu see. 

Aga seal võiks midagi juures ka olla, mõtlesin ma ja hakkasime sobivat lisanime arutama. Ükski ei tundunud see olevat. 

Ida ****, sähvatas ühtäkki Janek. Ma ei suutnud ära imestada, et ta niisama huupi oli välja pakkunud nime, mis mulle ka jubedamal kombel meeldib. Idaga sobis ka hästi kokku. Niisiis. Niisama äkki oligi nimi otsustatud. 

Kuni järgmise õhtuni kui me Janeki sugulastel külas olime. Loomulikult tuli ka seal vastata kolmele küsimusele: kuna laps sünnib, mis soost ta on ja mis ta nimeks saab. Viimasele küsimusele vastasime rahulolevalt eelmisel õhtul välja mõeldud nimega. 

Vanavanaema nimi, ei suutnud nad ära imestada. 

Mis? oli nüüd meie kord imestada ja selgitasime, kuidas me eile õhtul huupi olime nime valmis valinud. Ilmselt see nimi oli ikka Janekil kusagil peas olemas, lihtsalt kokkusattumuseks oleks see kokkusattumus liiga suur. 

See on ilus nimi, kiideti nimi heaks. 

Aga hetkel päris popp, tõmmati teisalt meil indu vähemaks. Võib-olla isegi nii popp, et  ilmselt saaks ühes klassis käima kolm-neli samanimelist tüdrukut. See meile enam ei meeldinud.

Õhtul koju jõudes istusime me jälle aeda ja hakkasime nime üle arutama. Ida *** meeldis meile mõlemale, pealegi oleks sel nimel ka taust olemas, aga see kolm-neli ühenimelist tüdrukut ühes klassis....See häiris meid. 

Aga siis *** Ida ***, pakkusin ma niisama lampi, teades et Janek sellega niikuinii ei nõustu. Aga võta näpust! Janek leidis, et see kõlab hästi. Mina ise ka. Nimi oligi otsustatud. Mõlemad saime oma tahtmise ja nimel on ilus taustalugu ka olemas. 

Sai küll kolm nime, aga me kõik ju teame, et heal lapsel on mitu nime.