Wednesday, August 12, 2015

34-aastane ja ikka varsa aruga


Minu suurim õnn ja õnnetus on sada tuhat korda mainitud lapsemeelsus.  Igaks juhuks ma muidugi mainin ära, et mul ei ole ka mingit probleemi asjalik olla ja pärismaailmas hakkama saada. Mainin seda, sest mulle tuli meelde, kuidas perekoolis mulle seda ette heideti, et ma blogi järgi otsustades kohe mitte kui millegagi hakkama ei saa. Olla kohe kahju nii saamatust naisest, kes kujutab ette, et ta on miski Pipi Pikksukk. Ei, ma ei pea end sugugi mingiks Pikksukaks ega muuks raamatukangelaseks, ma lihtsalt olen selline "totu". Lapsemeelne. 
Tihti ma mõtlen enne kui teen. Ma unistan suurelt ja mingil põhjusel ma julgen ka loota, et unistused täituvad. Mõnikord ei lähe asjad nii nagu peaks, teinekord lähevad paremini kui ma oleks lootnud. Minu motoks on natukene, et kõike ei pea ette planeerima ja läbi mõtlema, teinekord on õige lihtsalt oma sisetunnet usaldada ja seda järgida. Ma ei vaeva oma pead palju mõtlemise ja muretsemise peale. 
Okei, jällegi, on asju ja olukordi, mis panevad mind muretsema, sest tahan ma või mitte, sissetulekuteta elu ei tee minu elu hetkel kergeks, kuid kui see pärismaailm nüüd jälle kõrvale jätta, siis on palju asju, mis lõppevad hästi, isegi kui ma ei ole asju läbi mõelnud. 

Miks ma sellest räägin? Täiesti argistel põhjustel.

Ma nägin FBs, et keegi annab siin lähedal ära euroalustest sofa. Meile kuluks see maja taha ära, mõtlesin ma ja kirjutasin, et tulen järgi. Ma TEAN euroaluste mõõte ja ma NÄGIN, et tegu oli kahest alusest kokku kruvitud diivaniga, kuid ma ei mõelnud, et võiks olla probleem see auto peale 1) tõsta ja 2) sinna mahutada. Igaks juhuks uurisin ma, kas neid saaks omavahel ka lahti kruvida ja võtsin kaasa kruvikeerajad. Tugev Eesti naine saab ju sellise lihtsa asjaga ikka hakkama!
Kohale jõudes selgus, et kruvikeerajaga ei oleks mul seal midagi teha olnud, sest isegi mehel, kes kodus oli (jumal tänatud, et oli, sest ta naine oli öelnud, et tegelikult pole kedagi kodus), oli raskusi nende kruvide lahti kruvimisel. Trelliga! Ma tänasin ja hakkasin aluseid kaenlasse haarama. Ma ei jaksanud neid isegi koha pealt liigutada, rääkimata siis autosse tassimisest. Mees oli lahkesti nõus aitama. Tagurdas mu Fordi-logu oma aeda ja avastas siis, et ahhhh, tal on lihtsam need mulle ise haagisega ära tuua, sest ega nad hästi ei mahu ju ka, ütles ta.
Muidugi olin ma piinlikusest maa alla vajumas, et ma ei olnud mõelnud, kuidas ja kas alused mulle autosse mahuvad, kuid mees naeratas ja ütles, et ärgu ma muretsegu ja mõelgu selle peale. Ma vastasin, et minu probleem ongi selles, et ma ei mõtle. "Ma ise ka imestan aegajalt, et ma olen 34-aastane, kuid mõistuselt nagu 12," lisasin ma, "kõik tundub nii lihtne!"

Aga kõik ongi  ju lihtne, kui hetkel istume me Idaga tagahoovis euroalustest diivanil ja vaatame "Rapuntselit" (st mina blogin ja Ida vaatab). Samal ajal kui me poes süüa käisime ostmas, oli naabrinaine meile laua katnud. "Ma lihtsalt pidin natuke kaunistama, sel ajal kui te ära olite, et teil oleks mõnus koju tulla," naeris ta. Selline pisiasi, väikene üllatus, mida ma ei osanud oodata, mis paneb mind uskuma, et võib olla ma ei olegi nii rumal kui ma usun, et just sellised pisiasjad ongi see, mis loeb ning polegi tähtis kui palju mina mõtlen  või ei mõtle. Asjadel on komme laheneda. Üldjuhul positiivselt. Kuid mõnikord ka negatiivselt. Ja siis ka sõltub see vaatevinklist.


Ma ei suuda uskuda, et ka siin on nii soe, et me saame väljas õhtust süüa. See on nii mõnus!

8 comments:

  1. Vaatan juba mitmes postituses, et mis Idakese laubaga juhtunud on?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Idal on kole rumal komme joostes selja taha vaadata.Enamasti lõppeb see sellega, et ta jookseb endale sinika otsa ette, seekord õnnestus tal kahjuks natuke kõvemini kukkuda. Tegelikult ei midagi väga hullu, aga täna tuli koorik lahti ja ma hakkasin kartma, et mustus läheb sisse, siis panin päeval igaks juhuks plaastri peale.
      Ma väga loodan, et see arutu jooksmise faas saab varsti läbi, sest mind ajab see küll halliks. Täna suutis ta kaks korda asfaldil ninuli kukkuda. Õnneks mõlemad korrad õnnelikult:)

      Delete
    2. Mu kohe kolmene armastab hetkel väga jooksmist. Jalutamine on suht mõttetu tema meelest. Naljakas on asja juures see, et ta jookseb, vaatab ise seljataha ja hüüab mulle "Emme, ma vaatan ette!" Seda siis seetõttu, et ma seda talle kogu aeg korrutan, et ta peaks ette vaatama, mitte taha! :) õnneks midagi hullemat juhtunud pole.

      Delete
    3. Kruusa peal ja alla mäge jooksmine on minu lemmik. Iga kord hoian hinge kinni, et kas enne jõuan mina talle järgi ja käest haarata või jõuab tema ninuli käia.

      Delete
  2. Oota vaid, kuniks ta jalgrattaga sõitma õpib :D Siis saad iga sõidu ajal pool infarkti.

    ReplyDelete
  3. S.K

    Mitte norimiseks, aga ikka "trell", eks?:)
    Oleks tore kuulda kuidas poega olukord on, kas annab motivatsiooni selle pidamiseks või ei ?
    Kas kavatsete tagasi kodumaale tulla jne..
    Loomulikult saan ma aru, et koigest enam pole voimalik lihtsalt kirjutada.

    Päikest Teile!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma isegi ei tea, miks ma trelli "drelliks" parandasin, aga no see selleks. Ma hea meelega tegelikult kirjutaks poest, sest ma usun, et see oleks paljudele huvipakkuv, kuid ma tunnen, et pole valmis võimalikuks uueks rünnakuks igasugu kägude poolt, sest tundub, et neid ikka leidub, kes tahaks igast sõnasabast kinni haarata ja minu sõnadest/kirjapandust omamoodi aru saada.
      Ütleme siis nii, et algus on olnud asjade kokkulangemise tõttu emotsionaalselt raske, kuid oo jaa, motivatsioon on laes, sest mida päev edasi, seda rohkem ma näen, et mu sisetunne ei valetanud ning tasub pingutada.
      Loomulikult on meil kodumaale tuleku plaanid, ma olen päris korralik Eestimaa patrioot, kuid kuna see juhtub, seda ei oska ma hetkel küll isegi mõelda. Suur töö on siin ära tehtud, aga suurem osa ootab alles tegemist.
      Poepidamine on hästi huvitav ja silmiavav kogemus, sh teenindaja roll, pikad päevad, erinevad kliendid, väsimus ja rõõm käsikäes.

      Delete