Samal ajal kui Janek nägi hullu vaeva minu järjekordse sisutussoovi täitmisel, otsustasin ma talel seltsiks olla. Et ma midagi asjalikku teha ei oska, meisterdasin ma valmis veidike teistsuguse jõulutähe.
Ja lõpuks ometi meie "pühade muna". Kaua tehtud-kaunikene. Ma pean veelkord ütlema, mul on mehega vedanud. Mina suudan küll ideid genereerida, aga teostada...Oo ei! Ma proovisin ühte tähte värvida, juba poole tähe pealt sain ma aru, et seda tööd ma küll teha ei suuda. Aga Janek suutis. Kannatlikult ja krõnkus. Nagu mina oma Michelangelo;)
Tuba hakkab aina rohkem minema selliseks nagu ma oma vaimusilmas olen ette kujutanud. Tegelikult on mul vist hea meel, et selle toa remont nii kaua aega on võtnud. Mul on niimoodi olnud aega ära otsustada, mida ma siis lõppude lõpuks tahan. Kui me oleks selle toaga neli aastat tagasi valmis saanud, oleks vaene Janek ilmselt olnud sunnitud seal igal aastal remonti tegema.
Ja kui ma vaatan Hugot, kes salaja oma pesa jõulukuusele lähemale nihutab, ei suuda ma kuidagi näha temas killer-koera. Pigem nagu suur triibuline jõulukingitus.
Ilusat teist adventi!
Ta ju polegi....
ReplyDelete* hoiab Hugole pöialt *
Tubli Janek!!! Imetubli. Head mõtted ja nii kena teostus. Hugole hoiame kõik pöialt. Ilusat adventi!
ReplyDelete