Thursday, October 8, 2015

Ohtlikud tikripõõsad ja lapsendamine


Lapsena olid mu käed-jalad tihti kriimulised ja katkised, tihti sinikaid täis ja mõnikord juhtus isegi nii, et natukene oli valus kui ma kukkusin. Põhjus oli selles, et ma olin koperdisest linnalaps, kuid maal vanema juures tahtsin mina ka teiste, mööda aedu ja puid ronivate lastega samamoodi ringi joosta. No ja nii juhtuski, et ma ikka kusagilt alla sadasin või koperdasin, pühkisin põlved puhtaks ja jooksin edasi. Keegi ei keelanud ja kedagi ei seganud. Mööda aedu ronimine kuulus lapsepõlvemängude hulka. Samuti kuulus sinna trihvaad või peitust mängides nõgese-või tikripõõsas kükitamine. Kõrvetas ja kriipis küll, aga kõige olulisem oli hea peidukas. Keegi ei pidanud tikripõõsast minu tervisele ohtlikuks. 

Eile "Vabariigi kodanikke" vaadates, kus seekordseks teemaks olid lapsendamiseks vajalikud tingimused, tekkis mul tunne nagu oleks mina, mu sõbrad-tuttavad ja sugulased kasvanud üles metslastena, hoolimatute vanemate hoole all. Tikripõõsaid ei eemaldanud aiast keegi, aia peal olevast okastraadist pidid samuti oskama ise läbi/üle pugeda ning üldiselt oligi iga lapse enda asi vaadata, kuidas joostes ja mängides võimalikult vähe haiget saada. Vatiga ei olnud ükski teerada ääristatud. Ja kas te kujutate ette, kõik, kes me lastena selles ohtlikus maailmas toimetasime, oleme elus ja enam-vähem adekvaatsed. Mina rohkem, mõni teine vähem. Aga ma kukkusin ka vähe pea peale ning mõistus ei asu teadupärast põlvedes, mis mul kõige enam vigastada said. 

Millest ma ometi jauran, mõtlete te kindlasti? 

Me kõik teame, et lapsendamisele kehtivad väga ranged reeglid, kuid kui siis eile vaataja saatis küsimuse, et "miks keegi, kes tahtis lapsendada, pidi aiast eemaldama tikripõõsad, sest need võivad ohtlikud olla lapsele, ning soetama nõudepesumasina?" mõtlesin ma, et see on kindlasti ülepaisutatud näide. Ma olin ka kindel, et nii vastab  ka saatekülaline (ma kahjuks ei pannud tähele, kes ta ametilt oli), kuid ta vastas, et lapsed on erinevad, erineva taustaga ja mingis olukorras võib tikripõõsas tõesti ohtlik olla ja ma sain aru, et see polegi nali. Tikripõõsas võib tänapäeva lapsele ohtlik olla! Ja ka siin on erinevus, et ohtlik ei pruugi ta olla bioloogilisele lapsele, küll aga lapsendatud lapsele, sest tollel võib juba olla liiga palju traumaatilisi üleelamisi. 
Ma kuulasin neid põhjendusi ja mõtlesin kui absurdseks saame me oma nõuetega minna. 13-aastase tüdruku ema mõtleb, et huvitav kust tütar suitsude ja alkoholi jaoks raha saab, kuid ei tunne muret, et alaealine kodus ei ööbi - sellisel vanemal võib laps olla, sest see on tema "põhiseaduslik õigus". Miramii kirjeldas hiljuti oma blogis õõvastavat seika, mille tunnistajaks ta oli - lõhkise peaga purjus naisterahvas sobib oma last kasvatama, sest see on ta "põhiseaduslik õigus". Alkohoolikud ja narkomaanid saavad lapsi. Ja siis on tavalised inimesed, kes on võtnud nõuks lapsendada, kuid ei kvalifitseeru sobivateks vanemateks, sest neil on aias tikripõõsad ja neil puudub nõudepesumasin. Paneb mõtlema? Vihastab? On absurdne?

Muidugi ajas mind tikripõõsaga sama palju endast välja üks teine lugejakiri, kus keegi juba lapsendanud inimene kirjutas, et pidi lapsed riigile tagastama (milline armas sõnakasutus), sest tervis ei pidanud vastu. Suure tõenäosusega oli tegu ju normaalsete inimestega, kes olid kvalifitseerunud vanemateks, eemaldanud tikripõõsad, omasid nõudepesumasinat, inimesed, kes olid hoolikalt kaalunud läbi lapsesaamise võimalusena lapsendamise ja siis otsutasid lapsed siiski tagastada, sest tervis ei pidanud vastu. 
jumala eest, kui ma pisarate ja valu saatel 4,5kilose lapse enda seest välja pressisin, ei osanud ma arvata, et mind ootab ees kaks aastat magamatust, et mu närvid ja meie suhted  omavahel  pannakse niimoodi proovile nagu seda Ida on teinud, et ilma liialdamata võib 24h jooksul meie majast kuulda rohkem nuttu ja kisa kui muid emotsioone (karjunud ja nutnud oleme me kõik kolmekesi), et ma ei tea juba ammu, mida tähendab niisama puhkamine või aeg iseendale. Ma lootsin ka, et saan väheke lihtsama iseloomuga lapse kui seda on Ida, et ma saan lapse, kelle järel ma ei pea 24/7 kotkapilgul valvama, sest vastasel juhul ta roniks/hüppaks/kukuks  või tormaks pea ees tiiki/autoteele. Läks teisiti, ma sain lapse, keda me hellitavalt kutsume "funktsiooniveaga lapseks", kel puudub mute nupp. Mina ei saa teda tagastada. Aga lapsendatud lapsi saab tagastada. Hea, et neid veel magama ei saa panna, kui jõud üle ei käi.

Igatahes.

Kas te ei leia, et me lähme erinevate reeglitega juba üle piiri, kus asi hakkab naeruväärseks kiskuma? Ma ei tea kui palju on lastekodudes erinevates vanustes lapsi, kuid kas poleks olulisem aidata neile leida soojad kodud, mitte mõelda välja takistusi...




18 comments:

  1. Ma loen su blogi huviga ja kunagi varem ei ole kommenteerinud, aga leian, et seekord lähed sa selle tikripõõsaga üle piiri. Enamik lapsendamiseks nö saadavaid lapsi on Eestis puudega lapsed ja mõnele raske puudega lapsele võibki seesama tikripõõsas ohtlik olla. Minu meelest seletas, aga saates osaleja seda täpselt nii. Sina ja sinu sõbrad ei olnud eeldatavasti raske vaimupuudega lapsed.

    ReplyDelete
  2. Mismõttes üle piiri? Jälle tuleb see sama vana teema, et blogija peab oma jutu teatud raamidesse suruma. Miks? See on tema nägemus teemast. Teatud nõuded tunduvaki ju absurdsed. Sama moodi võib ju keelata lapsendamise majja, kus on trepp. Äkki laps kukub.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on aina enam tunne, et blogida tohiks vaid lindudest ja liblikatest või teemadel a la "siis käisin poe ja siis vanaema sünnipäeval ja siis magasin.." ehk teisisõnu ei tohiks arvamust avaldada, sest kogu aeg on keegi kusagil kel on mõni erand näiteks tuua, mida blogija pole ära maininud:)

      Delete
  3. Jah. Meie oleme lapsendanud ja läks selles mõttes hästi, et nõudepesumasin meil juba oli ja lastekaitseametnik tikripõõsaid eemaldada ei käskinud. Aga ühed meie lapsendamiskursuse grupi vanemad said lapse teisest maakonnast ja kuigi nende rahaline seis oli suurepärane, kahtles lastekaitseametnik nende vanemateks sobimises, sest lapsele ei olnud vanni valmis ostetud. Ma kujutaksin ette, et kui ma olen jõukas, siis ei ole minu jaoks probleem minna poodi ja osta lapsevann pool tundi enne seda, kui lastekodusse või haiglasse oma beebile järele lähen, aga näe, ametnik arvas, et hüpoteetilise beebi jaoks peab vann aasta varem valmis olema.

    Tegelikult on nii, et meie laps on psüühiliselt haige küll. Tikripõõsasse ta pole tormanud, aga teeb igasuguseid muid asju, muuhulgas tormas väiksemana peaga mitu korda vastu seina nii, et sai korraliku, oksendamisega peapõrutuse, ja liputas lasteaias kohe mõnuga veel päris suurena. Poisslaps muidugi. Pole mõtet öelda, et kõik lapsed teevad selliseid asju, ma olen eluaeg lastega töötanud ja tean päris hästi, kuidas saavad asjadest aru lapsed, kellel ei ole loote alkoholsündroomi ega kiindumushäiret ja kuidas saab asjadest aru meie poeg, kellel need kaks asja siiski on. Me ei kavatse teda tagastada - kui õudne mõte! -, aga me teame, et tema ohutult täiskasvanuks kasvatamine saab olema raske. Kõigil tuttavatel, kes on lapsendanud natuke suurema lapse kui beebi, on niimoodi. Aga vabu beebisid ei ole saada, sest eesti naine teeb pigem aborti kui annab oma soovimatu lapse lapsendamiseks. Lastekodudesse satuvad lapsed, kelle vanemad on neid kuidagi väärkohelnud. Meie poeg oli oma elu esimesed paar aastat bioloogilise ema juures "puurispidamisel", st teda ei lastud võrevoodist üldse välja. Kõndima õppis lastekodus. Esimesed sõnad ütles kolme-pooleselt, juba kodus. Oleme tänulikud, et ta on praeguseks võimeline tavakoolis õppima. Kõva peaga on küll, aga toetame ja õpetame, kuni ta vähegi õppust võtab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sinusuguseid tugevaid inimesi, kes sellise otsuse vastu on võtnud, pakkuda kodu psüühiliselt katkisele lapsele, võiks rohkem olla. Tõesti, imetlen selliseid inimesi. Eriti kui loen, mida laps enne teie juurde jõudmist, läbi on pidanud elama.
      Mul tuleb selliseid "puuris" peetud ja muul moel väärkoheldud laste kohta lugedes kananahk peale ja abituse tunne. Ma nii tahaks kuidagi aidata, kaasa lüüa, toetada, kuid ei oska/ei tea kuidas.

      Delete
    2. Aitäh.
      Tead, üks väga suur toetus on juba see, kui Sa usud, mida lapsendanud ema räägib. Et kohanemine on raske ja ka aastaid hiljem vilgub ikka läbi võõras inimene. Lugu on nii, et kõik on lugenud "Hulkur Rasmust" ja arvavad, et nii see asi käibki - tekib lapsega kontakt, kohe armastus esimesest pilgust ja elu ongi hästi õnnelik. Tegelikult on väga raske, nii vanematel kui lastel, aga keegi ei taha seda uskuda.
      Mind on algusest peale kõige rohkem toetanud üks sõbranna, kellel on nii bioloogilisi kui lapsendatud lapsi. Tema ütleb, et sa oled normaalne, bioloogilistega on ka nii, või et jah, sama vanalt tegi meie noormees sama. Inimesed, kellel on kogemus ainult biloogiliste lastega, ei saagi aru, sest neil on olnud armastus esimesest pilgust ja kooskasvamine. Meile kolis, noh, Nukitsamees. Kui te püüate seda uskuda, et nii saab olla, siis me oleme juba väga tänulikud.

      Delete
    3. Ma ei saa öelda, et ma oleksin lapsendamise teemadel väga kodus, aga olen siiski mingil põhjusel seda teemat lähemalt uurinud ning tean selle põhjal, et Hulkur Rasmuse asemel on tihti just Nukitsamees. Ja ma täiesti usun, et see on mõlemale poolele väga raske. Seda enam leian ma,et on väga tänuväärne, et inimesed ei tagasta last nagu koerapoega, vaid püüavad parima anda. Muidugi räägin mina vaid teoreetikuna, ma ei oska ju tegelikult ette kujutadagi, kui keeruline võib tegelikkus olla.
      Ja selle asemel, et tegeleda tikripõõsaste ja nõudepesumasinate nõuete kontrollimisega tuleks toetada neid, kes Nukitsamehi lapsendanud on.

      Delete
  4. Ma tahaks ainult öelda seda, et tegelikult kõik "sellel" ajal kasvanud lapsed siiski ei ole elus. Juhtus kurbade tagajärgedega õnnetusi siis ja juhtub kahjuks ka praegu. Kas kõikidest nendest nõuetest tingituna on seda nüüd vähem? Mul ei ole vastavat statistikat aga tahaks loota et vähemalt mingi kasu siiski on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No kuule, alati on tuua kurbi näiteid, kuid see ei tähenda ju, et varem - "tollel" ajal olid halvemad vanemad?

      Delete
  5. Tikripõõsast ei oska kommenteerida, aga nõudepesumasina olemasolu on nõutav asenduskodu pakkumise puhul. Arvan, et ka see tikripõõsa-jama oli asenduskodu kohta. Asenduskodu ja lapsendamine on kaks ise asja. Ja see saatesse saabunud kommentaar oli ju ka paraku stiilis, et "keegi kuskil rääkis", mitte tõestatud fakt. Võimalik, et kommenteerija keeras asja üle võlli, et oleks ikka söödavam? Mina arvan, et kontroll ja nõuded on vajalikud ning ehk isegi on suurem kontroll vajalik, et ei hakataks lapsi "tagastama" või veel hullem, ei selguks, et "uued" vanemad lapse tapavad (jah, täiesti selline juhtum on Eestis aset leidnud). Paraku paljud inimesed ei mõtle enne hoolikalt ja adekvaatselt läbi- ei lemmiklooma võtmist, ei lapse saamist, ei lapsendamist. Olgu nad pealtnäha nii normaalsed ja tavalised kui tahes. Ja jälle ongi juhtunud nii, et sellest saatest ei ole inimestele jäänud meelde miski muu kui ainult mingi väidetava tikripõõsa väljajuurimine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täiesti huvi pärast - miks nõudepesumasin nõutav on? Kas see näitab perekonna sissetulekut (suudad osta nõudepesumasina) või pigem valmidust nö. loobuda käsitsitehtavatest mustadest töödest naghu nõuedepesu (st rohkem aega lapsele) või miks?

      Äkki ma olen ostnud korteri, selle sisustanud, ilma nõudepesumasinata, aga siis sain teada, et ma ei saagi kunagi lapsi ja soovin adopteerida - peaks siis kodu ümber ehitama?

      Delete
    2. Mind huvitaks see ka. Me soetasime nõudepesumasina enne Ida sündi, põhjuseks ka tegelikult, et oleks lihtsam, kuid ma pean tunnistama ausalt, et minul oli ka enne nõudepesumasinat lihtne, sest minu abikaasale meeldib nõusid pesta. Olime me siis enne nõudepesumasinat vaesemad/halvemas seisus/mustemad? Vaevalt.
      Ma saan aru, et olemas peab olema pesumasin, aga nõudepesumasin ei tohiks ju olla elulise tähtsusega?

      Delete
    3. Tikripõõsa väljajuurimine jääbki meelde kõige rohkem, sest viimasel ajal on poliitikute jms tegelaste väljaütlemised nii absurdsed, et absurd jääbki vaid meelde:)

      Delete
  6. Tahtsin just sama öelda, et saates toodi ju välja, et asenduskodu puhul vastutab riik lapse eest, ning jah, tõenäoliselt on tegemist erivajadustega lastega, kelle keskkond on vaja nii turvaliseks teha kui võimalik.

    Samuti oli Rannamäe käitumine seal saates tõesti kummaline, näiteks ilkus ta selle 11 lehekülje pärast, mis täideti poolepäevase hindamise tulemusena. Ma olen täiesti selle poolt, et nagu naine ennast rasedusega arvele võtab, tuleb kõigile keegi koju, kes kasvõi pool päeva seletab, kuidas elu lapsega välja nägema hakkab. Ehk siis on vähem ka selliseid blogijaid "appi, ma sain lapse, miks keegi ei öelnud, et ta nutab ja ma pean teda 24/7 imetama".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei saa öelda, et Rannamäe kuulub minu lemmikute hulka, kuid selles saates olin mina temaga vägagi ühes paadis.
      Ja aru ma ei saa, miks emad (kes on blogijad) ei tohi öelda, et lapse kasvatamine VÕIB olla ka kurnav ning alguses vägagi ehmatav. Sest siis ei saa käega vastu rinda taguda ja end kangelasemaks nimetada?

      Delete
  7. Mulle meeldib su postitus. Ja järjest rohkem mulle tundub, et nn talupoja kainet mõistust on me riigis haruldaselt vähe (vaadeldes poliitikute, anonüümsete netikommentaatorite jt väljaütlemisi). Täiesti kohutav ja üdini vihastav.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kohtusin eelmisel nädalal ühe sepaga - mulle meeldis suhelda ausa ja vahetu inimesega, kes ütles, et ta on "mõistuselt vaid sepp", kuid ometi ajas ta targemat juttu kui paljud poliitikud. Netikommentaatoritest ma ei hakka rääkimagi;)

      Delete
  8. Kontrolli on muidugi vaja, aga õigete asjade üle. Ma arvan, et see tikripõõsas on lihtsalt üks utreeritud fakt näitamaks, et reeglid ja nõudmised on kohati (ja isegi puudega laste peale mõeldes) eriti absurdseteks läinud.

    ReplyDelete