Saturday, October 31, 2015

Kui palju isiklikku infot on okei Facebookis jagada?


Suure tõenäosusega ei ole ma just kõige õigem inimene kritiseerima, sest mu enda jaoks on ju Facebook ja Instagram ja blogi ELU. Kõik, mis juhtub/juhtuma hakkab/võiks juhtuda/pole veel juhtunud, riputan ma sotsiaalmeediasse üles. 
Ometigi leian ma (vaid?) ise, et ma olen säilitanud mingi väärikuse või sünduse piiri. Jätame seekord laste piltide teema kõrvale. Ma olen laste piltide suhtes PALJU tolerantsemaks muutunud, sest pagan võtaks, lapsed, kusjuures jah ka teiste omad, on üldjuhul armsad. Loomulikult ei saa ma ikka aru, miks inimese enda profiilipilt on lapse pilt (või miks üldse mõned omavad ühist kontot koos abikaasa/elukaaslasega)  või miks ühes ja samas poosis on lapsest vaja 87 pilti korraga üles riputada. Samamoodi pidid mul silmad peast ära kukkuma kui üks tuttava tuttava naine pani Facebooki pildi põhimõtteliselt otse sünnituselt, aga jätame need teemad seekord kõrvale. 

Mul on üks tuttav, üks täiskasvanud tuttav, kes postitab Facebooki nii palju jama, et ma pidin ta ära blokkima. Ma lihtsalt ei suutnud enam lugeda postitusi stiilis "musiga romantikal. awwww, mu mees armastab mind vist niiiiiiiiiiii palju, sest ta on ikkagi lausa sviidi võtnud", "musi-musi, kalli-kalli koos kasutajaga ..." ja kõiki neid teisi imalaid ja ühe piisavalt vana naisterahva kohta isegi kohati piinlikke postitusi. Lisaks sellele teavad kõik täpselt kuna ta oma mehega tülis on, kuna mitte, kuna (jälle) lõplikult lahus, kuna õnnelik, kuna uuesti armastatud, kuna petetud, kuna südamevalus, kuna maailma kõige õnnelikum, kuna kõige kohutavama mehe ohver. Lisaks need "diibid" mõtteterad kogu selle infovahetuse vahele. Päevas ikka kolm- neli postitust, sõltuvalt sellest KUI õnnelik või õnnetu ta parasjagu oli. 

Paratamatult hakkasin ma mõtlema, kas on okei või vajalik ennast niimoodi Facebookis avada? Esiteks leian mina, et selle konkreetse naise postitused on piinlikud, need oleks nagu armuvalus/armunud 13-aastase kirjutatud. Samuti on ta konto avalik ehk siis kui tema nime guugeldada, siis jõuab kenasti nende postitusteni. Kui ma oleksin tööandja/töökaaslane, siis ma hakkaksin tema kaines mõistuses kahtlema.* 
Teiseks leian ma, et igasugu päris privaatset infot ei pea terve maailm teadma. Kui neljakümne-aastane naine postitab näiteks "Täna on meie esimese suudluse aastapäev", siis paneb see mind (leebelt öeldes) kulmu kergitama. Mis järgmiseks? Esimese vahekorra aastapäev? Kusjuures ma ei ütle, et need inimesed ei võiks selliseid minu jaoks veidraid aastapäevi tähistada, aga kas kõik tutvusringkonnas peavad seda teadma. 
Samamoodi ei kritiseerima ju tegelikult seda kui keegi "check in'ib" mõnda fancy-smancy hotelli või restorani (tänapäeva ühiskonnas käib see elu juurde, onju?), kuid kui sinna juurde lisada need imalad kommentaarid "Euroopa number üks hotelli katusekorruse sviidis musiga Prantsusmaa parimat šampanjat nautimas", siis seda on mu jaoks piinlik lugeda. 

Kade? Ma ei tea. Ei tahaks uskuda. Kuidas teiega on? Kas teid häirib kui palju või mida teie Facebooki tuttavad ülesse riputavad? Või olen ma ainus järjekordse pseudoprobleemi käes vaevleja? Igatahes ma arvan, et kõike ei ole vaja kõigil teada. Midagi võiks päriselt ka privaatseks jääda. 


*Kindlasti tuleb sellele postitusele üks kuni mitu kommentaari, kus mulle öeldakse, et aga minu blogi on ka kõigile nähtav ja selle põhjal annab minust ühe või teise pildi maalida. Jep, meelelahutuslikul eesmärgil peetava blogi põhjal võib tõesti oma mulje kujundada nii potentsiaalne koostööpartner, tööandja või anonüümne kägu, kuid ma pean ka ütlema, et see ei pruugi sugugi alati vaid negatiivne olla. Mulje minust võib jääda ka hoopis positiivne. Meeldida või mitte. See on risk, mille ma blogijana olen võtnud ja ma arvestan sellega, et see võib kas uksi avada või sulgeda. 

15 comments:

  1. Ma olen vist maailma kõige väiksema privaatsusvajadusega inimene, sest ma võiksin vist küll vabalt teha esimese vahekorra aastapäeva postituse. :D Facebookis küll selleteemalist staatust ei lisaks, sest ma lihtsalt ei taha seal tüütu olla. Blogi puhul tüütan rohkem neid, kes seda ootavad.

    Ma olen endal ära kustutanud need tuttavad, kes jagavad uudiseid pealkirjadega "oojee, palju õnne pedekatele, järgmisena siis zoofiilide kord" või "kõik pagulased tuleb maha lasta" ja nad ei pea isegi tüütuks muutuma, piisab ühest korrast. Päris nii ekstreemseid eraelu jagajaid mul sõbralistis ei ole, aga tüütuid igasuguste testide jagaid küll, kuid ma liigun nendest kiiresti üle, ei häiri nii palju, et blokkima hakkaksin. Mõne puhul olen küll teinud linnukese, et ära näita selle kasutaja postitusi vms, aga seda rohkem seetõttu, et mind lihtsalt absoluutselt ei huvita antud inimesega seotud asjad. Suurpuhastuste käigus olen sellised "õe vana klassivend, kellega ma pole kunagi rääkinud" tegelased ära kustutanud. Nüüd tegelikult enam ei võta selliste kutseid vastugi, jään neid igaveseks eirama. :)

    Ma ise olen olnud see värske ema, kes on lisanud lapsest iga päev 10 uut udust pilti ja tagantjärele on veidi piinlik küll, aga mis olnud see olnud. Seetõttu ma pole üldse kriitiline nende värskete emade suhtes, kes alguses samamoodi reaalsustaju kaotavad. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Anna siis teada kui sul see esimese vahekorra aastapäeva postitus tehtud, tean mitte mahamagada;)

      Aga jah selles suhtes olen ma nõus, et pigem 100 udust lapse pilti päevas kui sellised postitused nagu sa välja tõid.

      Delete
  2. Kas Norras ka Halloweeni peetakse?

    ReplyDelete
  3. Igaühe oma valik, mida kirjutab. Mind ei häiri, aga ausalt öeldes mul vist kôik normaalsed sôbrad, kes lollusi ei esitle seal :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. jah, aga ma ikka ei mõista täiskasvanud naiste ülevõlli miilustamist Facebookis:D

      Delete
  4. Mind viimasel ajal tohutult häirib üks kahekümnendate lõpus ema, kes ilmselgelt madala enesehinnanguga, sest viimased paar kuud lisab ta iga päev endast vähemalt ühe pildi fb ja kui keegi kommenteerib, et ilus/kena vms, siis vastab "mkm, ise oled" Nagu keegi reaalselt lisaks endast iga päev pilte, millel ta enda meelest kole on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No see on juba halenaljakas. Sa kingi talle selline tass: http://www.amazon.com/Ceramic-White-Mugs-interesting-sayings/dp/B00Y2MRXMA

      Delete
  5. Mind küll häirivad :) Aga nuh, mind häirib ka IRL kui keegi kedagi musiks kutsub :D Kui musi sõna kõrvale jätta, siis leian ka, et mingid paarisuhte teemad võiks ikka väiksemasse ringi jääda. Midagi võiks ju jääda eriliseks, mida ainult nemad kaks teavad.
    Eveli /mutukamoos

    ReplyDelete
    Replies
    1. just minu mõtted:) ma ei kujutaks ka ette, et mu sõbranna mulle helistaks ja ütleks, et lähme hetkel musiga kinno. Facebook selle eest kubiseb "musitamistest". ERITI veider on minu jaoks kui seda teeb täisealine mees.

      Delete
  6. Muide, kas olete sellest teadlik, et oma fb sõprade jälgimise saab maha võtta. siis ei tule Teile teateid, mis keegi sel või tol päeval tegi jne...? Aga mis abikaasade-elukaaslaste ühisesse kontosse puutub, siis mul ikka ükskõik. Ju nad loevad-täidavad seda ühiselt ja kui neile meeldib nii, siis mis peaks mul või kellelgi teisel selle vastu midagi olema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma blokkimise all pidasingi tegelikult silmas, et võtsin jälgimise maha. Ja ega mul polegi midagi selle vastu, kui inimesed tahavad koos kõike teha, mu meelest lihtsalt on see üsna veider. Umbes et paarissuhtes kaotad oma mina ära või peadki kõike vaid ja alati koos tegema

      Delete
  7. Teadvutan endale, et vahet ei ole mida ja kuidas sa teed, ikka leidub keegi kellele see ei sobi. Mõni asi tundub mulle veider, mõni hale või halenaljakas, mõni tüütu ja ebameeldiv - samas ei ole minu asi teistele selles osas teistele ettekirjutisi teha. Kui kannatab, siis ignoreerin, kuid need inimesed olen ma enda suhtlusringist lihtsalt eemaldanud kellega tundub, et elame täiesti erinevatel planeetidel. Nii on kõigile lihtsam. Ma lihtsalt tundsin iseennast rumalana ja mul oli veidikene piinlik kui taipasin, et lasen ennast häirida kellegi mingitest suhtlusmeedia postitustest või muust taolisest.. sest noh, tegemist ei ole ometigi päris eluliste probleemidega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Absoluutselt nõus, et need ei ole elulised probleemid ning mu elu ei muutu kuidagi nendest sotsiaalmeedia postitustest, st et nii palju nad mind ei häiri ju loomulikult, ma lihtsalt ei mõista, miks KÕIKE peab terve maailmaga jagama

      Delete
  8. No mulle näiteks käib julmalt närvidele sariselfitaja või siis inimene kes jagab APSULLLL igast jama mis jagada saab. Tänu sellistele olen ära kustanud vähemalt neli sariselfitajat(postitasid uue pildi iga tunni järel) ja teiseks ühe JAGAN KÕIKE JAMA. Viimane kusjuures ei pööranud kordagi tähelepanu sellele kui ütlesin, et palun lõpeta see õudnse laste tapmine/koerte piinamine jagamine. Viimane taks oli see kus ta jagas videot. Enivei videos oli kuidas üks tumedanahaline siis tagant(khmkhm)pani vägagi kogukat naist.. Raporteerisin FB ja maks tundi hiljem oli see video kadunud. Tema jutu järgi oli see ju ÄGE...

    Ja nõustun sinuga.. Igat asja ei peagi jagama ja kui tahad siis jaga nt lähedaste sõpradega või privaatselt sõnumites.... nii jäävadki paljud head asjad lugemata.

    ReplyDelete