Tuesday, December 27, 2011

Tangelman, Tangelman, Tangel all the way...

Puhhhh... Läbi said pühad.Ja eile õhtul saabus majja õnnis vaikus. Vaid tuul ulus akende taga. Kõik lapsed olid läinud ära oma koju. Ei, ma ei ütle, et mulle lapsed ei meeldi. Meeldivad ikka. Eriti kui nad näevad välja nagu pesuehtsad Bullerby lapsed, aga kui neid saab kokku neli, siis mingil hetkel on mul äärmiselt hea meel kui nad kõik ära koju lähevad. Sellepärast mulle teiste lapsed meeldivadki. Nendest saab ära tüdineda ja nad koju ära saata:)
Olime jäänud kahekesi. Kui loomad välja arvata. Nautisime küünlavalgust, viimaseid jõulutoitude ülejääke, veini ja vaikust. Vaikust. Vaikust. Kuid ega liiga kaua ei ole ka võimalik vaikuses olla. Siis tuli appi telekas. Ja Vennad Lõvisüdamed.


Janekiga koos lastefilmi vaatamine oli muidugi vaata et raskem kui koos mõne lapsega. Algas kõik sellega, et Janek ei saanud aru, miks vanem vend ära suri, kui ma olin öelnud, et noorem sureb ära. Siis ei saanud ta aru, miks noorem ära suri, kuigi ma olin talle seletanud, et noorem pidigi ära surema, vanem vend Joonatan suri lihtsalt õnnetu juhuse läbi varem kui noorem vend. Janek arvas, et üks neist oleks pidanud elama jääma.

Edasi häirisid teda jõe ääres istuvad paljad poisid. "Jälle puhas porno!" kommenteeris ta viidates eile nähtud Röövlitütar Ronja filmile, mis teda alastatusega šokeeris. "Lastefimis puhta paljad mehed?" ei mõistnud ta lumes siplevaid kirpudest vabaneda püüdvaid porgandpaljaid röövleid nähes. "Püksid oleks ju võinud jalga jätta!"
"No kuule, kas sina siis vabaneksid kirpudest riietes?" püüdsin ma teda veenda alastatuse vajalikkuses, aga hea küll.... Tagasi Lõvisüdamete juurde.

Kui Joonatan väikevenna Kirsiorgu maha jättis, et Kibuvitsaorgu minna Orvarit päästma, ei suutnud Janek üldse vaiki olla. "Aga miks ta ronib sinna? Miks ta ronib kuhugi, kus on ohtlik?" päris ta, "mis eeskuju ta oma väikesele vennale sellega annab?"
"Mhm," turtsatasin mina, "ta läheb ju võitlema!"
"Kas siis kaklemine on hea," jätkas Janek, " Lisaks on see ka ohtlik. Istugu oma orus ja ärgu trügigu igale poole!"
"Aga ta läheb ju Tengili vastu võitlema! Ta õpetab, et pahade vastu peab välja astuma!"
"No aga kust ma tean, et Tengil paha on? Keegi pole mulle seda öelnud. Sina ütlesid, aga filmis pole seda keegi öelnud. Ma arvan, et Joonatan mõtles selle Tengili lihtsalt välja, et kodust minema saada. Tegelikult läheb ta hoopis klubisse. Klubisse "Tengil"!" jätkas Janek oma teooriaid ja oli sellest silmnähtavas vaimustuses.
Ma ei osanud selle peale enam midagi kosta. Kõik ju teavad, et Tengil on paha! Võib-olla vaid mitte need, kes filmi esimest korda näevad.
Janek veendus Tengili pahaduses alles siis kui ta Kibuvitsaorus Tengili mehi ringi nägi jalutamas. "Näe, ongi Tangelid," kilkas ta mustades rüüdes Tengili mehi ekraanil nähes ja ümises nagu väike laps: "Tangelman, Tangelman, Tangel all the way..."
No mis sa oskad sellise mehega peale hakata:)
"Tengil.." parandasin ma teda lootusetult.

Film jõudis nii kaugele, et Joonatan oli väikese kulbiga suutnud uuristada maa-aluse käigu teisele poole Kibuvitsaorgu.
"Miks ta selle käigu üldse uuristama pidi?" jätkas Janek küsimustega.
"Mis mõttes miks," pahandasin mina. "Ta peab ju Orvari ära päästma ja selleks oli tal vaja Kibuvitsaorust välja saada. Niisama väravast ei oleks ta saanud ju minna."
Janek ei olnud vastusega sugugi rahul. "On ikka loll. Ronis Kibuvitsaorgu, selleks, et end sealt siis välja kaevata. Ma ju ütlesin kohe, et jäänud oma orgu!"
Hmh...selle peale ei olnud ma kunagi mõelnud. Tõepoolest. Hiilida sisse Kibuvitsaorgu, et siis sealt end välja kaevata? Pole ju üldse loogiline. Aga kes on öelnud, et muinasjutud peavad loogilised olema.

Minulikult suutsin ma enne filmi lõppu magama jääda. Janek oli sunnitud ülejäänud filmi omaette ja mõttes kommenteerima. Seepärast ilmuski ta suule lai naeratus kui ma üles ärgates uurisin, kuidas film meeldis, ja ta sai seda kõvahäälselt edasi analüüsida.
"Ma ei tea, nad surid ära ja siis said kõik kuhugi edasi...järgmisele levelile."
"Ise oled sa üks level," turtsatasin mina. "Nad läksid edasi Nangiliimasse."
"Nojah, järgmisele levelile," kordas Janek.
"Ah...," lõin ma käega.
"Kuidas nad üldse surma said, nad olid juba surnud," analüüsis Janek edasi.
Ma ei osanudki midagi vastata. Istusin ja ootasin lihtsalt järgmist mõttesähvatust. See ei andnud end kaua oodata.
"Mina ei saa ikka aru, kuidas nad ära surid kui selles orus ei pidanud midagi halba juhtuma. Mis nad nüüd jäävadki niiviisi ringlema või? Surevad ära, jõuavad ühte orgu, surevad jälle, jõuavad jälle edasi. Surematud."

Ma lõin lõplikult käega. Mis sa ikka lapsega vaidled. Siin ongi meie erinevus. Janek on praktik ja tahab kõiges selgusele jõuda, kõik täpselt järgi uurida. Mina aga usun, et kui öeldakse, et me kõik kohtume kunagi Nangiliimas, siis seal me ka kohtume:)
Kuid mul on hea meel, et mul õnnestus Janek esimest korda (!) panna vaatama nii Ronjat kui Lõvisüdameid.
Et meis ikka lapsemeelsus säiliks!

No comments:

Post a Comment