Jälle see vaene Püha Evelin

Olgu, ütleme nii, et president Ilves on tibake feilinud oma untsutegemiste ja abiellumistega, et inimestel on tibake kopp ees nätsu närimisest ja telefonis askeldavast presidendist, aga aru ma ei saa, kuidas ta nüüd nii kiiresti rahvavaenlaseks number üks on saanud (miks Ossinovskilt tiitel ära on võetud?). Nii suur vaenlane, et inimesed hakkavad loobuma presidendi vastuvõtu kutsest (ja õhutama teisi sama tegema, sest president pole enam eetiline?). Meie riigi president on meid alt vedanud, reetnud, valetanud ja vassinud, tuleriidale tuleks selline saata!

Mina ütlen ausalt, et mulle on Toomas Hendrik Ilves presidendina meeldinud. Mõned säutsumised on ehk meil harja turri ajanud, aga näiteks meie riigi esindajana on ta minu meelest väga hästi hakkama saanud. Kas ma eksin kui ütlen, et võib-olla tänu Ameerika taustale on ta osanud välisriikide esindajatega suheldes jätta nii endast kui Eestist hea mulje? Kas see polegi oluline? Ja seda ei saa öelda kõikide Eesti esindajate kohta. Ma võin Norrast näite tuua, et minu tutvusringkonnas räägitakse siiani mõne esindaja liiga väikesest ülikonnast ning kehvast keeleoskusest. Ei ole just parim reklaam ühele pisikesele riigile, ega? 

Aga tegelikult ei tahtnudki ma rääkida ei presidendist ega abiellumisest, lahutamisest ja kogu sellest muust kollasest jamast, ma tahtsin küsida, et mis värk selle Püha Eveliniga nüüd on. Mäletan mina, et ei ole ta kunagi rahvale meeldinud ja ikka on naerdud tema leivaküpsetamise, rulluisutamise, kommisõja ja riietuse üle. Viimast olen ka mina teinud (kuidas siis teisiti, ma ju ei oska vait olla ja seega kõigile meeldida). Katuseskandaali mõistsid kõik hukka, sest "meie maksame talle palka" ja "olgu seal taga mis on, esileedile ei sobi selline käitumine" ja nii edasi. 

Nüüd aga teen ma lahti ükskõik, millise presidendist kirjutava artikli ning eranditult igal pool võib kommentaaridest lugeda, kuidas inimestel on vaesest Evelinist kahju. Eesti on kaotanud vapustava esileedi, ilusa ja haritud ning asjaliku. Kuidas ta hindas Eesti moekunstnikke ja tegeles oluliste asjadega, küpsetas leiba ja oli nii soe ja armas ning rahvalähedane. Varem oli ta kergemeelne ja tegeles ebaoluliste asjadega, et ise kogu aeg pildil olla. Ja nägi välja nagu lumekuninganna. Kusjuures mina kohtusin Evelin Ilvesega põgusalt Rootsis toidumessil kaks aastat tagasi. Inimese kohta, kes peaks väga hindama ja promoma Eesti toitu, oli ta pehmelt öeldes väga külm ja väga mittehuvitunud messil olnud Eesti esindajatest. Täpselt sellise hoiakuga, et "no ma lihtsalt pidin siit ju läbi tulema, et meedias saaks pilte avaldada, aga tegelikult oleks ma ammu juba kusagil vanalinnas shoppamas". Ärgem unustagem armastatud "Welcome to Estonia" logo.

Niisiis, ei ole Evelin kunagi olnud rahva lemmik, ta on kogu aeg anonüümsete ja mitteanonüümsete kommentaatorite käest peksa saanud, aga nüüd, nüüd on temast saanud märter. 

Vaene Evelin, keda mees pettis. Vaene Evelin, kes tormas katusele musitama, et võidelda abielu eest. Vaene Evelin, kes näitab kõigile oma suurima hea meelega oma uut ja hubast kodu, mis on täidetud värskelt küpsetatud leivalõhnaga ja kõik see soe ja armas haakub tema oleku ja hoiakuga. Vaene Evelin, stiiliikoon ja Eestimaa kauneim poisipeaga naine (sest ega varem ju keegi ka soengu kohta midagi halvasti ei öelnud;)! Vaene Evelin! Rahvas leinab. Imeline esileedi on asendunud kuuevarbalise lätlasega. Traagika! Eesti riigi allakäik. Ja ma küsingi, et mis juhtus. Kus ma sel ajal olin kui kõik eestlased palavalt Evelini armastama hakkasid? Ja miks? 

Ka mina arenen!

Ma olen mõnes mõttes vanakooli inimene. Hoolimata sellest, et ma elan elu  nii Facebookis, blogis, Instagramis ja Snapchatis ning mu telefon ja ipad on täis erinevaid äppe, kipun ma teatud asju ikka tegema vanakooli moel. No et rongipiletid võtan ikka välja piletiautomaadist, mitte ei aktiveeri äpis, lennuki check in'i teen lennujaamas, arved maksan netipangas, mitte telefonile koputades või plaksutades ja nii edasi ja nii edasi. Ka raamatuid (nii vähe kui ma neid loen) loen ma ikka pärisraamatutena. Seepärast on igasugu e-lugerid ja lugemisäpid ja e-raamatud mulle täitsa tundmatu maa olnud. Või ütleme siis, et mitte minu teetassike. Ma olen ikka arvanud, et see pole päris see. 

Kuna ma elan aktiivset elu Instagramis, siis jäi mulle mõnda aega tagasi silma selline kihvt konto nagu @eestifabula. Väga šeff konto, soovitan neid jälgima hakata. Uudistasin nende Facebooki lehte ja kodulehte, sain teada, et tegu on e-raamatute äpiga ja sinna see jäigi. 

Eile olin ma mingis veidras uute äppide allalaadimise tujus ja nii laadisin ma alla kaks uut äppi - Digipill (pidi 13 minutiga magama panema) ja Fabula raamatuäpi. Ise ka ei uskunud, aga olin astunud oma esimese sammu e-raamatute lugemise poole. Ka mina arenen! Esimese miinusena selgus muidugi, et kahjuks ei saanud ma oma klikiaegsest 4S-ist sisse logida (pole etteheide äpile, vaid ilmselt meeldetuletus mulle, et ammmmmmuuuuuuu oleks vaja uut ja modernsemat telefoni), ipadist sisse logimine oli aga imelihtne ning s kui see oli tehtud sain siiski Fabulasse sisse ka telefonist. Ja Samsungi tahvlist. Ühe koodiga saab korraga raamatuid lugeda kuni neljast erinevast seadmest (eriti mugav eksju)

Pean ausalt tunnistama, et ega ma uskunud, et kohe hullult raamatuid alla laadima ja lehitsema hakkan, kuid kuna mul oli ees pooletunnine bussisõit koju (ja bussis on loomulikult tänapäeval wifi olemas!), siis otsustasin siiski äpiga lähemalt tutvust teha. Täitsa veider, aga ma sattusin kohe natuke sõltuvusse uuest nutividinast. Mitte et mul oleks kogemusi mõne teise lugemisäpiga (on neid üldse?), aga Fabula oli superlihtne kasutada. 

Okei, raamatute valik ei ole võrreldav sellega, mis on kaupluste lettidel, aga... minusuguse vähese lugemusega lugemishuvilisele oli valikut rohkem kui küll. Kuna mul parasjagu käib poes taustaks Raimond Valgre muusika (ja ma olen ka Raimond Valgre loomingu austaja), siis esimeseks allalaaditud raamatuks sai Raimond Valgre eluluga. Ma ei piirdunud vaid sellega, vaid kukkusin hullama ja laadisin raamatukogusse veel paar tükki kohe järge ootama. Noh et kohe kui üks läbi loetud, saan järgmise kätte haarata. Ma tundsin end nii fancyna bussis e-raamatut lugedes! Muidu olen ma ikka teisi vaadanud ja mõelnud, et see peab ikka palju ebamugavam olema kui pärisraamatu lugemine. Ei ole! Mugav on (valgust saab ka tuunida, nii et õhtul lugedes ei hakka valge taust silmadele), tahvel ja/või telefon on meil ju niikuinii kogu aeg käekotis, ei mingit lisaruumi ega lisakilosid. Ideaalne lennukisõidul! Ma lennureisideks ikka viskan mõne raamatu kotti ja vannun pärast, et kott on nii täis, et sealt ei saa midagi kätte. Nüüd on see mure ka lahendatud. Ja mulle meeldib, et raamat avaneb sellest kohast, kus see pooleli jäi. Mul on alati jama järjehoidjate ja lehekülje numbrite meeles pidamisega. 

Ma ei tea, kas ma kujutasin endale seda ette, aga raamatu lugemine läks nii kiiresti, et eilse õhtuga jõudsin ma Valgre raamatuga juba poole peale (mitte et see oleks oluline, aga äpp näitab ka ära mitu protsenti raamatust läbi on).

Kuues keeles (eesti, inglise, vene, läti, soome ja saksa) raamatuid pakkuva kihvti rebaselogoga äpi leiate App Store'ist või Google Play poest. 

Hetkel on Fabula Facebooki lehel (link) käimas ka kampaania, kus võita võib iPad mini ja kuus kuud eestikeelseid e-raamatuid. Minge vaadake ise täpsemalt järele. Mina igatahes olen nii rahul, et otsustasin sammukese nutikamaks saada. Ma ei tea, miks ma varem nii e-raamatute vastu olin. Noh jah, kunagi olin ma ka seda meelt, et jään alati kassette kuulama...

Minu katsejänes

Kui kõik moe pärast vingumine ja halamine kõrvale jätta, siis tegelikult olen ma mitmes mõttes väga õnnelik inimene nagu ma olen ka aeg-ajalt teile juba rääkinud. Noh need sõbrad, kes on minu jaoks alati olemas hoolimata sellest, et mina ise olen keskmisest kehvem sõber vastu ja siis muidugi perekond eesotsas Mareki ja Idaga (ma ei oska päriselt isegi öelda kui õnnelik ma olen, et nad olemas on, ilma nendeta oleks ma ilmselt xanaxeid sööv veini sisse kulistav depressiivne eit). Aga on veel üks inimene, kellele mõtlemine teeb mu tuju heaks. Ja samal ajal tegelikult ka kurvaks. Minu väikene õde. Minu 26-aastane väike õde. 

Minu katsejänes. Ma olen temast üheksa aastat vanem ja see tähendab, et ma olen tema peal igasugu "inimkatseid" teinud. Suures osas ikka armsaid. Näiteks on ta päkapikk Päkaga olnud kirjavahetuses, torukoll Bruceleest te juba ka teate. Aga ma olen ka pahandust teinud. Ma olen ta pea vastu külmkappi ära löönud, ikka kogemata, aga siiski. Kartsin veel ise, et pärast jääb totuks sellest paugust (ei saa välistada, et ta oleks veelgi särtsakam pliiats kui ma ei oleks ta pead lapsena vastu seda külmkappi ära löönud). Ja ma olen seitsmeaastasele õele alkoholi sisse jootnud. 16-aastasena leidsin ma, et see oli ilgelt naljakas. Tegelikult ei olnud ja eks ma siiamaani mõnikord mõtlen, et mis mu pealuu sees ometi toimus, aga no ilmselt selles 16-aastase ajus ei toimunudki suurt midagi. 

Kui ma Norra vahetusõpilaseks läksin, saatis õde mulle kirja, kus oli muuhulgas kirjas "kas sa eesti keelt veel oskad? kui ei oska, siis ära muretse, meil on kodus inglise-eesti sõnaraamat ja ma oskan öelda "wunderbaum", see on saksa keeles imepuu ja "i love you", see on inglise keeles ma armastan sind". Mul on see ja teised kirjad alles. Ja üks postkaart, mille õde mulle Saksamaalt kunagi ammu ammu tõi. Seal on kirjas, et kõik mida ta kingadest ja shoppamisest teab, on ta oma suurelt õelt õppinud. Ma olin nii uhke! 

Ma olen üldse oma õe üle uhke olnud. Erinevatel põhjustel. Kasvõi juba selle pärast, et mul oli olemas elusuuruses nukk, kellega mängida. 

Ma olen teda kiusanud. Klaverikontserdi ajal naerma ajanud. Ma olen talle piinlikkust valmistanud. Korteripeole talle järele läinud ja peo laiali ajanud. Ma olen teda kasutanud alibina. Ja andnud talle alibid. 

Mul on ka keerukamaid mälestusi meie lapsepõlvest. Võib-olla need mälestused on üks põhjus, miks ma mõnikord andestan talle asju, mida ma tegelikult sisemas ei tahaks. Mulle tulevad need paar korda meelde ning ma leian alati, et ta nägi väikese lapsena asju, mida üks väike laps ei peaks kunagi nägema. (Ei, te ei pea mõtlema, et keegi oleks talle liiga teinud, need mälestused on seotud täiskasvanutega).

Me oleme nii palju ägedaid asju koos teinud. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ta mulle Tartust Tallinnasse järele tuli, selleks, et mind Tartu viia (see lugu siin).  Kuidas me järgmisel hommikul kell viis ärkasime, et pakkuda ühe hotelli külalistele hommikusööki. Kuidas ta sõbrannaga Marekile üllatussünnipäeva esinemise tegi (keset talve sõitsid nad sõbrannaga lahtise katusega autoga meie hoovi, panid mängima süntesaatori ja laulsid kõvasti ning valesti Marekile sünnipäevaks). Kuidas me teatrisse tund aega hiljaks jäime ja lärmasime, et meid sisse ei lasta. Kuidas me koos reisil oleme käinud. Ma võiks jätkata ja jätkata. 

Kõik need mälestused panevad mind muigama. Mul on üks kihvt väike õde. Kellel on vedanud suure õega. Ja siis hakkabki mul kurb, et ma oma õega nii vähe saan suhelda. Eelmine aasta oli meile keerukas, me ei suhelnud õega (ja kõige rohkem hirmutaski mind mõte, et jään õest ilma), aga saime mõlemad aru, et ükskõik mis ümberringi toimub,  meie vahele ei saa tulla miski. Mina hoolin oma õest liiga palju ja tema minust. See on selline eriline suhe. Mulle tuleb meelde kui ma ühel augustikuu päeval siin Norras tõelises depressioonis olin ja korraga helises telefon. See oli mu pisike õde, kes helistas, sest ta oli tundnud, et peab helistama. Ma arvan, et me nutsime nagu kaks väikest last täiest kõrist telefoni oma veerand tundi.  See oli selline hetk, millest aru saavad saada vaid inimesed, kel on oma õe või vennaga lähedased suhted. Sellest, kui oluline on perekond, saab aru vaid inimene, kes ise väärtustab perekonda.

Seepärast ongi mul nii kurb, et segastel põhjustel ei saa ma oma õega suhelda nii nagu ma tahaks ja siis kui ma tahaks. Ma tunnen puudust meie lollidest naljadest, koos mängitud lauamängudest, külaskäikudest, spontaansusest. Ma loodan, et ühel päeval saavad need keerulised ajad otsa ja me saame kõik koos istuda sünnipäeva laua taha, puhuda ära tordil küünlad ja naerda, naerda, naerda. Pisarateni. Seniks soovin ma aga oma maailma parimale ja kõige moekamale (nagu allolevatelt piltidelt näha) väikesele õele PALJU PALJU PALJU õnne läbi virtuaalmaailma.

A younger sister is someone to use as a guinea-pig in trying sledges and experimental go-carts. Someone to send on messages to Mum. 

But someone who needs you - who comes to you with bumped heads, grazed knees, tales of persecution. 

Someone who trusts you to defend her. 

Someone who thinks you know the answers to almost everything. (Pam Brown)
 PALJU ÕNNE!

The homemade Hollywood glamour

Kuna ma jälgin nii mõndagi Norra blogi, siis hüppas mulle sealt päev-paar tagasi ette uudis. et Norra best dressed on selleks korraks valitud. Mood ja riided üldse on mind ikka huvitanud (kamoon, millist naist ei huvitaks eksju. Muidu ei vahiks me naelutatult teleri ees ka Vabariigi aastapäeva vastuvõttu) ja nii ma siis selle uudise lahti klikkisin. Ja klikkisin sealt edasi järgmisi linke ja järgmisi. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mul on tunne, et norrakate maitse on ikka üks kummaline asi. Vähemalt kui vaadata neid paremini riietuvaid inimesi. Ma pean muidugi ka ausalt tunnistama, et ma tean väga vähe Norra kuulsustest ja minu arvamus põhineb 98% nendel piltidel, mis selle artikli juures ära olid toodud.

// I follow some Norwegian blogs and a day or two ago a news about "Best dressed in 2015 in Norway"  popped up. Fashion has always interested me (c'mon I am a woman. We all love a bit of fashion!) and that's why I clicked on the link. And the next one and next one and next one. After all this clicking I  must say that I feel that the Norwegian sense of style is a biiiiit strange. At least when you look at these 10 best dressed. Of course I have to admit that I don't know many of Norwegian celebrities and my opinion is 98% based on the photos from this article. 

10.kohal oli blogija Sophie Elise Isachsen. Ta on selles nimekirjas üks kahest, keda ma läbi virtuaalmaailma tunnen. Hoolimata ta "tibake" ületuunitud välimusest mulle tema blogi meeldib. Võib-olla ei ole ma osanud otsida, aga see on üks väheseid Norra blogisid, kus keegi päriselt avaldab oma arvamust. Täpselt nii nagu mõtleb. Nats nagu Norra Mallukas. Selline korrigeerimata. Ülejäänud Norra blogid on mu meelest sellised "hommikul sõin-käisin poes -olin ilus" tüüpi blogid, kus on vaid ilusad pildid ilusate inimeste ilusast elust. Sellised pinnapealsed. Üldse olen ma aru saanud, et Norras on iga vääääääga palju pinnapealset ja seepärast võib-olla ka SE nii eristub. 

Aga paremini riietuv? Nojah, nii nagu artiklis kirjutatud, siis võrreldes varasemaga on see palju parem, aga päriselt Norra paremini riietuv? Kusjuures ma isegi ei kritiseeri ta stiili (ja merineitsi-juukseid tahaks ma ka endale. Varajane keskeakriis?), aga aru ma ei saa sellest 10.kohast. Vägisi jääb mulje, et "there's a new star in the making" sest Fotballfrue jt on eilne uudis, aga no see ei tähenda, et ta kohe igasse toppi tuleb panna. Kui ma ei eksi, siis sai ta just ka mingi meediapersooni esikoha. 

// On 10th place is the blogger Sophie Elise Isachsen. She is one of the two from this list I know from virtual world. Although she is "a bit" too fixed for my taste I like her blog. It's one of the few blogs where the blogger says what she means. Just like that. Without polishing every single word first. Like their own Mallukas. Other Norwegian blogs are just nice beautiful photos of the nice beautiful life of nice beautiful people. Starts to get a bit boring to read "ate this went there bought this and that" articles they after day.  There's a lot of shallow in Norway and perhaps this is the reason SE is becoming popular. 

But best dressed? I am not judging her style. Let her be ( I even love the mermaid hair and wish I had hair like that for a change), but the 10th place...Don't get it. As said it looks to me like Fotballfrues and other pretty bloggers are becoming yesterdays news, so that need to make a new star and that's why she's getting different awards and a lot of publicity. Give her the best blogg award, that's it!

Keegi  Bjørnar Moxnes on selles topis saanud kuuenda koha. Päriselt? Okei, ma saan aru, et ta sai valituks, sest erinevalt tavalisest Norra mehest ei ole ta ülevõlli tuunitud (näide), aga no sellisel juhul oleks pidanud kuuendal kohal olema nimetu Norra mees. Tavaline Ola Nordmann. Sest kui see siin on hästi riietuv mees, siis elan mina koos stiiliguruga. Ilmselt sina ja sina ja sina ka. Onju? 

// A Bjørnar Moxnes has got 6th place as best dressed. Really? Okay, I understand that he is on the list, because she sticks out from all the way toooooo much hairspray  using Norwegian (like this one) males, but in this case a nameless Man or a Typical Ola Nordmann should have been listed as number 6. If this man here is one of the best dressed in Norway I live together with a Style Guru. And probably you and you and you too.

Seitsmendal kohal on Sigrid Bonde Tusvik, koomik nagu ma teada sain. Saab kiita selle eest, et oskab välja kanda half-tacky stiili. (Half)-Tacky on see stiil tõesti.

// A comedian Sigrid Bonde Tusvik, a comedian, is on 7th place. Getting praised that she can rock in half-tacky French design. Well. The style sure is (half) tacky. Don't know about the rock.

Esikoht läheb Jamina Iversenile, kelle kohta nad ise kirjutavad, et paljud võib-olla ei tea, kes ta on, kuid ilmselgelt on tegu Norra kõige paremini riietuva kuulsusega. Ma ei tea, kas mina olen loll või kalpsab pool maailma igapäevaselt ringi nii nagu tütarlaps sel keskmisel pildil?  Tõesti no stiilsuse tipp! Ma oskan sama stiilne olla. Stiilsem ka kui vaja ja natuke sättida. Jp. 

// First place goes to a Jamina Iversen, a celebrety who's not a celebrety, as they write in the article, but still she is the best dressed one. Am I stupid or is half of the world wearing the same outfits as the girl on the photo in the middle?  Stylish. I could be stylish as that. Or even more. 

Teisel kohal on Jenny Skavlan. Ma ei saanudki aru, miks ta kuulus on. Vist oli ka blogija, aga kui ma vaatasin allolevaid pilte, siis stiilseks teda just küll ei peaks. See roosa kleit on ju kole kui (roosa) öö!

Kuna aga artiklis räägiti sellest, et ta pooldab taaskasutust, armastab vintage asju jms, siis guugeldasin ma natuke ja jõudsingi kohe tema blogini . Ok, tema on tõesti stiilne. Vägagi. 

//Second place goes to Jenny Skavlan. A blogger? When I looked at the photos below (the ugly ugly pink dress!) I thought really what is wrong with Norway, but as they wrote about her love in reuse and vintage I googled and found her blog. Ok, she really is stylish. Very. And pretty. There's still hope for Norway.

Muidugi ei taha ma tegelikult öelda, et olen eriline moeguru ja tean kõiki viimase aja trende, kuid samas ei pea ma end ka kõige moekaugemaks inimeseks maailmas. See nimekiri siin oli lihtsalt kummaline. Aga kui võtta muidugi arvesse, milline on hetkel trendikas Norra naisterahvas, siis noh võib-olla need inimesed selles nimekirjas tõesti eristuvad. 

//Of course I am not saying I am The Fashion Guru and know all about latest trends, but I don't consider myself too far from fashion either (the knowledge at least). This list was strange. Not really too much style and best dressed people in it. But if we think what is the latest trend amongst Norwegians at the moment, perhaps these 10 still are the best dressed? 

Ühe tähelepaneku tegin veel. Millega seostub teile Norra? Maalähedane, naturaalne, kodune, sportlik võibolla? Ma ei tea, et kusagil nii glamuuri järgu janunetakse kui siin. Nii palju veidraid gaalasid, vastuvõtte. Kjendisgalla (kuulsustegaala), Costume-Award, of course Blogg Award jne jne jne. Miks Eestis juba selliseid vastuvõtte ei korraldata? Meile ju ka meeldib selline home-made Hollywood glamuur. Ja staarid. 

// I also noticed how much Norwegians love galas. They seem to thirst for glamour. Kjendisgalla, Costume Awards, of course the Blogg Awards and sooooo many others. Why don't we have galas like this in Estonia. We love the home-made Hollywood glamour as much as Norwegians too. And stars. Estonians love stars. That's why we have so many of  them;) 

Suur lugemishuviline. Või siis mitte?

Mäletate, kuidas ma siin alles ohhetasin, et mu sõbranna oli eelmise aasta jooksul mingi 158 raamatut läbi lugenud? Ma olen siiani elanud vist mingis pettekujutelmas, sest olen end ikka suureks raamatusõbraks pidanud. Kui aga hakkasin siis kokku lugema mitu raamatut mina eelmise aasta jooksul läbi lugesin, sain umbes täpselt kümme kokku. Suurimaks elamuseks oli kindlasti Sarah's key - see kohutav ja suurepärane samaaegselt, The Help oli loomulikult ka väga hea (jälle - palju parem kui film!), A Well-Tempered Heart ja The Art of Hearing Artbeats olid samuti mõtlemapanevad, Norra vabamüürlaste seadused (ärge küsige, miks ma seda lugema hakkasin) jäi pooleli, sest oli kirjutatud mu jaoks natuke liiga keerulises norra keeles või ei olnud lihtsalt mu teetassike ning rohkem ma võõrkeelseid raamatuid ei lugenudki. Paar lasteraamatut lugesin ka läbi - Sööbik ja Pisik, Väike pähklipruun jänku ja Kardemoni linna röövlid. Oskar ja asjad ka. Eestikeelsetest lugesingi ma läbi vaid selle ning Stig Rästa "Minu Kennedy". Ei ole just kõige muljetavaldavam list. Ahjaa, Jaan Tätte oivalise "Vaikuse hääl" lugesin ka läbi. 

Ma lubasin endale, et hakkan 2016. aastal rohkem lugema. Selle asemel, et lollakalt telekat klõpsida ja vinguda, et sealt ei tule ju mitttemiiidagi (välja arvatud "The Modern Family" - seda jään ma ikka vaatama!). Nii liitusin ma ka Facebookis sellise grupiga nagu Lugemise väljakutse. Võib-olla oli see viga? Lisaks sellele, et ma pean end suure lugemusega (khmkhm) inimeseks, pean ma end ka kesmisest intelligentsemaks. Aga..selles grupis tunnen ma end vaieldamatult kõige rumalama inimesena, kel mitte midagi pole kaasa rääkida, sest vähe sellest, et ma pole 90% seal loetud raamatutest lugenud, pole ma pooltest uutest raamatutest kuulnudki. Saate aru? Päris piinlik. 

Kui palju teie 2015.aastal lugesite? Ja Eesti autorite teostega end kursis hoiate? Kas te Arko Oleski "Mälumängupiiblit" olete lehitsenud? "Kahvliahvi kokaraamatut"? (ma ei ole seda ise küll veel lehitsenud, aga ma tean, et selle kokaraamatu pean ma endale muretsema. Kahvliahv on šeff!) Tarmo Vahteri "Karuks istus vangitornis… 1980 – aasta, mis raputas Eestit" teadsite? Aidi Valliku "Laste oma Eesti" olete endale soetanud? Mida te arvate Mart Sanderi "Litsid" raamatust? Aga Doris Kareva "Perekonnaalbumist"? Selle pean ka endale soetama. Mulle nii meeldib Doris Kareva luule. Alates daamiluuletusest (teate ju küll, "et olla daam ma kannan kõrgeid kingi. Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.") ja lõpetades nende kurva tuju luuletustega. 

Ma tunnen end kui tõeliselt ebaintelligentne inimene, kes üldse ei loe, kuid mul on hea meel, et palju on siiski neid, kes loevad. Ja samamoodi on mul hea meel, et tublide Eesti autorite tunnustamiseks on Apollo raamatueksperdid koos Eesti Kirjastuse Liiduga võtnud kätte üks selline üritus korraldada. Selleks on nad ära teinud põhjaliku eeltöö ning valinud kuues kategoorias välja kümme teost. Antud valikus on 2015.aasta enimüüdud ja tähelepanu pälvinud Eesti autorite teosed. Kuni 24.jaanuarini toimub antud eelvaliku hulgast parimate raamatute hääletamine. 

Hääletada saab 24. jaanuarini kõikides Apollo kauplustes ja kodulehel: http://www.apollo.ee/parimadraamatud. 

Ma muidugi ei leidnud nimekirjast oma raamatut, aga siis tuli mulle meelde, et ma pole ka midagi kirjutanud (aga ma olen seda viga parandamas ning lubasin endale sel aastal Norra loo lõpuks valmis saada. 1.jaanuaril sai 42 lk kirjutatud. Patsutan end õlale!)

Aga tagasi päriskirjanike juurde. Minge andke oma lemmikule hääl! See on mu meelest nii tänuväärne üritus. Ja kõikide hääletajate vahel läheb loosi ka uus Apollo e-luger. Not bad, eksju? 

Mitte et ma oleks sellest nimekirjast väga palju raamatuid lugenud nagu te juba aru saite, aga ilma kahtluseta läheb minu hääl Stig Rästa raamatule. See liigutas tõesti. Minu esimesed emotsioonid, mida FB-s jagasin:

"Ma nüüd loen seda Stig Rästa "Minu Kennedyt". Täna veel lugesin enne tööle minekut, samal ajal kui Marek ja Ida juba riides olid ja uksest välja minemas. Ei saa käest. Väga aus ja hea raamat. Kuidagi nii lihtne, aga mõtlemapanev. 

Kui jõulukink veel ostmata kellelegi, siis see on täiega väärt kingitus. Ma suutsin isegi Marekis huvi tekitada, ei saa öelda, et ta muidu väga suur raamatute sõber on, aga nüüd muudkui kiibitseb mul külje all, et kuna ma lõpetan. 

Ettevaatust muidugi kui selle raamatu oma teismelisele pojale peaksite kinkima. Võib juhtuda, et tal tekib tunne, et kellelegi kaussi kütta ja ecstasyt sisse kühveldada on megalahe, aga kui ta vähegi mõtlev inimene on, siis tegelikult ei tohiks ka seda karta. Stigi ise kisub end lugeja ees täitsa paljaks. Ma ei tea, kas ma julgeks kirjutada kuidas "püksid rebadel enda munad täis oksendasin", aga tema julgeb. Hoolimata pätilikust minevikust, väga sümpaatne tüüp. Mulle on alati meeldinud. Sex mu meelest. Ma kunagi ütlesin Marekile, et kui ma poleks abielus, siis ma hakkaks Stig Rästa stalkeriks ja nõuaks, et ta minuga abielluks. Nojah. 

Igatahes.Mulle väga meeldib raamat. Ja soovitan. Soojalt. 

Kes juba lugenud on, kas olete minuga sama meelt?"

Minu minipalverännaku lõpp-punkt, kuhu "Minu Kennedy" mind ajas.

Mul on vend, kellel on õde, kes pole mulle õde...

Et te ei arvaks, et vaid mina meie perekonnas napakas olen, siis vahelduseks räägin ma teile oma napakast perekonnast. Noh näiteks alustades siis sellest, et terve mu elu on mul  olnud üks õde. ÜKS.

See tähendab, et ma muidugi teadsin, et mul on ka vend, aga minu loogika (või meie kõigi?) oli see, et kui on ühine ema, siis on tegu õega, kui on ühine isa, siis on poolvend ja noh, mis  asi see poolvend siis on,eksju. Las ta olla. Seal kusagil. 

Me küll kohtusime aeg-ajalt, aga no esiteks on ta minust mingi sada korda noorem ja ei saaks öelda, et meil palju ühiseid teemasid oli. Pigem sain ma läbi tema õega, aga ka nii palju kui me lihtsalt sattusime koos mängima kui ma külas käisin. Muidugi on mu vend käinud mu koolilõpetamisel ja pulmas (mitte et ta seda esimest mäletaks, nagu välja tuli. Note to self: saada pilt!), aga see oli rohkem seda viisakuse sorti külastus, sest nii peab ja on kombeks. 

Kõige naljakam seik, mis mul oma vennaga seoses meeles on, on vanaisa matus. Jp, kõige naljakam seik on seotud matusega! Me naersime, et isa oli sinna tulnud oma kolme naisega. Mina keeldusin üksi minemast ja nõudsin, et ema kaasa tuleks. Minu venna ema oli seal ja minu isa tollane elukaaslane. 

Alles paar aastat tagasi tuli vend mulle isaga uuesti külla ja kuna ta vahepeal oli ka täiskasvanuks saanud ning oli täiesti adekvaatne vestluspartner, siis meil kuidagi klappis omavahel. Võib-olla on see kuidagi seotud sellega, et me oleme siiski suguluses?  Nii juhtuski, et vend küsis mu'lt et kuule, Eveliis, miks sa mulle varem ei öelnud, et sa nii normaalne oled. Mul oli talle sama küsimus. 

Ja nii saingi ma endale paar aastat tagasi lisaks õele ka venna. Ja tegelikult ka venna õe. Mulle meeldivad mu "uued" sugulased!

Aastavahetuseks otsustas vend oma pruudiga meile Norra külla tulla (jp, see on normaalne, et vennad-õed tutvustavad oma elukaaslasi ka teistele perekonnaliikmetele! Erinevalt mõnest, kes väldib meid nagu meil oleks pidalitõbi või AIDS). Hea on, et tuli, sest alkohoolik minus avastas õudusega, et alkoholipoed olid Norras pühade ajal suletud, aga mul oli läinud meelest alkoholi varuda. Vend päästis pühad! (Igaks juhuks mainin, et ma teen nalja, te ei pea mind lisaks psühhiaatrile ka alkoravile saatma!)

Ja nii see aastavahetuse aeg läks. 

Noored läksid klubisse ja vanad jäid koju köögiaknast ilutulestikku vaatama. Naljakas oli vaadata, et kui muidu tundub, et elame pärapõrgus, siis kell 12 läks tõeline ilutulestiku-show lahti. Ilus oli. Hea, et see suusakuurort meist umbes 5 km kaugusel on.

Mina üritasin jälle Norra toitudega üllatada. Seekord sai poest ostetud valmiskujul mereandide cabaret, aga see ei avaldanud muljet. Pean meelde jätma, et mul ei tasu inimesi harjumatute asjadega võluda. Lihtsuses (loe: munavõis ja ülesoolatud foccacias) peitub võlu. Ida sundis meid kõiki Mamma Mia saatel tantsima, lumes püherdama ja karjus igaks juhuks ka natuke. Et kõik oleks kodune ja mõnus. Harjumuspärane. Ahjaa, Idal on uus komme lauale panna igaks toidukorraks kõik kahvlid ja noad. Ma ei tea, kas ta tahab midagi öelda?  Ootab mitmekäigulist lõunat/õhtusööki iga päev? 

Venna pruut meeldib mulle ka. Kui see üldse peaks oluline fakt olema. Ma loodan, et me teda väga ära ei ehmatanud oma hullusega. 

Kas see kõik lõppeb lahkuminekuga?

Teate, mis minu arvates on naljakas? Ma kuulen päris tihti, küsimusi, kas ma üht või teist filmi olen näinud, ehk siis kinos käinud, kas ma teatris olen käinud, kuna me Marekiga midagi kahekesi tegime või muud sarnast? Ma enam isegi ei viitsi vastata, et hallooooo meil on kaheaastane laps. Ma kuulen, et me peaksime puhkama või kasvõi natukene lapsest puhkama. Ma ei viitsi enam vastata, et halloooo meil on kaheaastane laps. Palun selgitage mulle, kuidas näeb välja see lapsest puhkamine ilma lapsehoidjata? Teate, ma isegi ei kurda, et meil pole lapsehoidjat, sest meie enda valikud ja meie enda laps, aga teate, mis ma arvan, et ei ole enam naljakas? Kui ma kuulen etteheiteid, et oleme närvilised ja väsinud, või et me peaksime lapsega mängima, tegelema, tähelepanu kõrvale juhtima, olema kannatlikud, õpetama, mõistma. Siis saan ma pahaseks. Mulle jääb mulje nagu me oleks kaks tohlakat, kes midagi ei tea. Tahate ma ütlen teile midagi? Ma tean teoorias väga hästi, kuidas lapsega peab käituma, aga olles koos temaga 24/7, ilma kõige väiksemagi hingetõmbeta, siis me ausõna ei jaksa enam mängida, tegeleda, tähelepanu kõrvale juhtida, olla kannatlikud, õpetada, mõista. Siis tulebki lõpuks närvilisus ja tüdimus kui kasvõi korraks tahaks nautida vaikust ja istuda ühe koha peal ilma et keegi dramaatiliselt kisendaks, peksaks ja lõhuks kui me seda ei tee. 

Kõige rohkem ajavad mind marru need inimesed, kes imestavad, kuidas ma saan lapse peale käratada, samal ajal kui ise pöörduvad kohe vanaemade/tädide poole, et saaks end tuulutada, sest lapse kisa ajab muidu hulluks. 

Üks mu sõbranna vaatas mind kui mõrtsukat, kui kunagi siin sellest halvaks emaks olemisest kirjutasin. "Kuidas sa saad nii mõelda?" küsis ta ehmunult. Ja hetk hiljem ütles, et üks kord ajas ta lapse nutt nii närvi, et anus vanaema, et see last hoiaks, et ta saaks korraks välja minna end tuulutama, sest "ma ei tea, mis ma muidu temaga teinud oleks". Kui me lahku läksime, ütles ta mulle, et ma peaksin lapsega rahulik olema, kannatlik, mitte ärrituma. 

Teate, ma ei ole debiilik. Ma saan väga hästi aru, et meie närvilisus mõjutab ka last. Ma saan väga hästi aru kõigest teoorias. Aga enne kui te meid kritiseerite, siis pange end meie olukorda, kus on ka  laps, kes ainult karjub, kisenab. kakleb ja peksab. Jah-jah, kallid kritiseerijad, ma saan ka sellest aru, et see on vanus, mis tuleb üle elada. Muidugi me elame selle aja üle, muidugi, kuid mõnikord ei ole ma enam kindel, kas meie abielu selle üle elab. **

Ma ausalt ei mäleta, millistel põhjustel me enne lapse saamist kaklesime, aga ma tean, mille pärast me kakleme hetkel iga jumala päev. Laps ei söö, me süüdistame teineteist. Laps karjub, me süüdistame teineteist. Laps ei maga, me süüdistame teineteist. Mina olen väsinud, ma süüdistan Marekit. Marek on väsinud, ta süüdistab mind. Mina solvun, Marek solvub. Mina nutan, Marek nutab. Me oleme nagu kaks viitsütikuga pommi, kes ei tea, mida tähendab aeg kahekesi. Ja siis ma leiangi end mõttelt, et kas meie elame selle üle?  Ärge kritiseerige mind ja nimetage mind halvaks naiseks. Ma tean isegi seda, et ma ei ole viimasel ajal olnud parim naine. Ma olen teoorias väga hea naine. Samamoodi on mul teoorias väga hea mees. Lihtsalt viimasel ajal ei kipu need "head" välja paistma. Me teeme kõik nii nagu mõnes Hollywoodi draamas, kus armastuslugu lõppeb lahkuminekuga. Me mõlemad. Mitte üks või teine rohkem või vähem.

Ärge lugege siit välja, et me teineteist ei armastaks. Pange lihtsalt kokku kaks väsinud vanemat, kes vahelduseks tahaks mõnel laupäeva õhtul ühe filmi lõpuni vaadata ja järgmisel hommikul magada. Isegi mitte magada, vaid lihtsalt vedeleda. Käest kinno hoida, ilma et Ida karjuma hakkaks. Jalutada. Või süüa teha. Teate, et ma vist enam ei oska isegi süüa teha, sest täna hommikul suutsin ma isegi foccacia pekki keerata. Sellesse käib kolm(!!!) koostisosa ja isegi sellega ei saanud ma hakkama. Kõik see on nagu üks lõputu nõiaring.

Ja sellistel hetkedel olen ma pahane oma perekonna*  peale. Kõikide peale, kes on meile sadatuhat aastat rääkinud, kuidas me peaksime lapse saama, kuidas nad aitavad ja toetavad, kuid tegelikkus on olnud midagi muud. Kõik on oma eludega liiga hõivatud. Ei, te ei pea mulle ütlema, et lapsehoidmine polegi nende kohus, ma ei arvagi seda. Mõnikord ma lihtsalt tahaks, et keegi ka tegelikult tahaks Idaga aega veeta, mitte lihtsalt ei ütleks seda sõnakõlksuna, sest nüüd on seda eriti hea öelda vahemaade tõttu. Mõnikord olen ma eriti pahane oma õe peale, kes tänu memmepojast elukaaslasele meile kõigile võõraks on jäänud ja elab mingis veidras paraleeluniversumis, kus perekonna jaoks pole enam ruumi. Kas te teate, mis tunne on ühele mudilasele, kes tegelikult veel ei oska rääkidagi, kuid oskab öelda "tääi Maaii, lennu", et "ei, sinna me ei saa, see on keeruline." Mõnikord tunnen ma kibestumist ja viha, sest ma saan aru, et ühel mu teisel sõbrannal, kes ütles, et kellelegi teisele ei saa kunagi loota, oli õigus. Mulle ei meeldi see mõte. Ma ei taha nii mõelda. Ma tahaks, et me suudaksime olla nii zen'id nagu meile soovitatakse. Aga mõnikord ma lihtsalt kahtlen, kas me üldse peame vastu. 

* Ma üldistan

** Ma igaks juhuks ütlen, et loomulikult on siin jälle liialdust ja te ei pea kõik mulle hakkama saatma lohutavaid sõnumeid, kuidas me tegelikult oleme tublid ja blaablaablaa, ja et see läheb üle või et muutuge rahulikuks. Ma tean seda kõike teoorias ise ka. Ma lihtsalt pidin oma emotsioonid välja elama mõnel teisel moel kui ärritudes, sest munavõi pritsis pluusile või foccaccia sai soolane. Laske mul korraks süüdistada ja halada! Siis ma saan jälle jaksu edasi liikuda. Selle pärast on see blogi üks hea asi!