Thursday, August 27, 2015

Kokkusattumused ja kunst olla see, kes sa oled


Mõnikord ma ikka mõtlen, et meie elust siin oleks paganama hea reality saanud. Meeleheide, hirm, lootus, draama, probleemid, lahendused, bürokraatia, rõõm, pisarad, draama, draama, rõõm, kokkusattumused, juhused, millel on olnud sügavamad tähendused, suurem mõju... Ja see reis aina kestab.

Ma tahtsingi seekord rääkida nendest kokkusattumustest. Juhuslikest asjadest. Alustame Antonist. Ühel ilusal päeval märkasin ma teda Storgatal ja pidin üllatusest pükstest välja kukkuma (ma ju millegi pärast arvasin,et ta on surnud). Ta vestles kellegagi ja ma ei tahtnud teda segada, mõtlesin, et küll me siis näeme uuesti, et kui suur see linn ikka on ja läksime Idaga ära koju. Kodus hakkas mul siiski kripeldama ja me läksime tagasi. Anton oli ikka veel seal (küll just ühte majja sisse minemas). Paar päeva hiljem sõitis ta Põhja-Norra, siis juba Itaaliasse ja edasi Türki. Tõenäosus, et me oleks uuesti hiljem trehvanud, ei olnud kuigi suur. 
Antonile külla minnes kohtusin ma tema lastelaste - Anton juuniori ja Liliani ning tema poja Nicolaiga. Lihtsast õhtusöögist kasvas välja sõprus, mida on raske kirjeldada. Mul on tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, peaaegu perekond. Nende inimestega kohtumine on midagi erakordset. Need vestlused, mõtted, unistused - ka nendel on suure tõenäosusega suurem tähendus, kuid sellest on veel vara rääkida. 
Kui me seekord tagasi Lillehammerisse jõudsime, saime me Lilianilt meili sõnumiga "teretulemast koju" just hetkel kui me rongist välja astusime. 

See kleidilugu on minu arvates eriliselt armas juhus. Loomulikult ei ole ma mingi pooletoobine ega pea seda terve Norra edulooks, kuid kui selliseid pisiasju mitte märgata ja mitte neist rõõmu tunda, siis ei oleks elul mingit värvi. 
Minu naaberpoe omanik, kes on kui vanake Hottabõts, kes tundub täitvat kõik mu soovid, nii et ma ei julgegi temaga enam millestki vestelda, sest võib olla siis olekski järgmisel hetkel maja ees uhiuus auto;) 
Edasi olen ma sattunud pargipingil istudes/tänaval jalutades suhtlema täielike võõrastega, kes on mulle nii palju nõu andnud, aidanud vaadata laiemat pilti, toetanud ning süstinud minusse usku (rasketel päevadel kipun ma ikka mõtlema, et milleks see kõik, on see oluline, vajalik, kellele ja milleks).
Nendest (võõrastest) inimestest, kes minusse kui siiski võõrasse, usuvad ja mind usaldavad, ei hakka ma isegi rääkima. See on juba midagi müstilist.

Eile kirjutasin ma kleidiloost blogis, see sattus Postimehesse, tänu sellele on minuga võtnud ühendust nii palju huvitavaid inimesi erinevate pakkumistega. Üks huvitavamaid pakkumisi nende hulgas kutse esineda ekspordiseminaril. 

"Sa oled nii inspireeriv," olen ma viimasel ajal palju kuulnud. Sh ka Lilianilt. Teate, see paneb mind häbenema ja punastama, sest ma ise ei tunne kuidagi, et ma võiksin kedagi inspireerida või motiveerida. Ma tean nii paljusid päriselt andekaid naisi, keda teistele eeskujuks tõsta. Mina nende hulka kindlasti ei kuulu. Minusuguseid on terve ilm täis. Sellest hoolimata on see suurim kompliment, kui keegi ütleb, et ma olen ühele või teisele pakkunud läbi oma lugude tuge või inspiratsiooni. 

"Kui sa tahad veel mõnda raamatut laenata, siis ma soovitan sul laenata Sendkeri raamatut," saatis Lilian mulle ühel päeval meili. Ma lugesin seda meili ja vaatasin oma käes raamatut, mille ma olin vähem kui kümme minutit tema raamaturiiulist võtnud. Täpselt see sama raamat! Ma loen seda hetkel, seda on raske käest ära panna (ma kirjutan sellest hiljem ka pikemalt). 
"Kõik, mida saab seletada, ei ole alati tõde. Ja kõike tõde ei saa alati selgitada." See tsitaat jäi mulle pähe kummitama.  Ma mõistsin seda. See olen mina. Hetkel. 
Teisipäeval ootab mind ees äärmiselt ebameeldiv kohtumine. See tsitaat sobib ka sinna. Kui te mind tunnete või arvate, et tunnete piisavalt hästi, siis olge mõtetes teisipäeval  minu poolt. 

4 comments:

  1. Minu meelest nii lahe, et su blogipostitus ka Postimehe veergudele jõudis- ilus kleit ja poele hea promo, nii see sotsiaalmeedia peakski ju toimima. Ma ise nägin ka uudist ja mõtlesin, et ohh, lahe, et ikka rohkemat tähelepanu leidis.
    Kiitmine paneb jah millegipärast punastama, samas, ise ju kiidame ka ilusad asju ja üldse pole raske :) Mulle täna nt kirjutas keegi tuttava tuttav Facebooki kaudu, et juhuslikult nägi, vaatas mu pilte ja luges reisiblogi. Mul ka kohe päev kirjas, et keegi, kes mind isegi ei tunne, tuleb ja kiidab juhuslikult. Kuigi mina oma blogi ja kolumnidega pole pooltki nii kuulus, kui Sina.
    Edu igatahes, rohkem kiitust, rohkem komplimente ja rohkem ilusate asjade maailmale jagamist!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kunagi olin ise selline, et väga kunagi ei kiitnud, mu tuttavad lausa ütlesid, et kui Eveliis lõpuks kiidab midagi, siis usu, ta mõtleb seda. Nüüd aga olen tähele pannud, et tõepoolest ise ju ka kiidan kui midagi meeldib/silma hakkab ning teinekord mõni väike kompliment võib nii palju muuta.
      Ja ma olen sada protsenti nõus, et on tore kui ka positiivsed pisiasjad leiavad äramärkimist, mitte vaid igasugu draamad alates kellegi lahutusest kuni altkäemaksudeni.

      Delete
  2. Kui imelikult see ka ei kõla, siis tänu sinu blogile ja norra poeksele oskasin ma täna Viru keskuses Tallinn Dollsi üldse märgata ning tean nüüd, et seal müüakse ka selliseid rootsitädi kleite, mida tavaline normaalne 40-aastane ka kanda võib :D Miks minna otse kui saab ringiga...
    Veel tahtsin öelda, et piltide järgi otsustades oled sa vist tõesti sinna poodi täiesti supervaliku kokku saanud. I had no idea, et meil keegi kusagil nii lahedaid asju teeb. Nii et sa võiks tõesti kohe patsutada end ühele õlale (kui kultuurisild) ja siis kohe ka teisele (kui efektiivne marketingi-tool (ingl))

    ReplyDelete
  3. Oi meil tehakse nii palju ägedaid asju ja mul on ootel niiiiii palju kihvte asju, mida poodi sisse võtta, kahjuks pole see nii lihtne, et vaid võtad. Maksud, mis tuleb ETTE ära maksta, ei tee alustava väikese poe elu lihtsaks, aga vaikselt vaikselt tüki kaupa muudkui laiendan valikut ja tõesti USKUMATU, mida meie inimesed teha oskavad.

    Aga mis kleiti puutub, siis no igav olekski ju otse minna:)

    ReplyDelete