#diy jõuluehted

Kui Britt Ida laseb, siis ma meisterdan. Meisterdaks veel, aga ei julge suuremaid projekte ette võtta. Pisike preili ei kipu just minu plaanidega arvestama ja ärkab siis kui tema tahab. Poolikud asjad mulle aga ei meeldi...

Ja algus seegi. Küll me varsti meisterdame koos:) 

Uusaastalubadus

Ma luban, et kui ma kunagi jälle oma riiete sisse mahun, ei ütle ma enam kunagi, et ma paks olen. Leidsin muude asjade hulgast ühe paariaastataguse pildi, kus ma jälle paks olin. Ma mäletan küll;) 

Kui ma kunagi mahun...Ega ma väga ei viitsi ju vaeva ka näha. Kui Britt Ida mind tagasi ei hoiaks, siis ma lahmiks valimatult endale kõike head ja paremat sisse. Ja vigiseks, et paks olen:)

Esimene päris lõuna Diibis

Ma ei oska kokku lugeda neid kordi kui palju me oleme Diibis vaikuses istunud ja unistanud, et ühel ilusal päeval... 

Me oleme seal söönud Rimist ostetud pizzat ja Hesburgerist kaasa krabatud burkse, et suurem nälg kustutada ja unistanud, et ühel ilusal päeval...

Ma ei oska kokku lugeda kui palju kordi olen ma tuttavate nägudelt lugenud, et nad ei uskunud, mida me teeme ja unistanud, et ühel ilusal päeval...

Seepärast oli nii veider tunne täna astuda Diipi, mis kihas rahvast, mis toimis nii nagu päris restoran. Vist esimest korda elus olin ma iseenda üle päriselt uhke.

Ja kui südantsoendav oli see, et inimesed tulid meid kiitma. Inimesed, kes meid ei tunne, inimesed, kes on meile kaasa elanud läbi blogi, inimesed, kellega viimati suhtlesin keskkooli ajal. See oli nii liigutav!

Mind ootas isegi üks lillekimp. Minu esimene Interflora kimp! Mul on nii kahju, et mind polnud seda vastu võtmas, kuid samas oli mul hea meel, et olin sel ajal Tartus. Muidu oleks mind rõõmustanud vaid lilled, aga Tartus sain ma Kaire endaga kokku saada. 

Vanaema Eve tuli meile Diipi külla. Me sõime oma esimese diibi lõunasöögi. Niimoodi päriselt, mitte köögist näpates. See oli täiuslik kolmas advent! 

Samal ajal kui meie pidasime täiuslikku kolmandat adventi, kaeti kõrval pidulauda. Mis saaks veel rohkem rõõmu teha kui täismaja:) 

Brutselee

Ma olen muude asjade kõrval unustanud selle, et mõnda aega tagasi sain ma valmis ka Brutselee ja Tillukese Delisa loo. Esitasin selle ühele konkursile ja nii lootsin, et sellest saab vahva lasteraamat, aga läks nii nagu läks. Võib-olla peaksin ma vihjest aru saama ja leppima sellega, et ma tegelikult ei oska lihtsalt kirjutada, sest ei tunne nende lugude vastu keegi huvi ega võida ma ka ühtegi konkurssi. Kuid ma ei taha jonni jätta. Ma tahan kirjutada. Ma tahan, et Brutselee lugu saaks lasteraamatuks. Kusjuures see ei ole ju mingi niisama väljamõeldud jutt, vaid mu tilluke naiivne õde arvas kunagi, et kapis elavadki torukollid. Selle geniaalse idee peale tulin ma, et ta sõna kuulama panna. Toimis hästi. Kahju, et ta suureks kasvanud on ja enam torukollidesse ei usu. Mõnikord oleks nii vaja, et ta ikka mu sõna kuulaks;)

Igatahes on mul vaja abi. Kas siin on kedagi, kes tahaks tekstile korrektuuri teha?Et sellest saaks üks sorav kirjavigadeta (eriti vältevigadeta!) lugu.Ma olen pähe võtnud, et Brutselee lugu peab kaante vahele saama. Diip on ju nüüd valmis. Mul on jälle vaba aega.
Või oota, on või? Britt Ida kõrvalt;)

Tilluke Delisa elas oma ema, isa ja suurema õega üheksakorruselise maja kuuendal korrusel. Nagu suurtes majades ikka, kostus ka selles maja seintest igasugu imelikke hääli, kõige koledamat häält tegid Tillukese Delisa arvates wc-s ja vannitoas asuvad torud. Need kahisesid ja sahisesid kurjakuulutavalt.Lausa nii kurjakuulutavalt, et Tilluke Delisa ei julgenud üksinda koju jääda.
"Pähh, need on ju kõigest torukollid," ütles Tillukese Delisa Suur Õde muretult kui torud jälle koledal kombel sahisesid ja kahisesid, juskui oleks neis elu.
"Torukollid?" kordas Tilluke Delisa õlgu võdistades. Torukollide olemasolu ei kõlanud sugugi rahustavalt.
"Torukollid jah,"  vastas Suur Õde, "nad ei ole üldse kurjad, vaid hoopiski sõbralikud."
"Kust sina tead?"
Suur Õde pööritas silmi: "Ma olen nendega ju rääkinud!"
Tilluke Delisa arvas, et Suur Õde ajab talle jälle pada nagu tal kombeks oli ja otsustas seekord õe juttu mitte kuulata. Kuidas saakski torude sees keegi elada? Ja kui seal keegi elabki, siis kindlasti mitte ei saa nad sõbralikud olla. Sõbralikud inimesed ja olevused, isegi torukollid, ei teeks nii koledat sahisevat häält.
"Ise tead," ütles Suur Õde, "kui sa ei taha, ära usu!" ja läks oma tuppa, et Raadio 2-st Märt Rannamäe show'd kuulata.  Ukse tõmbas ka kõvasti enda järelt kinni. Tilluke Delisa teadis, et sel ajal ei tohi Suurt Õde segada. Suur Õde lindistas raadiost kassetti peale laule, mida ta hiljem kuulas nii kõvasti, et naabrid harjavarrega vastu radiaatorit taguma hakkasid.
"Emme, ütle, kas torukollid on olemas?" küsis Tilluke Delisa emalt, kes parasjagu köögis kaneelisaiakesi küpsetas.
"Kes sulle sellist lora ajas," pahandas ema. "Ära kuula oma õe juttu!"
Tilluke Delisa oli ühtaegu rahul ja ärevil. Kelle juttu uskuda? Kas oma Suure Õe, kellel alati õigus oli? Või emme, kes kõike teadis?  Tilluke Delisa tahtis nii väga Suure Õe tuppa minna, et torukollide kohta rohkem teada saada, kuid teadis, et kui ta hetkel sinna sisse astub, viskab õde teda ilmselt juukseharja või mõne muu kättejuhtuva asjaga.
"Targem on oodata, kuni saade läbi saab," otsustas Tilluke Delisa ja vaatas kella. Tund aega venis nagu näts. Ometigi ei suutnud Tilluke Delisa millelegi muule keskenduda ja ootas kannatlikult Suure Õe ukse taga. Kui kell lõpuks nii palju sai, et Rannamäe saade läbi oli saanud, astus ta õe tuppa ja küsis:
"Kuule, need torukollid, kas need on tegelikult ka olemas?"
"Muidugi on," naeris Suur Õde, "kas sa arvad, et ma valetaksin oma tillukesele õele."
Delisa kehitas õlgu. Suure Õe jutus ei saanud kunagi päris kindel olla. Ta rääkis kogu aeg nii palju kummalisi lugusid. millest pooled nagu hiljem välja tuli, oli ta ise välja mõelnud.
"Aga kas sa oled täiesti kindel, et nad ei ole kurjad?" küsis Delisa kõhklevalt.
"Täiesti kindel," vastas õde. "Sa võid ise nendega rääkida, kui sa mind ei usu."
"Kuidas?" ei suutnud Delisa seda uskuda.
"See on väga lihtne. Järgmine kord kui sa lähed wc-sse, siis koputa ettevaatlikult selle pruuni seinakapi peale. Kui nad kodus on, siis nad vastavad sulle."
Tilluke Delisa jäi kõhklevalt õele otsa vaatama ega suutnud otsustada, kas õe juttu seekord uskuda või mitte. Sellegi poolest otsustas ta katsetada. Järgmisel korral kui ta wc-sse läks, koputas ta arglikult pruunile seinakapile.
"Tere!" kostus hetk pärast koputust teiselt poolt kappi kellegi peenike hääl, "kes seal on?"
"Mina olen Delisa," vastas Tilluke Delisa arglikult.
"Ah sina oledki Tilluke Delisa," ütles peenike hääl teiselt poolt kappi, " ma olen sinust palju kuulnud."
"Sa oled minust kuulnud?" kordas Tilluke Delisa üllatunult. "Aga kes sina oled?"
"Mina," lausus peenike hääl teisel pool kappi, "Mina olen Brutselee."
"Brutselee,"sosistas Tilluke Delisa omaette. "Nad on siis tõepoolest olemas..."

13 reede

13 ja reede möödus Diibis edukalt. Loomulikult tuli ette avamisele omaseid äpardusi, et kassa ei töötanud või et elekter läks ära ja inimesed pidid küünlavalgel veini jooma. Sellest hoolimata saime me palju positiivset tagasisidet ning tundus, et külalistele tõepoolest meeldis. 

Ometigi ei jäänud olemata tilk tõrva meepotis, mis päeva nautida ei lasknud, vaid sundis meid jälle kord kirjutama ametlike kirju ning suhtlema juristiga. Eestlaslik kadedus, kus parim magustoit pole mitte tassikook või panna cotta, on ammu teada ja me olime arvestanud, et peame sellega kokku puutuma varem või hiljem, kuid eilne oli klass omaette. Sellist kadedust ei osanud me ette näha. 

On uskumatu ja kurb kui kadedaid ja pahatahtlikke inimesi leidub. Nimelt otsustas üks inimene kogu Soo tänava maja nimel meie peale kaevata ja palus meie tegevusluba tühistada. Põhjus nagu ikka, et me pole ühistuga oma dokumente kooskõlastanud. Kurb on see, et kõik vajalikud dokumendid on restoranis tutvumiseks olemas, erinevad ametid on meie tegevuse heaks kiitnud, inimene, kes kaebuse esitas, ei tunne aga nende vastu mingit huvigi. Ta ei tule meiega suhtlema ega uurima, vaid ta esitab linnavalitsusele kaebuse ja palub meie tegevus otsekoheselt lõpetada. Just nagu ei peaks me restorani, vaid narkomaanide võõrutuskliinikut, mis ebasobiva rahvahulga kohale meelitaks. Ta on oma isiklikuks agendaks võtnud meile kaikaid kodaratesse pilduda. Maksku, mis maksab! (meie ei maksa). Ma ei mõista...

(Kui muidugi netiavarustest veidike tema tausta uurida, siis ma mõistan, mis inimesega tegu on.)

Mul on kahju, et selline inimene esindab ühistut ning kõiki majaelanikke, aga mul on raske uskuda, et ta räägib kõigi nimel. Mulle ei tundu, et Soo tänava elanikud ise meie restorani vastu on, ainult üks inimene näeb kurja vaeva, et meie uksed sulgeda. 

Sellised asjad teevad nukraks, eriti kui oled kümme kuud midagi hingega teinud ning tahad lõpuks oma töö vilju nautida.  Aga me oleme näidanud, et me ei anna alla. Me ei anna alla ka nüüd! Lihtsalt kurb on,  et me ei saa niisama olla ja nautida, vaid peame igal hetkel olema valmis. Valmis järjekordseks pahatahtlikuks rünnakuks. 

#diipresto

Nii veider on see avamiseelne siblimise ja sagimise tunne. Selline sipelgad kõhus tunne. Ühtaegu mõnus ja hirmuäratav! Aga ma olen uhke meie üle. Uhke, et me hakkama saime!  Ma julgen öelda, et Diip on näide sellest, et kui midagi südamest teha ja tahta, saab see ka teoks. Takistuste kiuste. Me Mariani,Mareki ja Heilyga oleme üks hea jonnakas tiim. Restorani tiim eesotsas Toomase ja Kristjaniga väärib samuti vaid kiidusõnu, nende entusiasm ja pühendumus on olnud uskumatu.

Diibi avamiseni läks kõigest 10 kuud:) 

"Homme kell 13 on kõik hoopis teistmoodi, kui praegu paistab," lubab söögituppa vastu tulnud Diibi peakokk Toomas Lääts. ( Eesti Maitsed Täna)

Kõige esimene roog Diibi menüüs - vürtsikilu, talumuna ja Borodino leib. Menüüst leiab veel siiga, koha, lammast, kana, siga ja veist. Eelroad jäävad hinnavahemikku 5.50-10 eur, pearoad 9.50-18.50, magustoidud 4.50-6.50. Lapsed saavad kalasuppi 3 euro või kartulisalatit 2 euroga.  (Fotod: Lauri Laan, Eesti Maitsed Täna)

Kogu Diip menüü on kättesaadaval meie FB lehele:  https://www.facebook.com/#!/diipresto/app_117784394919914 

Ka esimese arvustuse leidsin netist:  

“Diip Kunstiinimene on oma söögikoha valmis saanud ja see on ootamist väärt olnud. Kuidas ta seda kõike jõudis oma mingi ühekuuse lapse kõrvalt on täiesti omaette küsimus, aga söögikoha kvaliteeti tegelikult ei puuduta.
Diip näeb muidu välja suhteliselt sarnane viimase aja teistele trendisöögikohtadele, mille põhikontingendi muidugi moodustavadki diibid kunstiinimesed. Ka Diipis kohtab kampsuneid piisavalt, aga kuna hinnad ei ole kunstiinimestele just väga soodsad, siis näeb ka kõiksuguseid varakamaid seltsimehi ja -naisi.
Toidud ei ole väga suured, aga on seda maitsvamad. Diip eristub oma eriliste garneeringute ja kreiside maitsekoosluste poolest. Hea koht, tasub minna, isegi kui pole diip kunstiinimene, vaid oled niisama diip inimene. ”

Allikas: http://www.arvustus.com/söögikohad-tallinnas#ixzz2nRtqvZWu

Kaua tehtud, kaunikene!

No nii... Ettekujuteldava trummipõrina ja vahuveini avamise saatel ütlen ma lõpuks sõnad, mida ma juba ammu olen tahtnud öelda. Diip on avatud! Homme kella ühest ootame teid endale külla! 

Ma olen ju alati öelnud, et 13 ja reede on üks kuradima hea kooslus. Ma ise olen ju sündinud sellisel päeval ja vaadake kui hästi ma välja kukkunud olen, seega tähtedeseis on hea;) 

Igatahes teretulemast! Loodetavasti teile meeldib see, mida oleme teinud.