Friday, August 14, 2015

Mis on sarnast minul ja Karlssonil?


Ma ei ole kunagi armastanud rutiini, näiteks pidin ma aeg-ajalt töölt koju sõites sõitma teist teed pidi, sest päevast päeva üht ja sama teed sõitmine ajas mind hulluks. Kui me oleme läinud reisile, siis ma kunagi ei planeeri midagi täpselt ja punkti pealt, ma panen asjad umbes paika. Ma olen Kalade tähtkujust ja lähen vooluga kaasa, asjad lähevad niikuinii nii nagu nad peavad minema, kõigel on mingi eesmärk ja põhjus. 
Seepärast mind väga ei häirigi, et ma täpselt ei tea, mis edasi, kus edasi, kuidas edasi. Ma elan päev korraga ja ilmselt on see ka õige, või lausa ainus võimalus. Paar päeva tagasi oli mu rahakotis 50 norra krooni, selline summa ei tekita just erilist kindlustunnet. Ei, see ei tule halapostitus, hoopis vastupidi. Ma võiksin olla masenduses, kuid on võimatu olla masenduses kui sul on õhupall, sind ümbritseb nii palju positiivse energiaga inimesi. Võtame kasvõi mu naabrinaise, kes mu diivanile padjad tõi. Ma arvan, et ta ise ei teagi täpselt kui palju see ja üleeilsed lilled laual mulle rõõmu valmistasid, pakkusid killukese rõõmu argipäeva. 

Täna oli imeilus päikeseline ilm, juba hommik algas kaunilt, õhtul jalutasime me Idaga järve äärde. Ei ole midagi rahustavamat ja mõnusamat kui mere lained kaldale loksumas. Ida sulistas vees ja mina olin oma mõtetes.






Homme küpsetan ma üle pika aja quiche'i. mõtlesin ma. Huvitav kas turul on kukeseeni? Kas teha vaid kukeseene-quiche või lisada ka sinki? Aga hallitusjuustu? Võib-olla teeks hoopis kaks? Ühe chilliga ja teise lapsesõbraliku? Aga kas Lilianil on mitut ümmargust ahjuvormi? Kas minna pesu panna pesema hommikul enne poe avamist või pärast? Kui enne panna, siis saaks pesu juba päeval ära kuivada? Aga kui Ida magab homme kauem? Huvitav, miks ta ei maga? Miks ta öösel nutuga ärkab? Mu pea oli täis kõige tavalisemaid argisemaid mõtteid, kuid need mõtted tegid mind rõõmsaks. Ma ootasin homset õhtut, et saaks üle pika aja jälle küpsetada.

Kuidas teha quiche'i kui mu rahakotis on väidetavalt vaid 50 krooni? No vot. Täna oli mu rahakotis juba rohkem   norra kroone, sest ma olin saanud maha müüa mõned oma riided.

Järgmisel hetkel selgus, et mul on 99% tõenäosusega vaja esmaspäeval Eestis olla. Minu õnneks olid lennupiletid Oslost Tallinna hetkel soodsad ja praeguseks hetkeks on need 99% tõenäosusega juba ka ostetud. Quiche'i tegemine jääb aga ära, kurvastasin ma oma mõtetes. Sest selle asemel,et osta kukeseeni, pean  ma ostma rongipileti. See tegi mind kurvaks.
Kurbuse peletamiseks otsustasin ma meid Idaga premeerida küpsisetordiga. Ei ole midagi paremat kui üks väikene tort kurbuse peletamiseks. Lisaks leidsin ma kapist pool pudelit valget veini. Ma olin selle täiesti unustanud, kuid kui ma köögis kappe pahupidi keerasin (lootuses suhkrut leida), leidsin ma selle üles. Halleluuja, eks!


Aga kuidas ma saaksin kurb olla kui lisaks tordile avaneb mul täiesti ootamatu võimalus sõbrannadega kokku saada? Ja Idal oma sõbrannadega. See on ju tegelikult vaid tore. "Kuna te tagasi lähete?" küsis mu sõbranna. Ma vastasin, et ei tea veel, et kõik sõltub jälle paljudest erinevatest asjadest. "Esmaspäeval, kolmapäeval või reedel," vastasin ma talle.
"Sa oled nagu Karlsson," ütles tema. "Vastad nii nagu tema vastas Väikevennale, kui too küsis, kuna Karlsson tuleb."
Mu sõbrannal oli õigus. Meie elu ongi hetkel natuke "Ma tulen umbes kell kolm või kell neli või kell viis, aga mitte üks minut enne kuut. Igal juhul mitte hiljem kui kell seitse. Aga vaevalt enne kaheksat. Igatahes pane tähele umbes kell üheksa, umbes, siis läheb lahti!"
Ja kes teab, võib olla saab siiski ka quiche küpsetatud. Viimasel ajal juhtub ju imelikke asju. Võib olla sajab mulle homme ukse taha korvitäis kukeseeni? (kuigi ma ei ole naabrinaisele midagi maininud:D)

Selline meie elu hetkel on. Ebamäärane. Umbes. Aga ma ei kurda üldse. Kuigi esiti oli mul täna tahtmine selline vingipostitus teha, sest mulle tundus, et nii palju on asju, mida mul hetkel vaja on. Mu juuksed karjuvad juuksuri järele, kulmud korrigeerimise järele ja nii edasi ja nii edasi, kuid õhtul euroalustest diivanil küpsisetorti süües ja Rapuntselit vaadates mõtlesin ma, et ahh põrgusse! küll jõuab...

EDIT: Ja täna võin ma kohvri jälle uuesti lahti pakkida, sest näed sa siis, oli küll vaid 0,01% tõenäosus, et Eestisse minekut ei tule, aga mõnikord piisab ka vaid nii väikesest tõenäosusest.

8 comments:

  1. Minu mees on ka Kalad (ja tütar ning mitu head sõpra) ning kuigi teatud piirini on see vooluga kaasa minemine zen ja tore, siis vahel viskab ikka üle ka, kui ei saa konkreetseid plaane teha. Näiteks küsin mina laupäeva hommikul mehelt - noh, mis me täna teeme, kas seda, teist või hoopis kolmandat, ja tema ütleb - vaatame, eks paistab! Mismõttes vaatame, ma tahaks teada, kas häälestada end kuuri koristamiseks või linnaminekuks :)!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu mees ütleb mulle sama:D

      Delete
    2. Ma olen pesuehtne Ambur ja teen täpselt samamoodi. Ma ei planeeri pikalt ette, mingi umbmäärane tegevuskava on paigas, aga lõplikke otsuseid teen jooksvalt.

      Delete
    3. Mu mees on ambur:D

      Delete
  2. jah eks kaladel endal on nii ilmselt mõnus elada aga iseasi kuidas teda ümbritsevatel...

    ReplyDelete
  3. Kui mina oma mehelt küsin, mis plaanid meil on, vastab tema üllatunult: Kas sa siis juba ei tea, et meie rahvus asju ette ei planeeri? No ta ei ole eestlane. Aga siin lugesin, et ei need eestlased ka miskit ette planeeri, ei tea keegi, kas hakatakse kuuri koristama või minnakse linna peale eputama...ohh, nii raske sedasi, meil Filifjonkadel! Millal ma siis rahus maja kraamida saan kui plaane pole? Ahh?

    ReplyDelete
  4. Ma olen ka veendunud fatalist. Siiski olen ka märganud, et koos iga situatsiooniga sünnib siia maailma olukorra ette antud lahendusele ka teatud hulk muretsemist, mis lahenduse realiseerimiseks vaja on. Kes üle selle ette antud hulga muretseb, läheb varakult halliks ja saab maohaavad. Kes liiga vähe muretseb, selle eest peab keegi teine muretsemise ära tegema.

    ReplyDelete