Korda minu järel: mul on uusi kingi vaja!

Sest ma lihtsalt ei leia olemasolevaid kingi üles. Neid on liiga palju ja nad on nii kenasti ära pakitud. Palju lihtsam on aina uusi juurde osta. 

Pühapäevase koristuse käigus võtsin ma end kokku ja tõin korraks päevavalguse kätte kõik majas leiduvad jalanõud. Osasid neist polnud ma isegi näinud! Rääkimata siis käimisest. Mõndasid olin ma juba tükk aega taga otsinud. 

Kokku sain ma umbes täpselt 85 paari jalanõusid. Janekiga kahepeale. Ega ma siis nii hull ka pole, et mul endal 85 paari jalanõusid oleks;)  Nendest 60 paari rändas kenasti tagasi kingakarpidesse, nendest  kümme paari peab endale ühel või teisel moel uued omanikud leidma, kolm paari botikuid jäid suuremaid sulasid, kaks paari saapaid oma tegelikku omanikku ootama (mul on vahepeal komme "kogemata" Tillukese Delisa jalanõudega Tartust ära tulla). Igapäevaseks kasutamiseks jäid välja need samad kümme paari, millega me viimasel ajal niikuinii 99% ajast käinud oleme. Ja seda on ju vähe? 

Aga ausalt, kui ma suvel peaksin jälle ütlema, et mul on vaja lahtiseid madalaid rihmikuid, siis ma loodan, et Janek tuletab mulle meelde, et neid on mul vähemalt kaheksa paari. Käinud olen ma neist kolmega. 

Mõnda aega oli mu kingagarderoobis ka 86. liige. Emmel lihtsalt hakkas hale ja ta oli nõus oma jalanõukollektsiooni pärlid, mida ta muidu hoiab hoolikalt karbi sisse pakituna minu ja Tillukese Delisa eest peidus, mulle  ära müüma. Finally, ohkasin ma rõõmust. Kuu aega hiljem mõtles ta ümber. Tal hakkas saabastest kahju.  Kuigi ma ei taha, saan ma temast aru. Ka mina ei oleks raatsinud neist loobuda. *

*Rahalises mõttes oli saabastest loobumine muidugi arukas mõte. Nii pääsesime me Janekiga vaid kaerahelveste söömisest: ja saame saia peale ka sinki lubada:D

Random romantika

Sõbrapäeva puhul tegin kodus random asjadest pilti. Aga tegelikult üritasid abieluinimesed ka romantilised olla. Omamoodi. "Vääritud tõprad" tundus eriti hästi pildile sobivat. Jäi aga vaatama, sest kaks vanainimest jäid selle asemel hoopis Tätte ja Matvere kontserti vaatama. Ja kaasa jorutama, et "Silver, kus on sinu vasak silm..."

Live life one cupcake at a time

Ahhh... Samal ajal kui minu tööpäev koosneb Norra maksuametiga suhtlemisest, koosneb kusagil mujal tööpäev tassikookidest. Kas ei tee kadedaks?

Fotod näpsasin luba küsimata nende FB lehelt: http://www.facebook.com/Tassikoogid

Kust leida keeletoimetajat?

Juba mõnda aega on üks käsikiri mu kirjutuslauasahtlis nö tolmu kogunud, vahepeal oli teine isegi meelest läinud, aga aasta alguses tuli koristamise käigus jälle välja ja pani pähe mõtte, et võiks ju...

Aga kust leida kedagi, kes tahaks sellest mustandist aidata  teha üks soravalt sujuv ja ilma hooletusvigadeta loetav lugu. Ma ei pane ju CV-keskusesse üles kuulutust, et mitte eriti rikas (vene uusrikka naisest!) hobikirjanik otsib keeletoimetajat?

*********

Vanamehel oli siiski õigus. Poest tulnud Ida kinnitas seda:
„Kas te teate, kes külas käimas on?“ küsis ta, samal ajal asjalikult poekorvi tühjendades. Ida oli toiduainetega alati äärmiselt hoolikas. Ta teadis alati, kuna oli vaja kohvi, makarone või liha osta, kappides ja sahvris ei tohtinud kunagi tühjus valitseda. Nii kui viimane pakk kohvi oli avatud, ostis Ida selle asemele kaks uut. Kohv ei tohtinud majas kunagi otsa saada. Pesupulbrit ja loputusvahendeid ostis ta alati sooduspakkumistega. Igaks juhuks. Seepärast olid Põrgupõhja sahvri riiulid alati lookas puhastusvahenditest, pesupulbritest, seepidest ja loputusvahenditest. Ida teadis, et neid läheb korralikus majapidamises alati vaja ja loomulikult täiendas ta varusid sooduspakkumiste ajal. Sügavkülm oli tänu Idale liha pilgeni täis, et oleks kogu aeg hea võtta. Ida armastas küll poes käia, aga ta ei kannatanud silma otsaski kui poodi tuli minna kohustuslikus korras, sest sool või seep olid otsa saanud. Kõik majaelanikud teadsid seda ja seepärast olidki poeskäigud kõige rohkem Ida kohustus. Tema teadis, mida vaja on ja kus midagi soodsama hinnaga sai.
„Noh, mis te arvate, kes külas käimas on?“ kordas Ida oma küsimust ja jätkas poekorvi tühjendamist. Tema silmis oli kohe näha rahulolu ja uhkusetunnet oma saagi üle. Vein oli Säästumarketis vaid 6.90 maksnud. Ja hea vein, mitte mõni magus jama, mida Riia armastas. Kohv – 3.90. „Kujutate ette, kohv 3.90!“ kiitles ta oma ostudega rahulolevalt vanemate eest, „ma pidin kohe kaks pakki võtma!“  Pesuvahend 5.90, muidu on pea 10 eurot. Ida jätkas oma poekorvi tühjendamist ja vaatas ootavalt emale otsa. Niikuinii ta ei oska arvata, keda Ida poes nägi.

„Et oligi siis Ivar, jah?“ vangutas ema pead, „ütle nüüd.“

Ida näos oli näha pettumust: „No kust sa ometi oskasid arvata?“

„Mis nüüd mina, ega mina ei oskakski, aga istusime siin ennist trepil ja unistasime, kui üks uhke auto õudsa lärmiga mööda uhas. Ma poleks midagi osanud arvata, et kui linnanoored lõbusõitu tegemas, aga vanamees, tema kohe ütles, et see polnud kellegi teise kui Eleonore Ivari auto.“

Vanamees ei öelnud midagi, aga muheles rahulolevalt.

„Ei mina ei saa aru, kuidas see vanamees neil autodel küll niiviisi vahet teeb. Ise ei tea autodest rohkem kui koer kudumisest, aga näe ära teadis.“

„Sa, vanamees, oled selgeltnägija või mis?“

„Küllap vist,“ ühmas vanamees ja kiikas Ida toidukoti poole. Ei tea, kas Idal oli ka oma vana isa meeles? Kas selle mõttetu toidukuhja alt paistab ka midagi, mis meestele kõlbab? Ida märkas isa uurivat pilku.

„Ei no sina ei saa kohe teisiti ega?“

„Küllap vist,“ ühmas Albert uuesti. Tahtis veel lisada, et „tõid siis ka midagi või?“ aga ei tihanud, moor oli lähedal. Ja Ida justkui nautis oma vana isa õrritamist – poekorvist tulid välja kõiksugu värvilised purgid, üks ilusam kui teine, aga vot õlut ei paistnud kusagil.

„Hea küll, mis ma su`st ikka kiusan, tõin, tõin sulle ka midagi, „hakkas Ida naerma ja ulatas isale pooleteiseliitrise „Sarviku“.   vanapaganale vanapagana jook.

" It must be so beautiful. To lie in the soft brown earth, with the grasses waving above one's head, and listen to silence. To have no yesterday, and no tomorrow. To forget time, to forgive life, to be at peace.” Oscar Wilde

Norras käimine annab mulle alati uut energiat. Olgu see siis tööreis või kohtumine vanade tuttavatega, igal juhul tulen ma Norrast alati tagasi positiivselt laetuna.
Seekord oli kõik teisiti. Kui ma õhtul pea padjale panin, tundsin ma end nii üksinda. Pisarad kippusid silma. Ma ei olnud kurb. Aga mind valdas hoomamatu tühjusetunne. Midagi oli jälle otsa saanud.

Minu kaine mõistus ütles, et see on ju elu loomulik kulg. Minu musta huumori soon kujutas ette, kuidas tädi onu vastu võttis, talle kõige pealt õlle joomise eest korraliku peapesu tegi, siis puhta särgi selga käskis tõmmata ja saatis turule sinki ostma, seda õiget. Ja vahet ei olnud, mis singiga onu koju tuli, ikka ei olnud see see päris õige. Kuid ometigi tuletas end meelde minu melanhoolsem külg. Lihtsalt tiris välja ammu mahamaetud kurbuse ja ei tahtnud ära minna. Melanhoolsuse toel julges nina välja pista ka süümepiin. Mulle tuli meelde, kui tihti ma ütlen "ma täna ei jõua, teeme järgmine kord..."  Ja ma tundsin kui rõhuv võib olla üksinda olemine.

Ma tunnen ikka veel seda  tühjusetunnet, mu mõtted on korraga siin ja siis juba seal. Ja siis jõuan ma oma mõtetega tädini. Pisar on ikka veel silmanurgas. Aga mu suu kisub naerule. Ma mäletan, kuidas tädi helistas, et öelda: "Ole hea laps ja mine onule bussipeatusesse vastu, siis ta saab sama bussiga tagasi sõita. Ma saatsin sulle värsket sori-mari putru." Ja ma kõndisin bussipeatusesse number 16 bussi ootama. Onu naeratas mulle bussiaknast, ulatas üle ukse valges sangaga plekkanumas oleva  pudru ja sõitis tagasi. Tädi juurde.

Nagu nüüdki. Seekord kohtuvad nad Nangijaalas.

Ahvikannatus

Jube vihale ajab kui kliendid oma arveid ei maksa ja seda tuleb neile meelde tuletada. Mõnikord tahaks kohe häält tõsta, et...

Aga siis tulevad mulle meelde kaks ahvikannatusega inimest ja üks stabiilne võlgnik. Loomulikult olen see viimane mina. Esimene neist ahvikannatusega inimestest on emme, kes kuust kuusse saab pangast teateid, et mul on õppelaenuvõlg. Põhjus selleks on väga lihtne - püsikorraldus, mis ma teinud olen, on 18 EUR väiksem kui õppelaenu summa. Kuust kuusse luban ma selle ära muuta. Kuust kuusse ma unustan. Ja kuust kuusse helistab umbes 22.kuupäeva paiku emme et mulle seda meelde tuletada.

Teine ahvikannatusega inimene on minu kindlustaja. Iga kord kui saabub kindlustusmakse, unustan ma selle maksmata. Iga kord. Ja nii saan ma iga kord meeldetuletuse, et aeg oleks arvet maksma hakata. Kusjuures mitte kunagi ei tõsta ta mu peale häält, mitte kunagi ei ütle ta, et "kuule, jobukakk, ma enam ei jaksa, leia endale uus kindlustaja", vaid iga kord tuletab ta mulle viisakalt meelde, et aeg oleks maksma hakata. See aga tähendab, et tegelikust maksekuupäevast on juba vähemalt kuu aega möödas. Ja nii iga kord. Ma  kujutan ette, kuidas ta oma raamatupidajalt minu maksmata arvete pärast pikki päid ja jalgu saab ("kuule, see sinu Prangel on jälle võlgu, tee ometi midagi!"), ohkab, võtab kätte telefoni (teades juba ette mu vastust "oih, ma jälle unustasin, ma luban, et see on viimane kord") ja tuletab mulle ennast meelde.

Samal ajal aga tõstan mina oma võlgnike peale häält.

2013

Mul oli uueks aastaks vaid üks plaan: 

Seepärast oli ka blogimisest pisike paus plaanis  pidada kuni ma "awesome`iks" saan. Et siis uue hooga jälle alustada ja kõiki oma äsjaavastatud "awesomeness´iga" jalust rabada. Mis iganes kujul see siis end ilmutama oleks pidanud!
Sest kaua ma ikka oma "hobist" - Norra bürokraatiast kirjutan. See ei üllata enam kedagi. Mind ennastki enam mitte. Ja isegi kui üllatab, siis tundub see kõik juba nii "käidud-nähtud-tehtud", et ma enam isegi ei viitsi üllatuda. Krigistan vaid veidi hambaid, kirun ja kiunun ja vangutan pead ning sukeldun uutesse sügavustesse. Ma olen tähele pannud, et Norra bürokraatia on nagu Ruubiku kuubik. Pärast esimesi ebaõnnestunud katseid on tahtmine see nurka visata ja karjuda selle inimese peale, kes nii irriteeriva mänguasja üldse välja mõtles, kuid kui pikalt pusida, on siiski võimalik kuubik õigesti kokku panna.
Irooniline on muidugi see, et mul ei ole kunagi jagunud kannatust kuubikut kokku panna...

Transformeerumine on aga võtnud oodatust kauem aega. Midagi vaimustavat ei ole mulle sülle kukkunud, kuid ma tean (Mangi horoskoop ütles!), et 2013 tuleb vaimustav aasta, nii et ma ikka veel ootan. Ootamine on aga igav. Ja ma ei oska vaiki olla... Selles, et ma emme ja maailma parima tillukese õega tülitsema kipun, on kindlasti süüdi liiga pikk "kirjanduslik" paus. Ja nii ma siis otsustasin ootamisse korraks pausi teha. Ja mina ise olla.

Otseloomulikult tähendas see, et ma hakkasin kirjutama. Ja sõna võtma. Ja kirjutama hetkel kõige popimal teemal, miks keegi kohe direktoriks ei saa, kuigi ülikool lõpetatud ja puha. Ikkagi ju nii nukker olukord!  Mina sain vaatamata kõrgharidusele tööle.  Ahhh! ja kohe läks lõbusaks! 

Neile, kes kommentaarides ette heitsid, et ma Suure Ja Tähtsa Ettevõtte välja jätsin, ütlen ma selgituseks, et kahjuks kõik ei mahu ühte tillukesse artiklisse ja nii mõndagi jääb välja. (Aga õnneks see viga parandati kommentaarides üsna kiiresti) Suures Ja Tähtsas Ettevõttes saadud kogemust hindan ma kusjuures vägagi kõrgelt,  ma võin isegi öelda, et  tänu Suures ja Tähtsas Ettevõttes alustatud  Mutrikese blogile leidsin ma uue töökoha. Tööandjale jättis see Naiivne Mutrike loomingulise ja õpivõimelise mulje. 

Ja olgu see siis veider või uskumatu, aga  kõik tööd olen ma tõepoolest ise leidnud, lihtsalt kandideerides.* 

Välja jäi ka see, et esimene palk ei olnud taskuraha, mille eest ripsmetušš ja põsepuna osta, sellest pidi jaguma nii maksudeks kui toiduks. Ajad ja majad võivad ju teised olla, aga ega siis elamine tasuta polnud. Isegi bussisõidu eest tuli siis veel maksta. 

                                      

Igatahes aitäh kommentaaride eest. Ma sain enda kohta nii mõndagi teada. Sealhulgas ka ühe hästi varjatud saladuse.  Janek on oma "vene uusrikkust" mu eest hästi varjatud. Tal tuleb õhtul nii mõndagi selgitustööd teha. Mina tahan ka sellest rikkusest osa saada. Siis ma saangi AWESOME vene uusrikka abikaasa olla! (2013 plaanid - check!) 

Veel paremini kõlaks muidugi  "vene uusrikka kirjanikust abikaasa"! Nii et, kallis Janek, palun osta mulle kirjastus!

*Muidugi üht olen ma küll märganud. Otsitakse magistrikraadiga tootmistöölist, kes valdaks vabalt eesti, inglise ja vene keelt, muud keeled ja tootmisalane haridus tulevad kasuks, kandideerima oodatakse ostujuhti, kes omaks pikaajalist kogemust (soovitavalt samas valdkonnas), vajalik kõrgharidus... Üsna tihti otsitakse imeinimest, kes oskaks muu hulgas ka lindude-loomade keelt. Samal ajal ei saa tööd väga pikaajalise kogemusega ekspordijuht, sest tal ei ole kõrgharidust, töö kaotab sekretär, sest ühtäkki on hädavajalik magistrikraad. Ja personalivärbamisega tegelevad ettevõtted on puhta puudulikud - kogemusega ekspordijuhtide ja ostujuhtide asemel pakutakse tööandjale välja klanitud ülikonnas JUHT, kel "pole küll väga palju kogemust, aga see-eest on ta tahtmist täis". 

Selle viimase järgi peaksid ju töö saama kõik need vaesed töötud, kes alla 2000-eurose palga voodist välja ei tule? Probleem lahendatud!

PARANDUS ARTIKLI KOHTA KA: 2005.aasta on artiklis muidugi väike näpukas, 2005.aastal sai seebi ja ajakirjade müügi etapp juba hoopis otsa:)