Vägivalda ei kiida heaks, aga hetkel läheks peaaegu, et ise viglaga korda majja lööma!

Alles hiljuti sattusin ma FB-s nägema ühe loomakliiniku fotot kassist, kelle keegi julm inimene oli toonud puuriga kliiniku ukse taha. Väljas olid aga selle talve kõige külmemad ilmad ja kassike külmus surnuks. Mu süda tilgub alati verd kui ma loomade piinamisest kuulen võ näen ja ausõna ma tahaks, et sellised inimesed saaksid omal nahal kunagi tunda seda, mida nad vaestele loomakestele teinud on. Ma väga loodan, et karma leiab sellised inimesed kunagi kasvõi maa alt üles.

Eile klikkisin ma rumalast peast FBs selle postituse fotod lahti. Kuigi poleks tohtinud, sest pealkirjas olid sõnad "vanainimese kallal" ja "jõhkrutsemine". Ma tean, kuidas mulle sellised postitused mõjuvad. Ma lähen endast välja. Nii juhtus ka seekord.
Ma olin šokis ja mõtlesin kohe oma vanaema peale. Mida ma teeks, kui keegi minu vanaema julgeks kasvõi näpuotsaga puutuda? Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Ja siis kujutasin ma ette neid vaeseid haigeid, võib-olla mitte enam kõige selgema mõistuse juures vanureid, kelle kallal jõhkrutseti. Jah, ma saan aru, et selle haigla töötajate palk võib ilmselt olla niru, motivatsioon täiesti puudu  ja et haige vanainimene võib mingil hetkel närvi krussi ajada (ma tean üsna lähedalt kahte perekonda, kes hooldavad oma voodihaigeid vanemaid ning ma tean, kui närvesööv see olla võib), aga mitte kuidagi ega mitte millegagi ei saa õigustada vanainimese kallal vägivallatsemist mistahes vormis.

Ma mõtlen, et kui see tõepoolest  tõsi on, ja miks ei peaks olema, sest vaevalt keegi sellise loo lihtsalt välja mõtleks ja Keila haigla kohta on ennegi sarnaseid lugusid räägitud, siis ma väga väga väga siiralt loodan, et selle loo "kangelased" saavad korralikult karistatud. Ma ei räägi siin mingist tiku-taku rahatrahvist või muust sellisest, mis mitte kui midagi niikuinii ei muuda, vaid korralikust karistusest, mis mõistuse p...st pähe tagasi toob. Kahjuks on aga meie karistused tihti liiga leebed ja nii pääsevad igatsugu jõhkrutsejad tihti minu meelest lausa karistusteta. See on ju täiesti andestamatu käitumine!
Ja tegelikult ka...kui keegi minu vanaemale peaks liiga tegema, siis ma võtaks ise vigla kaenlasse ja läheks korda majja lööma. Ilmselt keerduks lugu siis muidugi nii, et "kangelastest" saaks kannatajad ja karistuse saaksin hoopiski mina, aga  kasvõi teoorias ja hetkel ka oma mõtetes olen ma nendele inimestele viglaga juba virutanud nii, et nad saaksid end varsti ümber nimetada  Mr. Soon-To-Be-Living-The-Rest-of-Their-Short-Agonizing- Pain'iks. 
Või veel parem. Ma saadaks enda asemel kohale Jules'i.  Teate küll, Pulp Fictionist. Kes enne viglaga virutamist ütleks: Ezekiel 25:17. "The path of the righteous man is beset on all sides by the inequities of the selfish and the tyranny of evil men. Blessed is he who, in the name of charity and good will, shepherds the weak through the valley of the darkness, for he is truly his brother's keeper and the finder of lost children. And I will strike down upon thee with great vengeance and furious anger those who attempt to poison and destroy My brothers. And you will know I am the Lord when I lay My vengeance upon you."

Niisiis, mu kallid sõbrad!

Mul on tunne, et me oleme käsitööpoekeseks pinna leidnud! Marek küll arvab, et see ei ole õige koht, aga kuna enne mehed midagi otsustanud on;)
Kõik on tore ja vahva ja überäge, aga nüüd, mu kallid sõbrad, on mul abi vaja. Mul on küll pealehakkamist ja mustmiljon ideed, kuid ma ei oska ju käsitööd. Ma ei oska heegelnõelagi käes hoida!

Ega ma päris täpselt ei tea, milline see pood olema saab, aga ideaalis püüaks sellist romantilist nunnut miksida kargema skandinaavia stiiliga. Selliseid liiga nunnusid, mannavahulisi poode on juba küllalt, aga ainult must-valget poodi ka ei taha.
Kuna seal lähedal on Pelgulinna haigla, siis ma kujutan ette, et poekesest võiks mööda jalutada lapseootel naisi, kes võiksid huvi tunda tädimerlelike voodipesukomplektide, A. öökullide, Heily vanaemalike kampsunite, meie vanaemalike kindakeste ja muu sellise lastele suunatud asjade vastu. See oleks
 poe roosamannalisem pool.

Anary omaltpoolt lubas panustada imeliste  kootud beebiriietega. Lisaks roosamannale ma eelistaksingi sellises stiilis riideid, eestimaiseid ja koduseid:) 

Ja siis seda roosamannat tasakaalustama Skandinaavia stiilis sisekujunduselemendid, mööblitükid...

Kõlab nagu segapuder, aga ma tean, ma juba kujutan vaimusilmas ette, kuidas seda üheks tervikuks kokku annab panna. Diip kunstiinimese pood polekski ju tema oma kui see poleks natukene selline segane. Pood peab ikka omaniku nägu olema. 

Hinnatasemelt tahaksin ma väga-väga olla nii taskukohane kui võimalik, ehk siis absoluutselt mitte konkureerida fänsi-smänsi poodidega, mis tähendab, et ropult rikkaks selle ettevõtmisega ei saaks, aga ega ma seda tahagi, ma tahan, et poekene toimiks, et sinna panustajad saaksid teenida natuke lisaraha, et see oleks üks tore hobi. Aga kvaliteeti tahan ma ka! 

Ehk siis...ma päris täpselt veel ei tea, kuidas ja mis, eks see tegemise käigus selgub rohkem. Nagu ikka minu puhul asjad käivad. Planeerimata. Spontaanselt. 

Kuidas deemonlapsest korraks printsess sai. Warning! Roosamanna üledoos

Nii kaua kuni Ida mulle vastu hakata ei saa, kasutan ma seda võimalust täiega ära.
Ma muidugi loodan, et ta jääb igatsugu kleidikesi armastama ka siis kui ta juba saaks vastu vaielda ja ei vaheta neid haaknõelte ja naha vastu, aga noh nii igaks juhuks ei jäta ma võimalust kasutamata.

Ja pealegi, mingi rõõm peab mul ju olema. Peale neid magamata öid. Las ta siis vähemalt päeval on selline nunnu laps, et söö või ära. Nuku eest või nii.  Ja alles öösel muutub deemonlapseks. Kuigi ma nii väga loodan, et Heilyl oli õigus ja mul õnnestus ta täna kinkidega ära osta;

 

Tutu on nagu beebide väike must kleit. Peab kapis olemas olema;) 

Kuidas üks naine enda tuju parandab? Ikka osteldes. Ikka osteldes. Endale? Oh ei, ikka lapsele;)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Kristina kutsus mind shoppama. Noh, et temal vaja Aironile rebasega body. Mis seal siis ikka, mõtlesin mina, Idale küll midagi vaja ei ole ja endale veel ei raatsi (käsi ei tõuse nr 40 riideid ostma), aga hea küll, kaasas võime ju ikka lonkida. Lõppes see sellega, et Kristina Aironile muidugi rebasega body ei saanud, küll aga sain Idale asju mina. 

Ma kohe pean neid näitama:

1. Ühel korralikul tüdrukul peab ju selline roosa "Chanel" jakike olemas olema. Eriti kui see veel 7.95 maksab hetkel.

2. Ma ei tea, mis teema mul nende Babushkatega on, aga igatahes ei saanud ma sellest M&S pluusist kohe kuidagi mööda minna, maksma läks see kogemata poodi sisse astumine 9.95

3. 10 Euro eest tellisin ma Magusatest Printsessidest kollase tutu. Kohe kui ma seda värvi nägin, teadsin ma, et see peab Idal olemas olema. Ja no kuulge, kümme euri! Sobivalt sain ma selle täna kätte. Lisaks sellele ei saa ma mainimata jätta, et naisterahvas, kes emasid magusate seelikutega hullutab, on nii imearmas ja sõbralik. Nagu tunneks teda juba ammu.

4. Kui minulikke asju tuleb ka Ida suuruses, siis ma ei saa mööda kõndida. Kohe mitte kuidagi ei saa. 4.95 pole ka nüüd teab mis rahakoti mõrv.

5. Chiccos olid aga sellised allahindlused, et ma oleks vähemalt neli jopet/mantlit ära ostnud. Üks roosamannalisem kui teine. Ometigi valisin ma selle "poisiliku" jope 28 euro eest. Suht palju ikka, aga enne maksis see 62 eurot. Ma lihtsalt ei viitsi selliste ilmadega Idat talvekombekasse toppida, kui autoga punktist A punkt B sõidame. Mõnus ema nagu ma olen, unustasin ma sellise asja aga ära, et jopega on lapsele ka saapaid vaja. Neid meil kodus muidugi pole, nii et ikka ei saa me homme jopega kuhugi minna. Feil, täielik feil!

Korralik beebi ilublogi sai igatahes.

Kui Ida niimoodi mitte-magamisega jätkab ning ma pean sel kombel oma tuju parandamist jätkama, siis ma lähen ilmselgelt varsti pankroti. Aga Heily arvas, et Ida ehk nutab selle pärast, et ta pole ammu kingitusi saanud. Et alguses ju kõik tõid ja nüüd siis järsku täielik paus. Muidugi teeb pahuraks. Iga naine, olgu kasvõi 61 cm ja 5,7 kg suur, tahab kingitusi. Ma nüüd siis parandasin selle vea. Kas täna võib loota, et ta tänutäheks laseb meil magada:D

   Ma tõin ka kogu kraami korraga tuppa. Try or die trying, 

aga kahte korda ei viitsinud kohe kuidagi käia: 

 PS: Mäletate, kui ma rääkisin, et mina küll ei hakka vaid lapsele kulutama. Nojah. Las ta jääb.
Öise pahurdamise eest vabanduseks (ma ei ole teab mis suur vabandaja) vaatasin natuke Marekile ka asju. Aga ma isegi ei viitsinud omale asju vaadata.

Ikkagi inimene

Natuke vist tõesti on Pirtsakas Preili kasvanud. Nagu kohe inimese moodi hakkab minema. Ma ei jõua ära oodata, kuna ta inimese moodi käituma hakkab. No et jääb magama kui on unine ja avab külmiku ukse kui on näljane. See on ju varsti, eks;)

Ma ei taha neid öiseid mauramisi kohe mitte kuidagi. Tänane oli kolmas jutti, sellele eelnes ka maurav päev. See teeb mind kurjaks. Täna hommikul olesin mina pidanud Mareki ees vits  näpus pugema minema. Vaene mees, istus 45 minutit voodi kõrval ja hoidis Idal lutti suus, et ma natuenegi magada saaks. Kui ma aga silmad lahti tegin, avanes ka mu suu. Nii ma lambist Marekile turja kargasingi:(

Mitu korda ma ühe mehe peale vihaseks pean saama

Eile ja  täna on Ida mind kostitanud päeval ohtra röökimisega, mitte magamajäämise ja ehmumisega, nii et ehmatab end ise üles. Selleks ajaks kui Marek eile õhtul koju jõudis, olin ma Idat söötnud, krooksutanud, puuksutanud, kussutanud, ehk siis oma naba välja venitanud, et ta rahulik oleks, juba üle kahe tunni ja püüdsin teda magama saada. Edutult. Vähkres. Madistas. Ja röökis.
"Ilmselgelt teda vaevab midagi," lausus Marek.
"Jah, aga ma olen juba kõike proovinud, ma enam ei oska," vastasin mina.
"No siis tuleb lapsega tegeleda," ütles Marek.
Ma vihastasin esimest korda: "Mis sa kujutad ette, et ma lihtsalt lasengi tal päevad läbi siin röökida ja ei tegele temaga üldse?"
Marek muidugi mõtles, et ta tegeleb siis nüüd ise natuke Idaga ja laseb mul puhata, välja kukkus aga nii, et ma sain vihaseks.
Mõnda aega hiljem alustas Marek uuesti vestlust. Mu viha oli juba üle läinud. "Ma pidin täna ju Diip riiulit hakkama ehitama, aga ei saa."
"Miks ei saa?" küsisin mina.
"Ma pean ju lapsega tegelema kogu aeg," vastas ta. Ma vihastasin teist korda ja ei viitsinud Marekiga enam rääkida. Läksin Idat magama panema. Tulutult. Poolteist tundi ja ikka lõppes see metsiku röökimisega. Appi tuli Marek. Kaks tundi peale alustatut magamapanemist, magas Ida tõepoolest.
"Ta tuleb võtta endale kaissu ja nina vastu tema nina panna, siis ta jääb kohe magama," targutas Marek. Või noh võib-olla ei targutanud, aga mulle vähemalt tundus nii. Ma vihastasin kolmandat korda.

Algas öö. Õuduste öö. Ma isegi ei tea, kas ma üldse sain magada. Natuke vist sain. Siis kui Marek temaga tegeles. Sest mina olin vihane. Neljandat korda. Põhjus? Väga lihtne. Kui Idale mitte midagi ei mõjunud, panin ma ta lihtsalt hälli ja mõtlesin tal natuke nutta lasta.
"Kas sa nimelt teed nii, et ma ei saaks magada?" küsis pahur Marek, "ma olen väsinud!"
Ja mina ei ole, mõtlesin ma tigedalt ja keerasin neile selja.

Hommikuks oli Ida nagu ära vahetatud. Naeris ja rääkis ja oli üdini armas. Kuni saabus õhtu ja magama minemise aeg. Algas kisa. Ja läks aina valjemaks. Isegi Mareki imenipp ei aidanud, et ninad kokku või ma ei tea, mis moodi ta seda last magama saab. "Ma ei jaksa enam, ma olen väsinud!" kaebles ta pool tundi hiljem.  Sina  oled väsinud, mõtlesin mina, ja vihastasin viiendat korda. Aga mina ju ei ole. Ida röökis aina kõvemini.
"Ilmselgelt teda vaevab miski," ärritus Marek. Minu peale. Just nagu peaksin mina aru saama, mis täpselt teda vaevata võib.
"Ilmselgelt. Aga ma ei oska midagi rohkem teha, mitte midagi rohkem kui sina," vihastasin ma kuuendat korda, "sa võid sama hästi ta sülle võtta ja teda kussutada!"
"Ma olen väsinud," vihastas Marek, "mul jäävad Diibis ka juba asjad tegemata, sest ma olen väsinud!"
"Tegelt?" vihastasin ma seitsmendat korda, "sa ütled mulle, et oled väsinud? Mina olen ju ka." Me vaidlesime veel tükk aega, kummal on õigus rohkem väsinud olla. Lõpuks kolisin ma lapsega teise tuppa. Pärast söötmist saabus kahetunnine magamise hetk.

Kui ma kell kaks Idale süüa tegin, jõudis ta vahepeal jaurama hakata. Või kasutame siis õigeid väljendeid ja ütleme, et ta hakkas röökima. Marek ärkas üles. Ma ei tea, miks, aga ma vihastasin kaheksas kord: "Mine minema! Mine ära magama, muidu ma jälle pean kuulma, kuidas sa tööd teha ei saa, sest me segame sind!"
"Näed, mina ei tohi midagi siin majas öelda," vihastas Marek vastu. Me olime mõlemad vihased. Ida jäi lõpuks magama, et kahe tunni pärast uuesti ärgata. Ja nii iga kahe tunni tagant kuni hommikuni.

Hommikul piilus ukse vahelt Marek, käes vitsaoks. "Kui te ärkate, siis sa võid mulle vitsa anda," sosistas ta mulle vaikselt, et mitte Idat äratada, "ma ei taha enam niimoodi vihastada teie peale, anna andeks! Ma käitusin valesti. Ma jätan selle vitsa sulle siia tuppa."  Ma ei olnud enam vihane. Kuidas ma saaksingi sellise mehe peale vihane olla? See oli ju temast nii  lapselikult armas. Ja mina armastan lapselikult armsaid asju. Never loose your childish innocence, eks? 

"Püüa päeval koos Idaga magada," ütles ta mulle kui ära tööle läks, "su silmaalused on sinised." Noogutasin.
Ja ausõna ma püüdsin, kuid iga kord kui uni hakkas just tulema, hakkas Ida nutma. Ma ei hakanud ennast enam isegi õrritama, sest nüüd tundub, et Ida lõpuks ometi magab.
Ta ei ole täna tahtnud magada ei toas, ei õues, ei autos...Õuduste ööle on järgnenud siiani õuduste päev. Ma ei tea, mismoodi see päev edasi läheb kui ta silmad lahti teeb. Poeskäik piirdus samuti vaid Rõõmu Kaubamaja külastamisega, et hädavajalik soetada. Kuigi ma tahtsin linna minna. Emapalk ju tuli;) Aga isegi kui Ida oleks olnud rahulik, ei oleks ma jaksanud. Ma tundsin, et olen pealaest jalatallani väsinud.

Mul on tunne, et ma jõuan ka täna mitu korda vihastada. Ilmselt ka kõige süütumatute asjade peale. Ma vihastasin juba apteegis, sest ämmaemand oli unustanud mulle retsepti kirjutada. Beebipillide oma. Ma arvan, et ta tegi seda meelega, sest ta ütles "ehk sa ei kasutaks mingeid vahendeid ja võtaksid vastu selle, mis tuleb" . Ma olen täna kergesti ärrituv. See ei tõota head;)

Vot siis nii palju heast lapsest. Ära sõnusin. Kallis hea laps, kui sa kusagil seal Britt Ida Loviisa sees peidus oled, palun tule välja tagasi! Palun palun palun!

Siis kui Britt Ida magab

Ega ma siis maja ei korista või pesu ei triigi või midagi muud asjalikku ei tee. Siis ma üritan jonnakalt kaunistada riidepuid, kuhu Ida kleidikesed riputada. Viiest neli sai tehtud. Ma ise ka imestan, et mina midagi sellist viitsisin valmis teha. Ja see pole veel kõik. Mul on peas üks hull idee veel, aga kuna see hõlmab ka õmblusmasina kasutamist ja me teame, millised on mu suhted selle masinaga, siis ma enne ei ütle midagi, kui olen vähemalt proovinud;) Ilmselt ka feilinud ja masina aknast välja visanud, aga vähmalt proovinud ja veendunud, et õmblusmasin on saatanast. 

Beebialbumiga sain ma just hoo sisse ja siis sai liim otsa. Ma lihtsalt ei viitsinud end riidesse ajada ja poodi minna. Nii peab see projekt natuke ootama. 

Jah, see hurmav suurte kõrvadega kaunitar olen tõepoolest mina.