Love and marriage, love and marriage, go together like a horse and carriage...

Juhtusin eile EE-st lugema, et "Söö.Palveta.Armasta" vallandab abielulahutuste laine, sest naised hakkavad end leidma. Mida helli, mõtlesin ma. Kuhu te siis vahepeal kadunud olite? Ja miks te kadunud olite? Kas abielu tähendab enda kaotamist? Ma läksin jumalast vihale.
Ma ei tea mitukümmend aastat Liis Tappo-Treial rääkis kõigis võimalikes naisteajakirjades kui ilus on koduperenaise elu. Idülliline ja tore ja armas ja... Pesed pesu, kuivatad, triigid, koristad, küpsetad. Koduperenaise elu on parim! Nüüd on ta korraga "end leidnud" ja eelnev elu lämmatas teda. No tõpoolest. Abielu ja pereelu ei tähenda vaid küpsetamist ja triikimist, pole ime kui seda 10 aastat järjest 24/7 teha, et see lõpuks ära viskab ja lahenduseks ongi abielulahutus. Kolmapäeval nägin ma saadet, kus noor ja asjalik pere KÕIKE, absoluutselt KÕIKE planeeris, kus elati vaid kodu nimel ja unustati ära, et tegu on noorte inimestega, kes võiksid, ei! lausa peaksid, ka elu nautima, teineteise seltsi, mitte ainult koristama ja planeerima isegi ujuma minekut. Trust me, kui te nii jätkate, ei ole seda "ilusat" elu kauaks. Ühel päeval ka "leiate end" ja avastate, et pekki, kus mu elu on kadunud.
Viimasel ajal kuulen ma üha rohkem, kuidas just noored naised ühist kodu luues hakkavad korraga meeleheitlikeks koduperenaisteks. See on justkui mingi trend. Kui sa kell viis ei ärka ja enne tööle minekut leiba ei küpseta ning õhtul pesu ei triigi, siis pole sa mingi naine. See ongi kooselu! Kas te ei karda, et ühel kenal päeval teil viskab ka kopa ette? Või siis saab mehel ülihoolitsevast kodukanast kõrini?
Ei, ärge saage mu'st valest aru. Ma ei taha sugugi öelda, et olge kõik hullud karjäärinaised ja visake vokid nurka, ma tahan öelda, et kõike tuleb teha mõõdukalt. Minu mees abiellus minuga selle pärast, et ta armastab mind, ta ei oodanud, et abielludes saab ta endale uue kodumasina - "Stepfordi naise". Ma olen täpselt selline nagu ma olin enne abielu (kui siis muutusin vaid veits kurjemaks;)) ja ma julgen öelda, et just seepärast ei kuulegi te mind 10 aasta pärast kurtmas, kuidas abielu mind lämmatas ja ma pidin lahku minema, et end leida. Ma luban, et söön oma mütsi ära, kui ma seda kunagi rääkima peaksin hakkama:)
Teine asi, mis mind kurjaks ajab, on see kui kergekäeliselt abielu võetakse. On ilmselge, et "liblikad kõhus" tunne kaob ajapikku ära, asemele tuleb armastus ja turvatunne, hoolivus ja kokkuhoidmine. Inimesed ajavad tihti armumise ja armastamise sassi ja kohe kui "säde" on kadunud, pakitakse asjad kokku. Igas kooselus on tõusud ja mõõnad, raskemad ja kergemad ajad, ilusamad ja koledamad hetked, tülid ja leppimised...Aga jällegi tundub mulle, et lahutusest tahetakse justkui mingi trend teha.
Kolmandaks ajabki mind kurjaks, et "Söö.Palveta.Armasta" olekski nagu selle trendi algataja. Minu meelest on see üks inspireeriv lugu, ilus ja romantiline, kui seda aga hakatakse seostama abielulahutustega, siis on see mu meelest lihtsalt väär. See lugu peaks olema julgustuseks neile naistele, kes tõepoolest kannatavad koduse vägivalla käes (ja ma ei mõtle vaid füüsilist vägivalda), et nad näeks, et on ka teisi võimalusi,et elu võib olla ilus. Aga mitte julgustuseks neile naistele, kes enam ei viitsi kell viis hommikul mehele leiba küpsetada.
"Enda leidmine" my ass! Palju lihtsam oleks end üldse mitte ära kaotada!

Hugo update;)

Mul on tunne nagu oleks ma pensionär, kelle elu keerleb vaid oma looma ümber, sest midagi muud põnevat enam elus ei juhtu. Eile oli see päev, kui Hugol niidid välja võeti - see kõik läks nagu lepase reega. Aga see ei olnud veel kõik. Et saada teada, kas koeral ikka on põiepõletik või ta pissib tuppa lihtsalt solvumisest ja stressist, oli kõige pealt vaja pissiproov kätte saada. Läksin siis mina keset Mustamäed koeraga jalutama, topsik kaasas...jalutasin mis ma jalutasin aga otseloomulikult see operatsioon meil ei õnnestunud. Tšakrad olid korraga nagu kinni keeratud. Siis algas operatsioon "kraadime koera", mis tähendab ju kraadiklaasi toppimist teateküllkuhu. Hugo ei ole loll ja seda protseduuri nii lihtsalt läbi teha ei lasknud. Lõpuks õnnestus kolme inimese jõuga ja tänu suukorvile (sest korraga oli Hugo MAAILMA KÕIGE kurjem koer) see protseduur edukalt lõpule viia. Ma pean ütlema, et täiesti trennivaba inimesena oli vägagi piinarikas hoida üleval 35kilost koera, kes täie oma raskusega end mu kätele toetas. Seda võiks lausa jõutrenniks nimetada:)
Kui Hugo sai aru, et teda tahetakse veel torkida ja katsuda, läks ta VEEL kurjemaks. Ennast pole ollagi, aga uskuge mind, kui ta oleks suukorvi peast ära saanud oleks ta arstidele 1:0 teinud. Kahe mehe (!) ja minu jõuga sai ka viimane protseduur tehtud. Aga seda me ikka päris täpselt teada ei saanud, mis tal siis viga on. Leppisime arstiga kokku, et ootame paar-kolm päeva ja vaatame, kuidas ta end tunneb. Võib-olla oligi pissimine stressist tekitatud ja nüüd kui krae ka kaelast ära, äkki see lõppeb.
Ofkoors ootas mind hommikul ärgates keset elutuba loik. Ehk siis kui loomaarsti seekordne visiit meile midagi maksma ei läinudki, siis niimoodi jätkates tuleb meil varsti parketi vahetamise peale mõelda.
Hugo aga lamas oma lambanahal ja vaatas mulle ilmsüütute silmadega otsa, justkui öeldes ausõna mina ei teinud midagi. Ja veidike hiljem sellise näoga, et laske mul siis ära joosta, teil endal ka vähem muresid. Saa siis sellise peale pahaseks!
Aga torbiku pidime me hommikul igaks juhuks pähe tagasi panema, sest nüüd kui ta oma haavale ligi pääses, oli tal loomulikult vaja seda vahetpidamata lakkuda. Tundes Hugo iseloomu, arvan ma, et õhtuks ootab meid solvumise märgiks jälle keset elutuba väike üllatus...

Minu oma "Sind otsides"

Kui keegi veel küsib, miks ma ometi feissbukki kasutan ja üritab mulle selgeks teha kui mõttetu selline sotsiaalne võrgustik on, siis ärge nähke vaeva. Ma armastan feisbukki ja mul on selleks ka põhjust. Feissbukki hakkasin ma kasutama siis kui avastasin sealt Rotary vahetusõpilased, kellega koos Norras olin. Tuletan meelde, et tol ajal ei olnud internet veel kõige levinum ja meiliaadressi omamine ei olnud üldse mitte tavaline (mõelda vaid, et see kõik oli tegelikult vaid 13 aastat tagasi, milline tehnikaareng on selle ajaga toimunud!). Kirjutasime küll, aga ajapikku kontakt kadus. Kuni me tänu feissbukile üksteist jälle üles leidsime.
Norrast ära kolides jäin ma kõige rohkem suhtlema ühe Uus-Meremaalt pärit tüdrukuga. Faylyniga. Me kirjutasime ja helistasime...kuni ühel kenal päeval otsustasin ma Tartust Tallinna kolida. Kuus aastat tagasi. Loomulikult suutsin ma ka tema aadressi ja telefoninumbri kaotada, tema ilmselt kirjutas mulle Tartu aadressile, aga kirjad ei jõudnud minuni. Olen teda ikka üritanud üles leida, aeg-ajalt tema nime guugeldades, kuid tulutult. Kõige hullem oli ka see, et teadsin vaid ta neiupõlvenime. Taylor. Aga ta oli vahepeal abiellunud.
Alles hiljuti kui ma feissbukiga rohkem sõbraks sain ja seda paremini kasutama õppisin, leidsin ma esiteks tänu guugeldamisel, et Faylyn käis Kaiatanga algkoolis, huvi pärast toksisin selle kooli nime ka feissbukki - oh üllatust selline kool oli seal lausa olemas. Kirjutasin sealsesse foorumisse, et selles koolis käis kunagi selline ja selline tüdruk, kas keegi teab temast midagi. Loomulikult ei oodanud ma väga vastust.
Ometigi oli paar nädalat tagasi mu feissbuki kontole tulnud sõnum kelleltki Lisalt, kes Faylynit teadis, teadis ka tema perekonnanime ja ka seda, et tal on feissbukis konto. Otsisin kohe selle Faylyni ülesse. Profiilipilti tal polnud ja seega polnud ma päris kindel, kas see võib ikka sama Faylyn olla. Kirjutasin talle. Mõnda aega hiljem kirjutas tema vastu.
Faylyn oli leitud! Kuus aastat hiljem! Nagu minu oma "Sind otsides":) Ehk siis...kui keegi taibu poleks feissbukki välja mõelnud, poleks ma teda võib-olla leidnud? Või siis oleks see kauem aega võtnud. Jumal tänatud, et kõigil inimestel on selles "mõttetus" sotsiaalvõrgustikus oma konto.
13 aastat tagasi kinkis Faylyn mulle ühe postri, kolimiste käigus läks see kahjuks küll kaduma, aga selle postri mõte on mul siiani unepealt peas - "..and be my friend"!

Veel "Spunki" poodi!

Viimased "Spunki otsides" eksemplarid, mis siiani mu garderoobis ehk veidike nukralt ja kartlikult oma aega ootasid, lähevad homme hommikul poe poole teele. Tõsi, telliti küll natuke suurem kogus raamatuid, kui garderoobis alles, aga midagi pole teha. Otsas on.
Kodust;) Poest veel mitte:)

Grumpy but gorgeous

Hugo haav hakkab ära paranema - lõpuks ometi. Aga kui te arvate, et sellega on meie kannatuste rada lõppenud, siis te eksite ja rängalt. Eile õhtul koju jõudes läksime tavapärasele õhtusele jalutuskäigule. Mul oli veel nii hea meel, et koeral kõik tšakrad lahti olid. Järelikult hakkabki paranema, rõõmustasin ma. Ega mina siis taskulambi valguse käes näinud. Kui koer tunni aja jooksul kakskümmend korda pissil käis, tundus meile, et midagi on valesti. Maja ees, kus oli valgem, märkasime, et Hugo pissib verd. Hoidsime peast kinni.
Loomulikult oli järgmine kõne kohe loomaarstile. Ma peaks selle numbri juba kiirvalikutesse panema ja loomakliinikust kliendikaarti taotlema hakkama. Loomaarst kinnitas meie kahtlusi, et koeral on põiepõletik. Öösel ei olnud meil aga suurt midagi teha, leppisime kokku, et proovime öö üle elada ja hommikul vaatame, kuidas koera olukord on.
Oli selge, et meid ootab ees magamata öö. Ja nii see täpselt ka oli. Kella kaheteistkümnest hommikul kuueni jõudsin ma jalutamas käia kaks korda, kaks korda põrandaid puhastada ja selle kõige vahel natuke tukkuda. Hommikuks avastasin üllatuse ka garderoobis - Hugo oli nende aegade vahel, mil ma magada üritasin, seal ka jõudnud käia.
Niisiis...pole ime, et ma olen hommikuks pahur (kuid siiski imekaunis oma kottis ja siniste silmaalustega, õhtustest/öistest/hommikustest jalutuskäikudest ära külmunud). Mures ka. Arst tuleb tööle kella kümneks. Eks siis saab kuulda, mis edasi.
Ahjaa, tänu Hugole olen ma aru saanud, et laste saamiseks pole ilmselgelt veel valmis. Ma tahan MA-GA-DA!

Ideaalne sünnipäev Kirsiaias

Sünnipäeva puhul otsustas emme nädalavahetusel kõige pealt oma tütred shoppama vedada (kus kinke tegi ema, mitte tütred - ideaalne sünnipäev kas pole), siis sugulased-sõbrad teatrisse tirida ja pärast seda Ussipessa "aftekale" kutsuda, mis oli kõige emmelikum pidu üldse (ristsõna lahendamine, filosofeerimine "elulistel" teemadel, veidike sarkasmi, musta huumorit ja tsipake veini. Teemast veidike kõrvale kaldudes leidsin ma tänu onupojale uue hetke lemmikveini - Tinpot Hut. OIVALINE!)
Aga...mitte sellest ideaalsest pereringis peetud sünnipäevast ei tahtnud ma rääkida. Isegi mitte järgmisel päeval Monika ja onu Indreku juures peetud söögiorgiast (Monika on HULL toiduvõlur), mille käigus õhtu edenedes meie peakestes hakkas küpsema üks huvitav plaan, millest ma ofkoors ei räägi, et keegi ei saaks seda mõtet ära varastada. Ja et poleks piinlik, kui sellest midagi välja ei tule:))
Ma tahtsin rääkida (kaas)ajatust Tšehhovist ja "Kirsiaiast". Ühised teatrikülastused tekitavad alati meis elavat diskussiooni. Nii ei olnud ka "Kirsiaed" erand. Kuid mitte ükski etendus ei ole tekitanud nii palju erinevaid arvamusi kui see. Mulle etendus meeldis. Ausalt. Tõsi, kui eesriie avanes ja nägin minimalistliku lavakujundust ning teksades Mait Malmsteni, jõudsin korraks ehmatada. Kas me oleme etendusega eksinud? Kas see polegi Tšehhovi "Kirsiaed"? Kuhu jäi mõisaromantika?
Mõne aja pärast sain aru, et tegu oli "Kirsiaia" tänapäevase versiooniga ja ma tõepoolest nautisin seda. Mulle meeldis minimalism, taustamuusika, mulle meeldis jälgida (pisi)detaile, millega tegevust edasi püüti anda...roosiõie "tagasivõlumise" triki ebaõnnestumine oli üks veenvamaid. Loomulikult aitas kaasa ka näitlejate valik. Olles Draamateatri austaja (ma isegi ei tea, miks me just Draamateatrisse nii tihti satume), sain ma jälle kord kinnitust, et näiteks Merle Palmiste on oivaline näitleja. Kuigi "Kroonikat" lugedes ei jäta ta mulle kunagi sümpaatset muljet. Samuti Mait Malmsten, Lembit Ulfsak. Isegi Mari-Liis Lill, keda ma siiani pole näitlejana väga kõrgelt hinnanud. Jan Uuspõld, kes mulle lihtsalt juba "põhimõtte" pärast meeldib. Noor kutt (kelle nime ma ei suutnudki teada saada), kes kõigile teistele mingil põhjusel väga meeldis, mulle absoluutselt ei meeldinud. Või ei meeldinud mulle tema tegelaskuju. Ma ei tea. Kersti Heinloo riietus häiris mind ka. Lihtsalt häiris ja kõik. Need asjad kõrvale jätta, siis mina jäin rahule. Võib-olla oli mu eeliseks ka see, et olen "Kirsiaeda" lugenud, näinud klassikalist versiooni ja moderne variant lihtsalt oli midagi ootamatut ja uut?
Emme oli kahevahel. Nagu meeldis ja ei meeldinud. Võib-olla tundus ka talle, et "Kirsiaeg" räägib siiski ajast, kus inimesed lugesid raamatuid, käisid uhkelt riides, reisisid Venemaa ja Pariisi vahet ning selle ümbertõstmine teksade kandmise ajastusse mõjus "valesti"? Võib-olla oli tal liiga hästi meeles, kui käisime kunagi seda etendust Palmse (vist) mõisas vaatamas, kuidas vihma kallas nagu oavarrest ning müristas - mis kõik rõhutas näideti traagilist külge? Igatahes midagi teda häiris, aga pigem etendus siiski meeldis.
Tilluke Delisa oli emmega ühes paadis. Tema "eeliseks" oli võib-olla see, et ta klassikalist "Kirsiaeda" ei tunne ja vaatas kõige täiesti värske pilguga. Noore inimesena oli tal ehk ka "kaootilist ringisebimist" lihtsam jälgida ja seda mõista.
Janek oli esialgu tasa. Mulle jäi mulje, et talle meeldis. Sest talle meeldivad igasugu kummalised ja veidrad asjad (4 aastat kooselu minuga on teinud oma töö). Täna julges ta välja öelda, et tegelikult talle etendus ei meeldinud. Ma olin korraks isegi solvunud, et kuidas ei meeldinud, talle peaks ju meeldima kõik, mis mulle meeldib:D Seekord läksid meie arvamused lahku. Janeki arvamus etendusest kattus vägagi arvustusega, mida lugesin Danzumehe blogist (http://danzumees.blogspot.com/2010/03/kirsiaed-draamateater.html). Kuna ma Danzumehe arvustusi loen väga hea meelega ja üldiselt usaldan ka Janeki arvamust (eriti pärast seda kui ta oli mulle suutnud nii veenvalt "maha müüa" loo Andy Warholi "Marilyni" taga), siis ma mõtlen, et võib-olla Janek peaks ka arvustajaks hakkama? Kuigi, pigem mitte...siis võiks ju selguda, et ta on taibukam kui mina....(:D)
Monika ja Varje oleks oodanud ka midagi klassikalisemat. Taktitundelisena ei hakanud nad ütlema, et neile etendus ei meeldinud. Mõlemad ütlesid viisakalt, et "ei saa öelda, et mulle ei meeldinud, aga..." Viisakad inimesed ikkagi!
Ja nüüd jõuame me "kirsini" - onu Indrekuni, kes viimati käis kinos (veidike liialdades) 30 aastat tagasi, kui vanem õde (loe: emme) teda "Põrgupõhja uut vanapaganat" vaatama sundis. Kuna etendus oli nii sünge, siis hoidis ta pea 30 aastat teatrist eemale. 30 aastat hiljem valis õetütar teatriga sõbraks saamise etenduseks "Kirsiaia". Tundub, et järgmine kord läheb Indrek teatrisse 75 aastaselt:) Indreku arvamus kattus ka veidike Danzumehe omaga, et kõige kaasahaaravam oli mustkunstnik Charlotta, mis ütleb üht-teist etenduse sisu kohta.
Kui üdini aus olla, siis tegelikult ei valinud me sünnipäeva etenduseks "Kirsiaeda" Tšehhovi pärast või mõnel muul erudeeritud põhjusel, vaid lihtsalt sel põhjusel, et sel päeval oli valida/pileteid saada "Kirsiaia" ja "La Boheme" vahel. Viimane kuulub küll ka minu lemmikute hulka, kuid teatrisse läks peale minu veel seitse inimest.
Järgmine kord võiksime me vaatama minna "Eesti matust" - mis on lollikindel valik, kui see ikka veel mängukavas on. "Kõik on täis" on ka veel nägemata, aga pileteid polnud:(
Aga...kui nüüd lavakujundus, näitlejate valik, kaasajastamine kõrvale jätta, siis ma leian küll, et "Kirsiaia" kohta võib ajatu öelda. Probleemid on tänapäeval sama aktuaalsed. Mulle mõjus mõisa maha müümisest palju rängemalt vana teenri unustamine. Võib-olla olen ma viimasel ajal sattunud liiga palju vaatama nö nutusaateid, kus inimsuhted ei ole väärt üht eurosentigi.
"Komöödia" - täpselt selline nagu Tšehhov selle kirjutas.

ps: emme oleks muideks etenduselt ka sinise silma saanud. Lavalt lendu lastud rekvisiit-šampusepudeli kork möödus ta silmast millimeetrite kauguselt.

ps2: meie tillukese Delisaga suutsime emmel margi täis teha. Tegime pausi ajal nalja, et "issake, kas sa tõesti magasid" ja terve teise vaatuse jälgis emme kõrval istunud daam emmet silmanurgast, et ega emme jälle ei tuku:D

Uued "rõõmud"

Selle asemel, et eile Piretiga Tallinn Fashion Weekile minna, töökaaslastega trenni või no-ma-ei-tea-kasvõi-diivanil-lebotada, veetsime me jälle Hugoga rõõmsalt loomakliinikus aega. Õhtul koju jõudes avastasime, et Hugo õmblus on paiste läinud ja immitseb midagi kummalist. Nõrganärvilised nagu me oleme, ehmusime poolsurnuks ja tormasime otsejoones loomaarstile. Nii kiiresti, et isegi Skype ja Orkut läksid meelest ära, st et nad on harjunud, et kohe kui uksest sisse tuleme, tormavad nad meid jalust maha ja nõuavad kisa saatel süüa. Eile pidid nad natuke pikemalt ootama.
Loomaarsti juures selgus, et Hugo haava on hoolimata minu püüdlikust igapäevasest puhastamisest põletik läinud.
Eile lisandus õhtustele koera protseduuridele veel kaks-kolm uut tegevust. Kõige pealt haava põhjalikum puhastamine arsti näpunäidete järgi, mille peale Hugo kurjakuulutavalt urises, siis tableti söötmine vorsti abil ja lõpuks koristamine, sest antibiootikum otsustas mõne aja pärast välja tulla. Õnneks aga nägi haav enne magamaminekut palju kenam välja.
Hommikused protseduurid on ka nüüd pikemad. Kõige pealt haava puhastamine, siis koera peost söötmine, sest vahepeal tuleb tal jälle meelde, et ta peab solvunud olema ja keeldub ise söömast, tableti söötmine vorsti abil, 1.jalutuskäik, et "tšakrad avada", haava kuivatamine, 2.jalutuskäik. Kõige selle kõrvalt tuleb leida ka aega hammaste pesuks, kohvijoomiseks, riidesse panekuks. Pole siis ime, et me täna jälle tööle hiljaks jäime:)
Tänu Hugo haavale olen ma aru saanud, kui mugav ja lihtne meie elu siiani tegelikult olnud on. Ja armsad tuttavad, kui te näete mind sellel nädalal juba teist tillukest viinapudelit ostmas, siis te ei pea kartma, et mu'st on alkohoolik saanud, see on haava puhastamiseks:)