Mehed peavdki rohkem palka saama

Ma saan aru, et  suure tõenäosusega on  SEE postitus kirjutatud ülevõlli huumoriga ja provotseerimiseks* ning ma olen enda peale natuke pahane, et end provotseerida lasen, kuid midagi pole teha. Karvaste jalgadega feminist minus tahtis ka sõna sekka öelda. 

Alustame sellest, et tegelikult ei ole ma miski feminist ja teoorias ei oleks mul midagi selle vastu kui keegi mu joogi-söögi-taksosõidu eest maksaks. Praktikas on aga lugu nii, et kuna ma olen üsna täiskasvanud naine ja abielus, siis  vastassugupoolega kohvikusse/loomaaeda/taksoga sõitma sattudes, oleks see 99,9%  mu oma mehega. Kes sellistel puhkudel maksab on täiesti ebaoluline, sest minu raha + mehe raha = meie raha. Ei ole kunagi olnud nii, et minu palk läheb vaid tilule-lilule ja mehe palk maksudele. Samas ei ole meil ka mingit sellist kokkulepet kunagi olnud, et "sa maksa täna, ma juba eelmine kord maksin, ja pealegi sa oled mulle veel kinopileti eest võlgu". Uskuge mind, ma olen sellist vestlust pealt kuulnud (ja tegu oli abielupaariga)! Või siis "mina ostsin maja, sina ostad süüa"-kokkuleppeid.

Ja kui ma ei lähe välja oma mehega, vaid sõbrannadega, siis minu vanuses oleks juba kuidagi veider lasta endale jooke või taksosõite välja teha. Ega ma ei julgeks ka. Mitte et ma arvan, et ma miski jalustrabav iludus oleks, keda kõik peaks tahtma uimastada, endale koju tassida ja ära kasutada, aga...siiski. Maitseid on erinevaid. 

Niisiis 35- aastaselt ei lubaks põhimõtted ja hirm mul endale välja käristada lasta. Võõrastel. Ja kui mul raha ei ole, siis ma niikuinii välja ei lähe. Möödas on need ajad kui enne ööklubisse minekut Toomemäel sõbrannadega sõbranna isa garaazist varastatud koduvein endale sisse köeti. Kui väljaminekut lubada ei saa, siis ei lähe, mitte ei lähe selle mõttega, et ah mõni loll ikka leidub kes paar kokteili välja teeb. Peale selle, sellega kaasneks ju ka kohustus "heategijaga" vähemalt vestelda. Aga kui ta on loll nagu lauajalg? Ebameeldiv mühakas? Ei, need mängud ja jutud pole mulle. 

Kui ma olin noorem, blondim ja peenem, siis olid teised ajad ja teised majad. Ülikooliajal kursavennad ja niisama ägedad vennad tahtsid ise välja teha, ERITI septembrikuus kui õppelaen oli just kätte saadud. Siis tahtsid kõik näidata, et nemad on üle linna vintskid. Ja seda sai tookord küll ära kasutatud. Tookord. 

Elu ei keerle aga ainult ümber tasuta jookide ja taksosõitude. Oletame, et me oleme sellest elufaasist mööda saanud ning läheme tööle. Näited elust enesest. Kaks inimest lähevad samale ametikohale tööle, samad tingimused, sama vanad, sarnase kogemusega, üks naine ja teine mees. Naine küsib palgaks 700 eurot, mees 1200. Mõlemad saavad soovitud palga, sest nad ISE küsisid. Muidugi võiks siin öelda, et meeste enesekindlus on kõrgem ja ta julges end maksma panna, kuid mina leian, et see on vägagi ebavõrdne kohtlemine. 

"Naised niikuinii raiskavad OMA raha vaid kosmeetika ja kingade peale," ütles üks mu kolleeg kunagi kui see palgavahe välja tuli. Mina küsin, et kust selline arvamus? Me ei ela 1950-aastatel, kus mehed pidid naisi ülal pidama. 

Selliseid näiteid, kus naisele pakutakse väiksemat palka, boonust, hüvesid, on mul mustmiljon tuua. Olgugi, et töö on sama, mis meestest kolleegidel. Naisraamatupidajale pakuti palgaks 700 eurot (ta julges küsida 1100, aga "seda ei jaksa meie küll maksta" sai ta vastuseks), kui ta hiljem ära läks, sest palk oli ikkagi liiga väike, võeti asemele meesraamatupidaja, kelle palgaks sai 2200 eurot. Millest selline erinevus?
Ja mõlemad on pereinimesed, abielus. Nii et ei saa öelda, et "aga mees peab nädalavahetusel naistele ööklubis välja tegema", sellepärast ta peabki rohkem palka saama. Kui mees seda ISE teha otsustab, siis naiskolleeg ei pea sellevõrra vähem palka saama. 

Ma ei saa öelda, et kogu see palgalõhe teema on vaid must ja valge mu jaoks, sest minu meelest ei saa kõiki töid võrdselt hinnata. Ei, ma ei ütle, et kaevur  PEAB mees olema ja koristaja PEAB naine olema, aga kui kaevur ON mees ja koristaja ON naine ning kaevur saab rohkem palka, siis siin ei ole mu meelest tegu soolise diskrimineerimisega. Kaevuri töö ongi raskem ja ta peabki rohkem palka saama. Kui aga meeskaugsõiduautojuht saab rohkem palka kui naisautojuht, siis on tegu probleemiga.

Tegelikult pean ma ka ausalt tunnistama, et see "tilliga ja tillita" kampaania on üks tobedama nimega kampaaniaid mu meelest (palju hullem kui "pissi duši all"), kuid fakt on see, et probleem on olemas. Võib-olla on  palgalõhe naiste endi poolt tekitatud (ülaltoodus näide 700 ja 1200eurosest palgast), kuid sellistele probleemidele (kitsaskohtadele) tähelepanu juhtides saavad naised probleemist teadlikuks ning julgevad oma oskusi ja teadmisi tööturul väärtustada. Ja maksaksid ise oma kokteilide ning taksosõitude eest. Nii et mehed ei peaks kurtma, et neid ära kasutatakse ööklubides. 

Kui aga jookide väljategemise eesmärk on üheöösuhe vms, siis noh...seksi eest tuleks eskorttüdrukule ka maksta.

Ühesõnaga, mehed. ärge süüdistage ühiskonda kui jooke välja teete/kinopileti eest maksate, te ise tahate end tihti rohkem isasena näidata kui te tegelikult olete.

*Kui aga tõsijutt oli, siis on piinlik

Paljad lapsed ja seksuaalsus /Naked children and sexuality

Ma olen küll seda tüüpi ema, kellele ei meeldi paljad väikelapsed avalikes kohtades - basseinides, randades, isegi niisama kodus ringi silkamas. Ma ei kujutaks Idat paljalt ringi jooksmas, seda juba põhjusel, et nii palju imearmsaid lasteriideid on välja mõeldud ja teiseks, ma olen ju Insta-ema, kes muudkui klõpsutab pilte. Oma palja lapse pildi sotsiaalmeediasse riputamine on aga üks valemaid samme, mida üks lapsevanem, eriti kui ta on minusugune Insta-ema, teha saab. 

Hiljuti selgus, et Ida on kõva saunaline. Aga ta ei taha saunas käia minuga, vaid issiga. Marek leidis, et tal on imelik paljalt lapsega sauna minna ning nii nad ujumisriietega siis saunatavadki. Ma näitasin üht saunapilti Idast oma soomlannast sõbrannale. "Meil Soomes käiakse saunas paljalt," ütles ta ja selgitas, et Soomes on täiesti tavaline, et pered käivad koos alasti saunas. Võib-olla mitte puberteedieas, aga põhimõtteliselt siiski. Paljas keha on täiesti normaalne. 

Ma tunnistasin talle, et ka Eestis käiakse saunas paljalt, kuid seda kas pered käivad saunas ujumisriietega või mitte, ma ei tea. "Ma pole isaga kasvanud,nii et ma ei oska sulle öelda, kas ma oleks koos isaga lapsena paljalt saunas käinud," vastasin ma talle. "Aga teoorias" küsis ta. Ma võdistasin õlgu. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks mu isa, vaid sellepärast, et see tundus mu jaoks ikkagi väga võõras. Ja vale. Muidugi nüüd räägin ma 35-aastase naise vaatevinklist, kes isa või meesterhavastega alasti sauna ei läheks, kuue-aastase tirtsu vaatevinklist ma seda kommenteerida ei oska. Ega ema vaatevinklist. 

Üks mu tuttav rääkis kunagi, et ei saa enam sõbra juures saunas käia, sest sõbra 9-aastane tütar on nendega alti saunas kaasas, ta tundvat end ebamugavalt. Alasti täiskasvanud mees ja alasti võõras laps. Ma ei tea, kas ma Ida saadaks paljaste meestega sauna. Ma ei oska seisukohta võtta. Ühelt poolt pole ju alasti kehas midagi imelikku või seda ei peaks peitma, eriti oma pereringis (ema, isa, laps), teiselt poolt mõistan ma ka Mareki seisukohta, et isa ja alasti laps saunas ei sobi kokku. Vist. 

"Mul on tunne, et kõigesse pannakse liiga palju seksuaalsust," kurtsin ma Marekile kui seda teemat temaga arutasin. "See on ju ajuvaba, et arutatakse selle üle, kas isal sobib oma tütart vannitada või on see liiga seksuaalne?" (ja ma räägin siin ikka väikelapsest, mitte mingist 15-aastasest). Mu meelest on see sama jabur kui kunagi blogimaailma "raputanud" teema, kas väikelapse suule musitamine on seskuaalne. Kamoon, Ida musitab meid pealaest jalatallani ja me teda vastu, kui keegi suudaks selles näha midagi seksuaalset, siis on tegu haige inimesega. PS: Enne lapse saamist oleks ma ka ehk kisanud, et lapse suule musitamine on rõve ja võrdub prantsuse suudlusega, kuid lapse saamine õpetab nii mõndagi. 

"Ma ei tea, ma alles eile lugesin, et ema ja poeg tahavad koos last saada," vastas Marek mulle kui ma oma argumentide esitamise olin lõpetanud. "Alati on perverte, kelle pärast neid musitamisi ja vannitamisi ja saunaskäimisi keelataksegi."

Njah. Tõsi. Kuidas siis selle saunas käimisega lood on? Alasti või mitte? 

Foto: Saunamaa.ee

I am that kind of mother who preferes children ( I mean babies and toddlers) wear swim wear when on beach, swimming pools or even running around in home garden in summertime. Especially when we are dealing with a Insta-mom like myself, who keeps snapping photos of her daugher and sharing them in social media. A photo of your naked child in social media is just wrong. 

Some months ago we found out that our 2,5yrs old daughter loves sauna. But she wants to go there with her dad. I showed a photo of father-daughter sauna time to my Finnish friend. "In Finland we go to sauna naked," she said. I answered that in Estonia as well, but my husband felt it is wrong for father and daughter to be naked in sauna together. "In Finland it's totally normal," my friend said. I didn't know what I thought. I grew up without a father so I wouldn't know if I would go to sauna with him naked. "But in theory?" my friend asked. I shivered and said "no". Not that I don't like my father, but the idea sounded so strange in my head. But now of course this answer is given from a 35-years old woman's point of view, not from a point of view of a 6 yrs old kid. As a mother I say for me it would be totally natural for our fathers and daughters to be naked in sauna (and I don't mean teenagers). A naked body is nothing to be ashamed of or to be hidden. At home. In public places I think it's better to hide the naked body under clothes, even if you have a killer milf-body or a six pack that makes women drool. 

On the other hand I think we are seeing a monster in too many places. Yes, there are perverts around us, but I mean to dsicuss whether a father kan bath his daughter (and again I am not talking about a grown up daughter) or a mothe kiss her son on the mouth or is it too sexual..  Come on!  There is nothing sexual in bathing or kissing your child. Unless you are French kissing or bathing a grown up. Even then it's not sexual, then it's just sick. 

What to you think in going to sauna naked with your children? Or kissing your child? 

Läksin hulluks

Kuidas teisiti saab seda nimetada, et ma olin nõus Heily väljakutsega jooksmas käima hakata. Ma ei ole kuigi vormis ja see tundus üks hullumeelne mõte. Rääkimata sellest, et mul oleks vabandusi tegelikult varnast võtta. Pole jalanõusid, pole riideid, pole... Aga ma mõtlesin, et kuna ma ju niikuinii tegelikult olengi natuke hulluks läinud, siis mis see natuke hullust enam teeb. Ja ei mingeid vabandusi!

Nii ma siis nüüd jooksen temaga (meiega on vist kaks jooksjat varsti veel liitumas/liikumas). Mitte eriti palju rohkem kui kilomeetrikese korraga. Veremaitse suus ja hing paelaga kaelas. Sport on ikka üks hull asi. 

Samas aga kui vaadata seda alumist pilti minust, siis ma saan aru MIKS ma end liigutama pean. Ma ei taha selline välja näha nagu hakkaksin mõne kuu pärast sünnitama. 

Oma tulemused, pingutused, katsumused püüame me kirja panna siia: https://kilomeeter.wordpress.com

Elu nagu kehvapoolne komöödiafilm

Tegelikult on see olukord juba naljakas. Noh et kui kõik on pekkis, siis justkui hullemaks enam minna ei saa. Ikka saab. Muidugi saab.

Seda, et mu auto otsad andis, te juba teate. Selle remont läheb maksma 1000 eurot, vähe sellest, et sellist summat ei ole mul kusagilt võtta, on Zenja turuväärtus umbes 800 euro juures. Võib-olla on remont Eestis odavam? Hakkasime uurima. Noh, eks natuke vist ehk äkki võib-olla ongi. Aga... auto Eesti saamine maksab 780eurot. Kui lisada siia remont, siis lihtne matemaatiline tehe ütleb, et ei tasu ära.

Okei, viime siis romulasse, mis seal ikka. Selle eest saab mingigi raha. Oh üllatust, romulas välismaa registreerimisnumbriga autode eest ei maksta AGA Zenjasse on investeeritud pärsi korralik kogus uusi varuosasid.

Ma jõudsin mõelda igasugu erinevaid variante, aga iga variandi lõppu tuli "aga". Keegi tuleb Eestist autotreileriga. AGA laevapiletid ja kütus. Matemaatika ütleb, et ei tasu ära. Lisa-agaks nagu selgus, et autotreileriga sõitmiseks on vaja juba C-kategooriat. 

Marek toob Eestist teise auto. Mis on tervem, AGA võib-olla ka mitte usaldusväärne. Me ei tea. me pole tollega nii pikki vahemaid sõitnud. Automaatkastiga autoga teele jääda tunduks eriti hirmuäratav. Kui olete pikemaaegsed blogilugejad, siis te ju mäletate, kuidas me eelmise aasta märtsis Rootsis seiklesime. Kui te veel ei tea, aga uudishimu tapab, siis saate sellest lugeda siin.

Aga aga otsas. Ühesõnaga. Autota me Norras hakkama ei saa ja eile õhtul leidsime me end küsimuselt, kas siin kohal saabki Norra-periood otsa ja peame tagasi Eestisse kolima. Me ei suutnud välja mõelda, kas see oleks õige lahendus. Või milline oleks õige lahendus. Probleemide vähesuse üle me igal juhul kurta ei saa.

I don’t suffer from insanity, I enjoy every minute of it!

Kui ma reedel arsti kabinetist välja astusin oli mul selline paljaks kistud tunne. Kõlab veidralt, eriti kui ma blogin oma elust ja argipäevast, aga mulle ei meeldi enda kohta isiklikke asju rääkida. Selliseid "diipe asju" - miks sa midagi tundsid, kuidas, kas sa oled mõelnud nii ja naa, miks... Ja siis see teadmine, et keegi analüüsib iga su vastust, et saada teada, kas oled täiesti kuku, natuke kuku või üldse mitte. 

Tegelikult käitusin ma ilmselt valesti. Ma ei vastanud küsimustele päris ausalt, vaid ilustasin asju. Ma ei julgenud endast kõike avada, sest ma ei tahtnud hullumeelne tunduda. "Kuidas sulle tulevik tundub?" küsis arst. Ma oleksin pidanud vastama aegajalt tumedam kui kõige tumedam must, aga vastasin hoopis: "Särav!" (Samas kaine ja mittehull osa minust nii ka loodab ja selle nimel end kokku tahab võtta. Vaesus ja keskpärasus on nii väsitav;)

Igatahes jõudis arst järeldusele, et mul on mõõdukas depressioon, kuid enne mulle suures hunnikus rohtude välja kirjutamist kutsus ta mind nädala pärast tagasi, kontrolli, ning pani mind psühholoogi kiirjärjekorda. Ma kardan psühholooge nagu tuld. Peaaegu sama palju kui hambaarste ja linde. 

"Ja kui tunned, et ilma rohtudeta ei saa kuidagi,siis helista!"ütles ta mulle kui lahkusin. Ma tundsin end ikka natuke hulluna, teisalt aga oli arstil käimine kergendus. Et ma hakkasin probleemi tunnistama ning abi otsima. See ei olnud lihtne. Kuidagi häbi on oma nõrkusi näidata.

Kuid kui mõelda selle nädalavahetuse peale, mis on siiani olnud nagu mõnest koguperefilmist, siis ma saan aru, mille ja kelle nimel ma pingutan. Ma olen nii paganama tänulik, et meil on võimalus elada muinasjutus!

"Puhkama tulid siia vä?"küsis Marek kui ma laupäeval töölt tulin. "Hakka midagi tegema!"

"Mida?"küsisin ma imestunult vastu (silmis küsimus, miks sa mulle veini ei too juba).

"Ma ei tea, riisu, tee lillepeenrad valmis, loo ilu!" Ma vaatasin talle mõtlikult otsa (mõeldes, kuhu see vein siis jääb?).

"Ahjaa, õigus, sa pole ju seda tüüpi naine," andis ta lõpuks alla.

Tema komplimentidest/kommentaaridest saaks varsti tõesti raamatu välja anda. 

Ps: minu sisemine jumalanna ei näidanud üles mingeid erilisi tundeid, ei tantsinud roos hambus tangot ega visanud saltosid, aga sisemine hipster karjus küll vaimustusest kui vanakooli ratta välja kaevasime. Sõitsin kilomeetri ja surin. 30 km linna oleks ilmselt enesetapp.

Klassiõde leidis eelajaloolise Facebooki. Nagu näha hiilgasin ma juba 14-aastaselt vaimukusega. Praegu muidugi oli pigem piinlik lugeda. Võib-olla sama on 20 aasta pärast blogi ja Facebookiga. Praegu olen enda arvates tapvalt naljakas...

Vana mees tahab koju

Ma ei ole kunagi vananemist kartnud ega otseselt ka sellele mõelnud, kuid viimase aja sündmuste valguses pean ma tunnistama, et vanadus siiski tekitab minus hirmu. Või ei, ma väljendan end valesti. Vananemises pole ikka minu meelest midagi hullu, ma vaatan oma tuttavaid, nt  pea 90-aastaseks saavat Antonit, kes muudkui tegutseb, on aktiivne vabamüürlane, Rotary liige, reisib ringi, tema hing on noor. Ja teisi eakamaid tuttavaid, kes mul siin Norras on. Kasutades klišeed, siis nad naudivad elu täiel rinnal. Sellisel pensionipõlvel ei ole mu meelest midagi viga. 

Täpsustame siis. Ma kardan vanadust ja haigusi ning elada vanana Eestis. Võib olla on mu mõtted naiivsed, võib olla teen ma kellelegi liiga, võib olla selle aja peale kui mina vanaks saan, on asjad muutunud, kuid hetkel tundub mulle, et vanainimese elu Eestis on ikka koledamast kole. Me kõik oleme näinud Facebookis ringi liikumas lugusid vanainimestest, kel poes ei jätku raha leiva jaoks ja kui siis vaadata nende ostukorvi on seal lisaks leivale koerakondid, pakk piima ja kõige odavam vorst. Ma ei hakka siin kohal rääkima häbiväärselt madalast pensionist (jah-jah noori ja peresid tuleb ka toetada, aga vanaemasid-vanaisasid ju ka), vaid sellest, mis saab siis kui sa jääd haigeks ja vajad abi. 

Minu vanaema peikal (lihtsuse huvides nimetan ma teda edaspidi vanaisaks) oli hiljuti ajuinfarkt, mille tagajärjel üks ta kehapool on halvatud. Ta oli paar päeva haiglas, kuid üsna pea hakati teda sealt välja viskama, sest "haiglas pole voodikohti". Ma ei suuda seda mõista, mis mõttes ei ole haiglas haigele kohta?! Me ise olime kõik sunnitud linnast ära olema ja meie suurim hirm oli, et nüüd öeldaksegi vanainimesele, et tšau-pakaa, oma asi, kuidas siit koju saad. Olgu,  keegi ikka oleks saanud ta koju viia, AGA mis saab edasi. Vanaema ja vanaisa elavad kahekesi, vanaema on kleenuke naisterahvas, kes ise vaevu liigub, vanaisa aga üsna kogukas mees. Mida teeb vanaema halvatud mehega? Kuidas teda hooldab ja tema eest hoolitseb? 

Õnneks saadeti vanaisa siiski taastusravile hooldushaiglasse. Hooldushaiglad/-kodud on minu suurim hirm. Kui need ei ole Villa Benitad (või mis iganes selle Keila hooldekodu nimi on), siis minu arvamus hooldekodudest, erinevatel põhjustel, ei ole teab mis positiivne. Ma ei imesta, et neid surilateks nimetatakse. Ja olgugi, et vanaisa surilas hoidmine ei ole meie kellegi suurim soov, siis oli see siiski lahendus, kergendus. Kui te arvate, et nendes asutustes kedagi kotib, mida vanainimene tunneb/tahab, siis te loomulikult eksite. Ka seal on vanainimene jalus ja temast tahetakse lahti saada. 

Edasi juhtub nii, et vanaisal amputeeritakse gangreeni tõttu jalg. Ta sõidutatakse hooldushaiglast tavalisse haiglasse, kus ta on arstide sõnul kriitilises seisus. OMETIGI visatakse ta kaks päeva hiljem haiglast välja (sest ikka pole voodikohti) ja sõidutatakse tagasi hooldushaiglasse. Kui palju võib üht vanainimest väntsutada? Ehk siis kui ta ei sure infarkti ega veremürgitusse, sureb ta sellise väntsutamise kätte. Mu meelest on selline lükka-tõmba, siia-sinna käitumine vastutustundetu ja inimväärikuse vastane. Olgu, ta on vana ja kõigil jalus, ning te mõtlete, et ah niikuinii sureb varsti ära, aga pekki küll laske tal siis väärikalt surra. Tegu on inimesega, kes 99% ajast on olnud OMA kodus, keegi meist ei tea hetkel, kas ta jõuabki veel koju tagasi, ärge tehke tema olukorda veel hullemaks kui see juba on. Ka vanainimene on inimene!

Mind ajab nii kurjaks selline suvakas suhtumime vanainimestesse. Ja ma ei räägi vaid oma vanaisast, tema on üks näide paljudest paljudest paljudest. Ma tean kui ühele vanainimesele kutsuti kiirabi ning kui nad olid lõpuks kohale jõudnud, ütles arst: "Aga mida te tahate, et me teeks, niikuinii sureb varsti ära."

Terve elu on need, nüüd vanad, inimesed tööd rüganud, paljud jätnud oma tervise Siberisse, kaotanud oma varad, jäänud ilma säästudest Maapangas, elanud sandikopikate eest, suurt väga vingumata kõige selle juures ja siis kui neil lõpuks on abi vaja, ei ole see kellegi asi. Kedagi ei koti. Võta koju, tule töölt ära ja hakka ise oma vanemate hooldajaks  või kui tahad ta panna hooldekodusse, köhi pappi. Ei mingeid toetusi, ei mingit abikätt. 

Ma vist ei pea rääkima sellest, kuidas riik ja vald toetab sellistel juhtudel Skandinaavias. Või siiski mõned näited. Jääd ühtäkki ratastooli, siis aitab vald su maja niimoodi ümber ehitada, et sa saaks ratastooliga ringi liikuda. Keegi pereliikmetest peab jääma koju hooldajaks, selle eest on ette nähtud igakuine toetus (ja see ei ole väikene!). Eestis visatakse jalast ilma jäänud halvatud vanainimene põhimõtteliselt haiglast välja. Sest kohti pole. 

Ja sellepärast ongi üks mu suurimaid hirme saada vanaks Eestis. 

Ohakalind ja emotsioonid

Uhhh, ma sain nüüd "Ohakalinnu" läbi loetud ja mu sees on nii palju erinevaid emotsioone, et tahaks need kõik kohe kirja panna. Lugemise väljakutses pidime me seda raamatut koos analüüsima alles juunis ja ma ei taha kellegi lugemisrõõmu ära rikkuda, nii et suurt siiski esialgu kirja ei pane, aga natuke ikka. Ei saa teisiti.
See romaan kõnetas mind ja pani mind mõtlema. Võib-olla kui ma oleks seda mõnel teisel ajahetkel lugenud, mõtleks ma ehk teisiti. Üks osa minust ütleb, et see oli väga raske raamat lugeda (palju sõnu, tihe tekst, kokku vist 900 lk lausa, mina lugesin raamatut päädis) ja esimesed mitusada lehekülge ei saanud ma täpselt aru, miks seda nii väga kiidetakse ning ma ei suutnud leida põhjust, miks ma peaksin tahtma seda veel lugeda, teine osa minust aga sattus raamatu lummusesse ja oli vaimustuses, lugedes seda igal võimalikul hetkel (äpis lugemise üks suuri plusse!). Põhjus ilmselt selles, et kõik, mis pekki minna sai, läks selles raamatus pekki. Ma lugesin ja mõtlesin koguaeg, mis järgmiseks, ma tahtsin teada saada, kuidas see lugu ometi lõppeb, mis saab "Ohakalinnust", kes on "Ohakalind", mida sümboliseerib. Mitmeid kordi vihastasin ma tegelaste peale ja elasin kaasa "palun ära tee nii!", "palun ära mine" ning vihastasin uuesti kui nad minu soovitustest hoolimata ikka midagi sellist tegid, mis heaga ei lõppenud. Mu emotsioonid käisid raamatut lugedes üles-alla. On see hea raamat? Halb raamat? Tüütu? Miks nii palju sõnu ja kirjeldusi? Kuhu need viivad? Mida nendega öelda tahetakse? Miks kõik pekki läheb? Kas kunagi hakkab ka ülesmäge minema?

Mul on siin sõbranna, kes on mulle paljus toeks. "Nüüd on küll kõik, mis pekki saab minna, pekki läinud, edasi saab vaid ülespoole!" hüüatasin ma talle üks päev kui teda nägin. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Nii nagu ma sulle räägin, et pole olemas karmat, pole ka olemas sellist seaduspärasust, alati saab hullemaks minna ja jäädagi hulluks, mitte mingi seaduspärasus ei ütle, et nüüd peab hakkama paremini minema."
Temal endal avastati hiljuti kolmas (!!!) kord vähk. Ma mõistan tema suhtumist, kuid jäin veendumusele, et rohkem enam küll midagi juhtuda ei saa. Minu elus. Raamatus ei olnud ma nii kindel. Muidugi ma eksisin.  Oma elus. Nüüd ma istungi Norras, olen hajevil ja mõtlen, mida teha. Mulle ei meeldi need mõtted, millega ma mängin ja end harjutan. Igaks juhuks. Näiteks sain ma eile teada, et vanaema peika (nagu me teda naljaga pooleks kutsume, sest tegelikult on ta olnud terve elu meile isa ja vanaisa eest) on kriitilises (aga stabiilses?) seisus haiglas. Vanaema on ka haige. Üks osa minust tahaks kõigele siin käega lüüa ja Eesti minna, aga mida see aitab ütleb kaine osa minust. Keda see aitab? Samas tuleb mulle kogu aeg meelde viimane kõne tädile, mida ma ei jõudnudki teha...

Võideldes siin ka oma depressiooni ja muredega mõistan ma väga hästi, miks "Ohakalinnu" viimastelt lehekülgedelt just see lõik mind kummitama jäi:*

"Ja üha enam leian ma end keskendumas trotsile, mis ei lase tal alla anda. Sest ma ei hooli sellest, mida teised ütlevad või kui võidukalt nad seda teevad: mitte keegi ei suuda mind iialgi uskuma panna, et elu on mingi äge rahuldust pakkuv nauding. Sest tõde on hoopis see, et elu on üks katastroof. Eksisteerimise elementaarne alus – mille järgi meil tuleb ringi liikuda ja enestele süüa otsida ja sõpru leida ja mida kõike veel – on katastroof. Unustage ära see naeruväärne “Meie linnakese” jama, millest kõik jahvatavad: ime, mis peitub äsja sündinud beebis, rõõm, mida valmistab üks­ainus lihtne õieke, Elu Sa Oled Liiga Suurepärane, Et Sind Hoomata jne. Minu jaoks – ja ma kavatsen kuulutada seda kangekaelselt kuni surmani välja, kuni ma kukun maha, näoli oma tänamatu nihilistliku lõusta peale, ja olen liiga nõrk, et seda öelda: parem on üldse mitte sündida, kui sündida sellesse reoveetiiki. Äravooluava täis haiglavoodeid, kirste ja murtud südameid. Pole pääsemist, pole õigust edasikaebamisele, pole võimalust “vigade parandusele”, kui kasutada üht Xandra lemmikväljendit, ei mingit edasiminekut peale vananemise ja kaotuse, ei muud pääseteed kui surm. [“Kaebuste büroo!” mäletan ma Borissi lapsena ühel pärastlõunal nurisemas, kui me olime tema juures ja arutasime oma emasid puudutavat ähmaselt metafüüsilist küsimust: miks pidid nemad – inglid, jumalannad – surema? sellal kui meie jubedad isad olid täis elujõus ja napsitasid ja lamasklesid ja vusserdasid edasi ja kakerdasid jätkuvalt ringi ning laastasid kõike oma teel, tehes seda pealtnäha väsimatu tervise juures? “Nad võtsid valed inimesed! Tehtud on viga! Kõik on ebaõiglane! Kellele me selles sitases urkas peaksime kaebuse esitama? Kes siin vastutab?”]

Ning võib-olla on naeruväärne seda mõtet edasi arendada, kuigi vahet ei ole, sest keegi ei näe seda niikuinii kunagi, aga kas on üldse mõtet teada, et lõpp on halb meie kõigi jaoks, isegi kõige õnnelikumate jaoks meie seas, ja et lõpuks kaotame niikuinii kõik selle, mis meile oluline on – ja teada samuti, kõigest hoolimata, et kuigi kaardid on ebaõiglaselt jagatud, on võimalik mängida seda mängu siiski teatud rõõmuga? Sellele mingigi mõtte andmine näib uskumatult kummastav. Võib-olla näen ma mustrit ainult sellepärast, et olen piisavalt kaua vahtinud. Aga samas jälle, kui parafraseerida Borissi, võib-olla näen ma mustrit sellepärast, et see on olemas."

(Donna Tartt "Ohakalind")

*Kuigi "Ohakalindu" võiks pidada üsna süngeks raamatuks, nagu ka see lõik vihjab, siis tegelikult ei mõjunud see süngena.  Ma ei ole kunsti valdkonnas mingi asjatundja, kuid maali kirjeldust ja vana mööbli restaureerimisest lugedes tõstis endine kunstiajalooõpilane (jumal, see kõlab sama lamedalt nagu Sisemine Jumalanna) minus huvitunult pead ning neid osasid raamatust neelasin ma hoopis teise pilguga. ja kui juba lamedate väljendite kasutamiseks läks, siis ma ütlen lühidalt, et teos on mitmekihiline. Juunis juba pikemalt. Endal ka huvitav, mida ma raamatust siis arvan, kui esimesed emotsioonid on meelest läinud.