Saturday, February 13, 2016

Ühest sai teine/Little about everything and nothing that matters actually


Ma tahtsin tegelikult sellest kirjutada, kuidas ma jälle oma sõnu söön, aga täna on kuidagi selline negatiivsete tunnete päev, et ma kohe ei jaksa millestki positiivsest kirjutada. Lühidalt öeldes söön ma oma sõnu Idaga seoses. Enne tema sündi lubasin ma suure suuga kõigile, et ei minust küll sellist ema ei saa, kes enda arvelt lapsele asju ostma kukub. Hmmm..Mitte et see oleks esimene kord, aga näiteks kuu aega tagasi läksid mu ainasad kenad (seeliku ja mantliga) käimise saapad katki ning ma hakkasin raha koguma uute jaoks (jp, juba see, et ma pean saabaste jaoks raha koguma on kuidagi piinlik 35-aastaselt tunnistada). Aga siis...Idal on olnud Sjoggi vaimustus juba sügisest, nii ma siis sel nädalal talle oma Sjoggi muretsesingi lõpuks. Kas te kujutate ette, et ta hakkas nutma kui seda kotis nägi ja ma ütlesin, et see on tema oma Sjogg. Ma ei tea ju täpselt, mida ta mõtles oma peakeses, aga see oli nii armas, et mina hakkasin ka nutma. 
Eile jalutasin ma peatänaval. Seal müüs üks mees 1994.aasta Lillehammeri olümpia suveniire. Muidugi pidin ma Idale ka Haakoni ja Kristini muretsema, sest üks päev tuli ta koju paberist maskottidega, muudkui kallistas neid ja korrutas "Ida oma Kristi ja Ooko".  Ja nii mu saapafond juba eos kaduski.




Negatiivsetest tunnetest aga valdab mind mingi soov ühelt poolt blogimine lõpetada. Ma tunnen, et ma ei viitsi seletada, "aga miks ma blogis nii ütlesin" või "keda ma silmas pidasin", ma ei viitsi kuulata, kuidas mu blogi on pettus ja mina valelik, samal ajal kui mul on tunne, et hoopis mõni teine blogi on kahepalgeline. Jumala eest, ärge küsige, "keda ma silmas pean", ma ei viitsi vastata. Suure tõenäosusega ei tohiks ma sellist lauset üldse kirjutada, sest kui ma kunagi kirjutasin, et mulle ei meeldi "roosamannablogid", siis suutsin ma n+1 inimest solvata, kes nüüd mind rohkem kui kunagi varem seljataga klatšivad. Eesti on nii väike ja ma ei saa öelda, et inimeste kahepalgelisus mind üllatab, aga kuidagi haiget teeb selline seljatagune klatš. 
Mul on sõbranna, kes suure tõenäosusega loeb mu blogi, kuigi ta ei räägi sellest mitte kunagi, seda nagu ei oleks olemas ja tegelikult ei oleks ka sellest midagi kui ta seda ei loeks ning seda ei oleks tema jaoks olemas (sest see siin ei ole miski väärtkirjandus ega veel vähem kohustuslik kirjandus), kuid... Nagu öeldud ma tean, et ta loeb seda blogi ja tegelikult, näete ma valetangi, ta räägib küll mu blogist. Iga kord kui talle siin midagi ei meeldi. Raamatupostitused, argipäevapostitused, mõtted ühel või teisel teemal - kõik need on nii igavad ja teevad sellest ühe mõttetu blogi. Miks mulle seda öelda? Kas poleks siis lihtsam mõnd huvitavat blogi lugeda? Ma ei tea, kuidagi hinge lähevad need "õu kuule sa sakid" kommentaarid. 
Lisaks sellele hakkasin ma mõtlema ühele oma sõbrannale. Meil on üks huumorisoon, me sobime, aga kui ma hakkasin mõtlema, kas ta on kunagi mõnel mu üritusel, seal hulgas ka mu sünnipäevad, käinud, siis ta ei ole seda kunagi teinud. Lubab alati, aga ei tule, ei helista, ei anna teada ja kui me järgmine kord kohtume, siis ei tee sellest väljagi. Ma ei olnud sellele varem mõelnud, kuid eile kuidagi tuli see mõte pähe ja siis ma tundsin, et olen pettunud. 

Nii palju negatiivseid tundeid ühte imeilusasse laupäeva. Veider kohe hakkas. Endal ka.

// 
Yesterday I was filled with so many positive emotions. I was so sure of everything and after I had bought little Kristin and Haakon souvenirs for Ida I found myself laughing inside. I remember before Ida was born, I told everyone that I will not be one of these moms who will  put her child's needs first. I think it's genetically not possible to function in an other way once you become a mom. You ALWAYS put your child first. 
For example I need new shoes. But Ida has been talking about Sjogg forever now, and so this week I finally bought it to her. Do you know she started crying when she so "Ida's own Sjogg" in my bag? And I started crying. 
It was the same with these Kristin and Haakon dolls. I knew she likes them so much, everytime she sees the Olympic games rings she says "Lillehammer" or "Kristi and Ooko". I just had to buy those for her. The boots for me can wait. This is how it is to be a mom. 

There was much more I wanted to tell about how I do everything I told I'll never do as a mother, but I woke up with this negative feeling inside of me and I just cannot find strenght to write about something that is so positive. 

I even thought of not blogging anymore. I've been told so many times that I should stop, because nobody finds it interesting anyway. Perhaps I should start taking advice from others, listen to them and stop this wasting time on virtual life. Yes, it has for a long time been my therapy and I do love writting so much, but...sometimes I think why do I bother. Shouldn't I just get a 9-5 job like normal people and stop dreaming. 
I feel so negative on such a positive sunny winterday that I feel ashamed. So it's probably best to not blog today;) 





17 comments:

  1. Eks meil kõigil ole halvemaid ja paremaid päevi ja nagu öeldakse, et "kolm korda vasakule on sama kui üks kord paremale". Las need kritiseerijad kritiseerivad ja tähenärijad närivad. Mina usun sellesse, et negatiivset ei tohi enda sees hoida, vahet pole kas tantsid või kirjutad end tühjaks. Blogi on sinu teraapia, arvestades mida kogenud oled (Mutrike, Ida ootamatu tulek, Diip, Norra), oled kõigest sellest end läbi kirjutanud ja näib, et üsna pädevas olekus. Ja oma lapsele parima tahtmine ongi ju elementaarne. Lapsed on väikesed ja kaitsetud ja vanemate roll ongi neid rõõmustada. (Kahjuks see vastupidi ei kehti, vanem kõnnib kikivarvul kui laps magab aga laps äratab vanemad ja kõik majalised samal hetkel kui ise ärkab :P ) Kui saad siis kõnni veidi värskes õhus, lööb pea klaariks.

    ReplyDelete
  2. Mina loen Su blogi. Ei saa öelda, et Sinuga alati nõus oleksin, aga siiski mulle tundub, et Sa meeldid mulle. ☺
    Aga tahtsin öelda, et see pole sõbranna, kellest kirjutad. See on lihtsalt tuttav. Ja tuttava käitumist ära küll hinge võta!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hehh, mulle meeldis see kommentaari esimene pool:)

      Delete
    2. muig, ma võiks täpselt sama kirjutada, ei hakka siis kordama :) blogi ikka edasi!

      Delete
    3. Pliispliispliis, ära blogimist küll lõpeta!
      Sina ja sinu blogi, kogu su elu on nii oluliseks osaks minu elus,
      et lõpetamise puhul jääks sellest järgi üks kole kurb haav! :(
      egoistlik minust küll, aga nii see on!

      *Dagmar FB-st olen! küllap sa tead :)

      Delete
    4. Dagmar FB-st, sa oled armas. Siin oleks vist paslik üks virtuaalkalli teha ja vikerkaari kallistada:)

      Delete
  3. Minu arust oled sa äge. Vinge naine omas mahlas. Ei mingit tilu-lilu läbi lillede. Nii kaua kui on eestlasi, on maailmas vingu ja hala..eem..absoluutselt kõige üle. Jõudu ja vaprust püsimiseks.

    ReplyDelete
  4. Kui ei blogi, siis ühelt poolt jäävad nõmedad kommentaarid ja näägutused küll ära, aga teiselt poolt ei tule ka paisid. Ja lohutust-julgustust on vahel väga vaja.
    Ära lase nina norgu!

    ReplyDelete
  5. Minu silmis olete südikas, tugev ja igati kiiduväärt naine. Mulle meeldib teie sarkasm ja ettevõtlikkus :) Pea püsti!

    ReplyDelete
  6. Eiei, ära blogimist küll lõpeta! Oled kift naine ja kõigile ei peagi meeldima. Mulle meeldib siinne lugemine just seetõttu, et kirjutad elust nagu see on. Neid ninnu-nännu, mul on maailma ideaalsemad lapsed ja mees tüüpi blogisid on juba liiga palju. Keep going ;)

    ReplyDelete
  7. Ei ole siin mingit lõpetamist, sa just hakkasid mulle hinge pugema! Ja eespool on väga hästi 6eldud - see pole sõber, kes niimoodi vingub, see on lihtsalt tuttav. Aja oma asja edasi, sa teed seda hästi!

    ReplyDelete
  8. Selle lõpetamissoovi peale ütleks ma, et tee ka paus, nagu mitmed blogijad aeg-ajalt teevad. Siis saabki ära tunda, et kas on nii parem või jääb midagi olulist elust ikka puudu..

    ReplyDelete
  9. ma tahaks hoopis teada, mis tegelased need Ida uued sõbrad on, kirjuta neist. :D

    ReplyDelete
  10. Ma ka öelnud, et roosamannablogid on booooooring :D Mind ka räägitakse taga v? :D Aga mina ei tea, jumala suva ju :) Ilmselt mul on suva, kuna ma suhtlen põhimõtteliselt vaid 5 inimesega oma elus :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sina oled uus ja huvitav, "in", teistsugune, otsese ütlemisega, sarkastiline. Mina aga teistsugune, otsese ütlemisega ja sarkastiline. Mis meie erinevus on? You tell me. Ilmselt sa ei valeta oma blogis nagu mina. Või ei kirjuta igavatest asjadest. Või ei vingu. Või ei solva kedagi;)

      Delete
  11. Eveliis, sinu blogi on üks väheseid igapäevaelu kajastavaid blogisid, millest ma loen läbi ca 90% postitustest. Ja usu mind, see on minu kohta palju :) Ja kuigi ma jälgin ka mõnda roosamanna blogi, siis sealne lugemisprotsent on mul alla 50... Mulle meeldib su blogi lugeda, mulle istub su sarkastiline huumor. Ja mis sest, et sa ei kirjuta sellest "kui ilus elu mul on" vaid vahest hädaldad ka, siiski ei ole mind see häirima hakanud. Ma ise olen ka pigem kriitiline inimene ja harva ütlen, et kõik on hästi. Ja mind ajavad närvi inimesed, kes alati väidavad, et kõik on parimas korras, sest mu meelest on nad pimedad ja ei näe, et neil katus kohe kokku variseb (piltlikult öeldes eks).
    Minul oleks kahju kui sa enam ei blogi. Ma oleks isegi nõus kuhugi parooliga sisse logima, et edasi lugeda (ja ma enamasti never ei viitsiks kuhugi parooliga logida, kui mõni erand välja arvata).

    ReplyDelete
  12. See ei olnud siin kuidagi mõeldud "oo tulge, kallid lugejad, kiitke mind ja keelitage mind edasi blogima" postitusena, kuid olen teile väga tänulik positiivse tagasiside eest. Seda on nii tore lugeda. Aitäh:)

    ReplyDelete