Olude sunnil kasutasin täna erinevaid Tallinna ja Harjumaa ühistranspordivahendeid. Olen varemgi kirjutanud, et tegelikult mulle täitsa meeldib bussi ja rongiga sõita, inimesi vaadata ja oma mõtteid mõlgutada. Ega tänagi - bussisõit oli täiesti ok. Aga trammis oli mul küll tunne, et saan A-, B-, C-, D- ja ülejäänud tähestiku jagu hepatiiti kätte. Kuidagi ei tahtnud paljakäsi käsipuust kinni hoida. Oi, kuidas ma tundsin kinnastest puudust!
Ja siis veel Balti jaam. Kui kohutav koht! Mitte inimeste pärast, kuigi jooksin kokku ka sellistega, kellega pimedamal ajal küll kokku puutuda ei tahaks, vaid tuvide. Neid oli igal pool ja mul oli kogu aeg kõndides tunne, et kohe-kohe ründavad nad mind kambakesi. Nad olid kohe selliste ründavate nägudega, ma tunnen neid va tuvisid. Klugistavad ja rapsutavad tiibadega ja siis lendavad kambakesi kallale! Mul oli tunne, et üks neist isegi s...s mulle pähe. Salakavalalt. Ilmselt nägi mind lähenemas ja sihtis kohe tahtlikult. Kogu rongisõidu mõtlesin, kuidas ma seal istun tuvikaka juustes. Aga tuvi siiski sihtis vist veidike mööda, sest koju jõudes ma juustest siiski midagi ei leidnud. Jopet pole veel põhjalikult inspekteerinud. Võib-olla sõitsin Keilasse tuvikakase jopega:D (PS: Tegelikult oleks see vist head tähendanud kui tuvi oleks veidike täpsemalt sihtinud, jah?)
Rongisõit iseenesest oli täitsa talutav, kui välja arvata minu selja taga istuv psycho-ema, kes oma last lõi, sest see pulgakommi pooleks hammustas. Kui (poiss)laps nutma hakkas, käratas ema vaid, et nuta, nuta nagu väike plika, nuta, nuta! Ja seda kõike vaid pooleks hammustatud pulgakommi pärast? Traagiline.
Koju jõudes pesin ma igatahes käed korralikult sooja vee ja seebiga puhtaks:)
Ma siiralt loodan, et ma pole iial nii meeleheitel, et oma lastega nii käitun...
ReplyDeleteA seda sinu ja tuvide head läbisaamist mäletan ma juba me lapsepõlvest :P
Ma siiralt loodan, et väga vähesed vanemad on nii meeleheitel. See ema oli kogu maailma peale vist vihane, aga elas seda oma lapse peal välja:( Sina ei suudaks mitte kunagi nii käituda. Me just üks päev kodus arutasime, et kui me kunagi peaks lisaks loomalastele ka inimlapse saama, siis tahaks olla sellised vanemad nagu sina ja Tauno:)
ReplyDeleteAga mis puutub tuvidesse, siis järelikult on nad mul juba lapsepõlvest saati silma peal hoinud ning ahistavad mind siiamaani. Ja ma pole ju üldse paranoiline. Jõhkardid!