Johanna Maria kaotas süütuse...

...ja tankis esimest korda elus automaattanklas! Mida teie siis arvasite?

Oma nelja-aastase autojuhi staatuse juures olen ma automaattanklaid vältinud nagu tuld. Ilma liialdamata olen ma keeldunud automaattanklas tankimast. Sest mingil põhjusel olin ma endale pähe võtnud, et ma suudan seal korda saata midagi sellist, mis paneks isegi minu puhul kulme kergitama. Ma isegi ei oska öelda, mis see olla oleks võinud. Auto kütusepaak lõhki tankida? Tankla bensiiniga üle ujutada? Idon'tknow...

Niisiis olin ma kuni üleeilseni nende tanklate vältimisega edukalt hakkama saanud. Ja siis ühtäkki anti mulle kaart, millega ofkoors sai tankida just ühes neist tanklatest. Mu peast käis sada erinevat varianti. Sealhulgas ka Janekile helistamine ja ta appi kutsumine.

Janekile ma lõpuks ka helistasin. Ja kaudses mõttes kutsusin ta appi ka. Teisisõnu möödus minu esimene iseseisev automaattanklas tankimine telefoni teel juhendamise järgi. Step by step. Janek selgitas kannatlikult: "...nüüd mine vajuta see klõpsakas alla, mida sa väidad, et vajutada ei julge", "no jah, võib-olla piisab 17l ka, ma ei tea ju palju sul paagis kütust on", "nüüd mine tagasi automaadi juurde", "kaart pane õiget pidi", "ma ütlesin õiget pidi... triip allpool ja paremal"...
Ma kuulsin läbi telefoni Janeki töökaaslaseid itsitamas ja ilmselt vaatasid mind kummaliselt ka teised tanklas viibivad (mees)isikud, aga mis sa hädaga teed. Kütust oli ju vaja. Ootamine, et Janek lõpuks ise füüsiliselt appi jõuaks, oleks võtnud liiga kaua aega ning koju poleks ma ilmselt ilma tankimata lihtsalt jõudnud. Et siis hommikul koos Janekiga tankima minna;)

Hakkama ma siiski sain. Täpselt nagu uue autoga kohapealt äraminekuga. Peale kahte korda välja suremist. Publiku ees. Tankimine oli lihtsam.

Isegi nii palju lihtsam, et hommikul võtsin ma julguse kokku ja tankisin ilma igasuguse juhendamiseta veel natuke.

Me so smart. S-m-r-t!