Mida lähemale jõuludele, seda melanhoolsemaks ma muutun. Mulle ei meeldi tegelikult jõulud. Erinevatel põhjustel. Ka see aasta pole teistest erinev.
Ometigi on selles aastas siiski ka midagi teistsugust. Midagi, mis pani mind nukrusest hoolimata/nukruse kiuste naeratama. Lausa rahulolevalt muigama. Selle aasta neljas advent tõi Ussipessa soojuse. Kõige otsesemas mõttes. Me saime villased sokid jalast võtta ja pleedi kõrvale heita. Sest samal ajal kui mina nädalavahetusel Tartus õhtusöögil olin, monteeris Janek meie elutuppa ahju. Kujutate ette! Lõpuks ometi tõusis ka meie metsatare korstnast taevasse suits!
Naeratama paneb mind ka üks tilluke heategu. Heategu, mis tõi teistsuguse soojuse. Südamesoojuse. Heily algatusel andsime me oma panuse, et panna naeratama ka üks perekond, kelle jõulud tundusid tulevat hallid ja sompus nagu praegune ilm. Ma loodan, et me suutsime nende argipäeva tuua kasvõi veidike positiivsust ja lootust.
Lähenev jõul toob endaga kaasa traditsioonilise nukrameelsuse, aga sel aastal on see segatud ka killukese rahulolutunde ja soojusega! Kuid ikka, nii nagu igal aastal, on mu südames vaid üks soov...
PS: kes veel jõulukinke otsib, siis "pöörane alias" (mida ma illustreerival pildil koos õhtusöögilistega mängin) on vihje teile:)
No comments:
Post a Comment