Monday, October 12, 2015

Hull laps või halb ema?



Mustmiljon korda olen ma öelnud, et Ida näib toituvat vaid minu närvidest ning beebist saati oleme me teda hellitavalt nimetanud "funktsiooniveaga beebiks", sest ta ei ole meil kaks aastat magada lasknud. Nüüd õnneks on ta siiski õppinud magama ning (ptüi ptüi ptüi) magamata öid jääb aina vähemaks. Selle eest on ta aga väga aktiivseks lapseks muutnud - ta ei püsi paigal minutitki, ausalt isegi süües on tal vaja rabeleda/vehelda/jalgadega taguda, lisaks sellele on ta totaalselt kartmatu - kui ma teda 24/7 ei jälgiks, siis oleks ta kaheksakümmend kolm korda mõnda tiiki jooksnud pea ees või mõne suurema ja kurjema koera käest hammustada saanud. Sinikad on tema puhul nii tavalised, sest käies ei vaata ta ette, vaid kindlasti selja taha või üles ning jalutab nii peaga vastu tänavaposte või koperdab mõne kivi otsa. Nüüd on tal ka kombeks IGA asja peale karjuda (mitte nutta) ja end pikali visata. Nagu eile. Ütlen mina, et kallis Ida, ära mine sinna eemale, seal harjutavad suusatajad laskmist, tema vaatab mulle otsa ja hakkab kisama nagu oleks ma kassipoega tahtnud uputada ning järgmisel hetkel viskab ta end sinna samasse pikali. Või siis ütlen ma, et kallis Ida, palun ära võta poes mune karbist välja ja pillu neid ükshaaval korvi, tema vaatab mulle otsa nagu tahaks ma jälle kassipoegi uputama hakata ning viskab end pikali röökides. Kui me autoga sõites ei keera, kuhu tema tahab, järgneb kisa, kui me rongi asemel lennuki peale läheme, järgneb kisa, kui me ei sõida 415 korda eskalaatoriga üles-alla, järgneb kisa. 87% ajast on meie majas kisa.

Ida on ääretult armas laps, aga kui ta vihastab, siis mõtlen ma küll, et miks mind sellise hulluga õnnistatud on. Ta võib olla väga halb laps ja kui siia juurde panna väsinud ning magamata ema, siis jõuamegi me küsimuseni, kas mul on hull laps või olen mina halb ema. 


Ma olen siin naljaga pooleks ikka öelnud, et olen halb ema, et ei tee üht või teist või kolmandat, kuid teate, ma ütlen päris ausalt, et viimasel ajal olen ma aina rohkem mõelnud sellele, kas ma ehk olengi halb ema ja jõudnud järeldusele, et kahjuks küll. 
Ei, see ei ole siin selline postitus, et kiitke mind või tehke mulle virtuaalne kalli või musi-musi pai, ei. Ma olen pikalt mõelnud, kas sellel teemal üldse kirjutada või mitte. Me ju teame, kuidas minu väljaütlemisi kullipilgul jälgitakse ning iga väiksemagi "vea" kallal nokitakse. Ometigi otsustasin ma sellest kirjutada, sest ma usun, et ma ei ole siiski ainus ema, kes ei ole kogu aeg ja iga hetk oma last vaadanud vasikavaimustusega. Võib-olla see postitus aitab kedagi, aitab mõista, et ta ei ole ainus ega üksi, sest nagu ma olen aru saanud, siis tegelikult ei tohiks üks ema üldse kunagi midagi sellist välja öelda ega tunda. 

Ühe asja teen ma küll kohe puust ja punaselt selgeks (nii palju kui läbi neti saab) - ma armastan oma last rohkem kui kedagi teist, kõikidest muredest ja söödud närvidest hoolimata on ta meie päikesekiir ning ma ei oska tegelikult sõnadesse panna kui hea meel mul on, et ta olemas on. Aga... Ta on mind teinekord suutnud viia nii viimase piirini, et ma olen nutnud, karjunud, asju katki visanud, endast nii välja läinud, et pole suutnud oma last isegi vaadata, tema nutt on mind ajanud nii hulluks, et ma olen mõelnud mõtteid, mida üks ema ei tohiks mõelda. Ma olen isegi suutnud aru saada, kuidas üks ema on võimeline oma lapse ära tapma. 
Palun ärge mõistke minu sõnu valesti, aga ma suudan mõista olukorda, kus naisel on alkohoolikust ja vägivaldne mees, kes nõuab, et punkti pealt oleks kolmekäiguline söök valmis ning kodu korras ning natuke keerulisem laps, ma suudan mõista, et isegi ema on vaid inimene ning olles viimsele piirile viidud, võib juhtuda asju... 
Jumala eest, ma ei püüa leida õigustusi sellisele käitumisele ega taha siin nüüd üles tunnistada, et peksan oma last kui keegi ei näe, kuid viis kuud "üksikema" olles on paljus mu silmad avanud, ma ei leia, et mul on õigus kedagi kritiseerida või hukka mõista teadmata asjade tegelikke põhjuseid (ja seda öeldes ütlen ma ikkagi, et ma ei saa aru "emast", kes oma last väärkohelda suudab).
Ma olen Idat tutistanud ja sakutanud. Ta peale häält tõstnud ja öelnud asju, mida hiljem kahetsenud olen. Jah, ma olen end lohutanud sellega, et ta ei ole sõnadest aru saanud, kuid see pole oluline, emotsioonist saab laps väga hästi aru. Ja siis ma vaatan neid süütuid siiraid lapsesilmi, ma vaatan last, kes saab aru, et ta on midagi valesti teinud, aga ei saa aru mida, ta poeb mulle kaissu, paneb oma kaks kätt ümber kaela ja ütleb vaikselt, peaaegu sosinal "emme!". Sellistel hetkedel olengi ma jõudnud järeldusele, et ma olen tegelikult halb ema. Sest kuidas saab mõelda ja öelda halvasti kellelegi, kes on nii paganama armas, et tahaks teda katki kallistada. Kuni järgmise samasuguse hetkeni. Ja siis tuleb mulle silme ette film "Naerata ometi", kus laps armastas oma ema ka siis kui ema oli joodik ning lapsest ei hoolinud. Laps armastas siiski oma ema. Sellistel hetkedel ei lohuta ma end mõttega, aga ju ma ikka nii halb ei ole kui me järgmisel hetkel koos diivanil mürame ja naerda lõkerdame. Lapse armastus oma ema vastu on siiras ja piiritu, isegi kui see ema on kaugel ideaalsest emast.

Hea ema ei ütleks ka järgmisel hetkel, et ma enam ei viitsi, mul on tööd teha/koristada/blogida/ Facebookis aega raisata/süüa teha, sähh siin on iPad, vaata multikaid, hea ema tegeleks oma lapsega. Mina ütlen ausalt, et ma ei viitsi kogu aeg. Ma vaatan kadedusega pealt kõiki neid usinaid emasid, kes oma lastega päevad läbi meisterdavad, ma tahaks ka selline olla, aga ma ei ole, ma ei oska vaid päevad läbi lapsega tegeleda. Kas see tähendab, et ma pole oma olekult juba emalik tüüp? Misasi on üldse emalik tüüp? Aga ma tõepoolest ei viitsi kogu aeg. Või ei jaksa. Või ei oska. Ma ei tea.
Mind on kiidetud, et laps igal pool kaasas on. Kas ma ütlen teile ausalt? Kui mul oleks mõni teine võimalus, siis 50% ajast ma ei võtaks teda kaasa. Restoranis lapsega käimine ei ole mingi nauding ega ei pruugi seda olla ka külas või reisil käik, olgugi et sellest annab hiljem sotsiaalmeediasse postitada imearmsaid "wow-efektiga" pilte. Kui mul oleks laps kellelegi jätta, siis nii mõnigi kord ma jätaks.



Olen ma egoist, et ma tunnen, et ma tahan oma lapsest puhkust...Käsi südamel, kõik need minipuhkused, mis meil on Idast olnud, ei ole ma temast puudust tundnud. Jah, ma suurima rõõmuga vaatan pilte ja videosid temast ning me leiame end ikka ja jälle temast rääkimast, kuid ma ei ole kordagi tundnud süümepiinu, et olen oma lapsest eemal (välja arvatud see üks kord kui ma arvasin, et mu süda lõhkeb valust, et ei saanud kohe Ida juurde). Kui mu ema/tädi/õde pakub, et võib Idat hoida paar päeva, lähen ma rõõmust ogaraks. Ma olen rõõmust oimetu, kui keegi aitab mul Idat hoida. Ma naudin seda, kuidas ta klammerdub isa külge ja ei lase tal isegi wc-sse minna ning ajab teda hulluks, sest samal ajal saan mina hinge tõmmata.

Anonüümsed kommenteerijad on öelnud, et isver mis ema, ei saa ühe lapsegagi hakkama, mis siis teised peaks tegema, kel mitu last ja töö ja kodu ja... Ma tunnistan, et lapsekasvatamine on palju keerulisem kui ma oleks osanud arvata,  see on ka põhjus, miks ma olen väga kindlalt otsustanud, et Ida jääb ainsaks lapseks, ma olen "piisavalt halb" ema ühele, ma ei tahaks olla halb ema kahele või rohkemale. Ma ei taha, et mu lapsed kasvaksid tädide ja vanaemade hoole all, sest ema ei viitsi, ei saa, ei jaksa, tahab oma aega, tahab käia, teha. Aga just nii ma aegajalt tunnen. 

Ja ma olengi jõudnud järeldusele, et Ida ei ole hull laps, keskmisest aktiivsem küll, aga siiski täiesti tavaline kahe-aastane, selline nagu lapsed selles vanuses ongi. Endale ma aga rusikatega vastu rinda taguda ei saa.




63 comments:

  1. Viimase pildi järgi võib arvata, et sa igatsed alkoholi joomist meeletult?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kohe meeletult jah? Noh, tõsi, just SEE pilt sai siia pandud põhjusel, et ma tõesti tunnen mõni kord puudust sellest, et saaksin end "oimetuks juua", kuid ma ei julgeks kuidagi öelda, et ma alkoholi joomist meeletult igatseks. esiteks juba põhjusel, et keegi ei keela mul veini ka praegu juua. Lihtsalt ei ole enam nii, et täna on kaunis laupäev, võtame pudeli veini ja vaatame tähistaevast ning oleme kahekesi.
      Samas ei osanud ma aimata, et see nii kõnekas pilt on;)

      Delete
  2. Milline äratundmiskurbus, sest rõõmuks neid tuttavaid emotsioone, tegusid ja mõtteid pidada ei saa. Minul oli lohutav lugeda, ehk on sul lohutav teada, et sa ei ole ainus. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siis lohutasime üksteist:)

      Delete
    2. Oh, raudselt ei ole ainus. Mul on samasugune, "keskmisest aktiivsem" tütarlaps, kes on umbes pooleteise aasta vanusest veel lisaks suurele aktiivsusele ka lakkamatult rääkinud-rääkinud-rääkinud. Igatahes olen mina ka veendunud, et "never again" :D Aga tasapisi läheb kergemaks, minu oma on praegu 4,5aastane ja hakkab servast juba taipama, et kogu maailm ei keerlegi üksnes ümber tema isiku :)

      Delete
    3. Ma lohutangi end sellega, et varsti läheb kergemaks - sõnapaar, mida ma ei suutnud kuulda kui laps ööd läbi nuttis ja nuttis ja nuttis ja nuttis. Tegelikult lähebki. Ja kui ma nüüd mõtlen tagasi mõnede "probleemide" peale, mis olid siis kui laps oli beebi, siis enam ei oleks need sugugi probleemiks. Eks koos temaga kasvan ka mina emana ja kuigi teekond hea emani saab ilmselt olema okkaline, siis ma ikka üritan...

      Delete
    4. Minul on keskmisest aktiivsem 14-aastane tütar. Võib juhtuda, et läheb kergemaks, kuid see on ainult mõni aasta nii. Puberteet algab neil ka vist varem. Meil on see juba hea mitu aastat kestnud ja iga aastaga läheb aina hullemaks. Ja minu tütar usub endiselt, et kogu maailm siiski keerleb ümber tema. Koolis ta teab, et kõik ei arva nii ja seda rohkem peab see maailm kodus tiirlema. Me ei jõua kiitusi nii palju öelda kui neid nõutakse. Ja oma tänulikkust üles näidata kui ta midagi meie heaks teeb.
      Kõige selle juures on ta äärmiselt tark ja andeks laps.
      Loodan, et äkki läheb siis kergemaks kui puberteet mööda saab.

      Delete
    5. Oi, ma puberteedi peale ei taha veel mõeldagi, täitsa huvitav, kuidas me selle aja üle elame:)

      Delete
  3. Tead, sa ei ole üksi. Ausalt. Mina küll olen juba loomuselt selline inimene, kes võibki päevad otsa torne laduda ja meisterdada (ja saan hoopis selle eest kurjasid kommentaare teistelt..), aga ka mina olen saanud nii vihaseks, et olen karjunud, olen korra tutistanud, olen küüned patja vajutanud ja lihtsalt tundnud väga-väga palju halbu tundeid.. See on kõik paganama inimlik.

    Paraku on lihtsalt niiviisi, et,lapsed on esimestel eluaastatel valdavalt egoistliku maailmapildiga (jah, on ka erandeid) ja üht last "hulluks" tembeldada on lihtne. Kutsun minagi Leenut tihtipeale ju sarvikuks. Tegelikult on tema, nagu Idagi, lihtsalt tavaline kahene ja mina tihtipeale natukene liiga kergelt ärrituv mampsel, kes ei oska end lapse soovidega samastada..

    Sulle aga pai ja müts maha, et selle postituse kirja panid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olgem ausad ega see ei ole teema, millest tegelikult tahaks nii väga rääkida, ikka tahaks ju püüelda selle "ideaalse ema tiitli" poole. Ja tegelikult ongi ju nii nagu sa kirjutad, et tavalise kahese vastas on tihti hoopis liiga kergesti ärrituv mapsel. Mulle meeldib see sõna, sest see kirjeldab mitte ainult suhtumist lapsesse, vaid tihti ka oma kaasasse. Miks lähevad paljud paarid lahku lapse esimestel eluaastatel? On selleks ikka ja alati põhjus, et mees ei ole piisavalt osavõtlik või hoopis seesama liiga kergesti ärrituv mampsel?

      Delete
  4. Mul on kodus samasugune "hull" ja ma olen ise ka selline "halb ema", kes ütlebki teatud hetkedel, et mul ei ole jaksu ja aega ja saadan ta teise tuppa mängima. Just seetõttu võtsin vastu otsuse laps lasteaeda panna, kuigi ta ei ole mul veel isegi 2. Me armastame üksteist, aga me ajame siin kodus teineteist hulluks. Minul ei ole koduste toimetuste kõrvalt aega ega tihti ka tahtmist ja jaksu temaga värvida-liimida-kleepida, sest see tähendab mulle hiljem veelgi rohkem koristamist ja ainult närvikulu. Lasteaias oleks tal aga hea rutiin, huvitegevused, iga päev tund aega õues värske õhu käes, mida mina pole talle saanud ammu võimaldada, sest ma olen ise kodus haige. Mina vajan aga jällegi tööd-stabiilset sissetulekut ja suhtlust täiskasvanud inimestega, et mu sõnavaras ei oleks söömise asemel enam nämmu-nämmud jne. Ma kujutan juba ette, kuidas ema Theresad nüüd päid vangutavad, et alla 3 aastast last ei tohiks koduseinte vahelt kuhugi viia, aga ma leian hetkel, et selline lahendus on nii minu kui ka lapse närvikavale lihtsalt kõige sobilikum. Enne keeran ma ta siin kodus tuksi, kui lasteaias.

    Tervitades,
    Pole ka aasta ja seitse kuud ning kaheksateist päeva magada saanud :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen sinuga nõus, et lasteaed on kindlasti parem lahendus (olgu see laps kui väike tahes) kui närviline ema, kes ei viitsi/jaksa.
      Ma olin vanasti väga erksa unega, viimased kaks aastat olen ma olnud nii väsinud, et ma usun, et kui mul oleks võimalus, siis ma oleks võimeline ka keset sambakarnevali magama nii et ei kuuleks mitte kui midagi:)

      Delete
  5. Pidev väsimus ja see, et pole kellegagi lapsehoidmise-kasvatamise-arendamise vastutust jagada, võivad ema viimase piirini viia küll. Mul üks laps ei maganud kuude viisi, siis kah vahepeal käisin teises toas rusikatega patja peksmas, kui magamatusest katus juba sõita tahtis.
    Kaheaastane on muidugi pisike egoist. Tutistada ei maksa, kasvatuslikku mõju sel pole, ainult endal pärast süümekad piinavad. Aitab ainult kindel EI - päevast päeva, tunnist tundi olukordades, kus tuleb EI öelda.
    Muidugi seda on lihtsam öelda kui teha ja kellegi närvid pole rauast.. Aga nüüd sul ju lasteaed laseb kergemini hingata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on väga hea meel, et Ida lasteaias hakkas käima, ma leian küll, et selle tasu käib meil hetkel natukene üle jõu, aga ütlen ka ausalt, et parem käin ise sada aastat vanades kingades, kuid laps peab lasteaias saama käia. Esiteks just seepärast, et ta õpiks, mida tähendab "ei" ning kui mina kodus suudan sama jätkata, siis ehk elame me valutult selle "kohutava kahese" üle ning meist mõlemist kasvavad head inimesed;)
      Pluss on muidugi see, et talle tõesti tundub lasteaed meeldivat.

      Delete
  6. Mina olen samuti inimene, kes 24/7 ei suuda lastega tegeleda. Ja just selle postituse pärast siin julgen ma seda esmakordselt välja öelda. Enda blogis ma sellest kirjutada ei julgeks, sest siis arvavad inimesed, et miks ma üldse lapsed sain ja nad tuleks minult ära võtta. Õnneks mu lapsed ise ütlevad ka, et emme mine tegele oma asjadega, me tahame omaette mängida. Tunnistan samuti, et kui mu vanem poeg on minu vanemate juures maal, ei ole mul tunnet, et tahaks igatsusest nutta ja talle järgi minna. Ma tunnen rahulolu, sest noorem ja vanem omavahel enamus ajast kaklevad.. See on nagu puhkus mulle, kui üks on maal ja teine kodus. Selles mõttes on mul vedanud, et mõlemad pojad magavad põhimõtteliselt sünnist saadik terve öö. Vahepeal isegi kauem, kui mina ise :) Aga mulle meeldib lugeda sinu blogi just sellepärast, et sa paned kirja oma mõtted otse, mitte ei töötle neid kirjutamise käigus. Vähemalt mulle tundub nii. Ma ise ei julge kirjutada kõike, mida mõtted pähe toovad, aga on üsna inspireeriv lugeda neid, kes kirjutavad otse :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. See ongi minu pluss ja samal ajal miinus, et ma kirjutan täpselt nii nagu mõtlen, ilma korrektuurita, sellest ka see, et läbi blogi mind kas armastatakse ja toetatakse või vihatakse tulihingeliselt.
      Ma saan aru, miks sa (ja paljud) teatud teemadel sõna ei taha võtta, sest väga lihtne on valesti mõista ja hakata arvustama. Mul endal on tegelikult ka teemasid, millest tahaks kirjutada, sest ma usun, et lisaks sellele, et mina saan oma "psühholoogile" kõik ära rääkida, võiks neist ka kasu olla, kuid kahjuks kõike siiski kirja panna ei saa, sest iga selline "keerulisem" postitus võib hakata oma elu elama ja teha haiget hoopis valedele inimestele.

      Delete
  7. Ma ka ei julgeks iialgi ise sellist postitust kirjutada, aga samas on need mõtted nii tuttavad... Esimene laps oli (või noh on siiani) üsna rahulik, aga teine on sarnane su kirjeldatule. Ja see ajab mu hulluks, ausalt, totaalselt, täiesti. Ma ei suuda, kui mul pole üldse oma aega, midagi ei saa vaikuses teha (v.a õhtul hilja, kui lapsed magavad), kogu aeg käib mingi ving, meil oli ka 90% ajast mingi kisa majas. Oehh, ühesõnaga, need mõtted ja tunded on kõik nii tuttavad ja mul on lihtsalt pidev masendus juba 2 aastat. Esimese lapse kõrvalt ei suutnud ma paari tundigi eemal olla, nüüd unistan pidevalt sellest, et võtaks keegi neid ometi paariks päevaks enda juurde, saaks magada, süüa, lihtsalt täielikus vaikuses istuda. Ja paarist päevast jääb väheks... :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on siiski egoistlikult hea meel lugeda, et need tunded ja mõtted ei olegi vaid minu peas, et hukkamõistu asemel on inimesed mind hoopiski mõistnud. Mul on hea meel, et inimesed (ka anonüümselt) julgevad tunnistada, et emaks (vanemaks) olemine ei ole vaid vasikaarmastus

      Delete
  8. Ma tean, mida sa tunned. Mina veetsin magamata 4 aastat ja ma olen vananenud selle ajaga 20 aastat. See on jätnud märgi nii vaimsele kui füüsilisele poolele, närvidest ma ei räägigi. Mu laps hakkas 3-aastaselt alles esimesi sõnu ütlema ja enne seda tema viha põhjustas see, et ma ei saanud temast aru. Korralikust puhkusest unistan siiani. Nädal aega und, et keegi serveeriks süüa ja jälle MAGADA

    ReplyDelete
    Replies
    1. varem ma arvasin, et need lood magamatusest on väljamõeldised. Kui Ida oli beebi, lohutati mind, et küll ta poole aastaselt magama hakkab, kui seda ei juhtunud, oli järgmine verstapost aasta, siis poolteist, siis kaks. Siis hakkasin kuulma lugusid vanematest, kelle lapsed ei ole maganud kuni 3-4-aastaseks saamiseni ja olin hirmust juba tarretumas. Sülitan veel kolm korda üle õla ja loodan, et Idale ON lõpuks magamine meeldima hakanud.

      Delete
  9. Sa kirjutad just minu tänaseid mõtteid (ja mitte ainult tänaseid).Kui mu teine pool täna varem koju jõudis,teatasin,et ma nüüd lähen! Lähen lähimasse depressiivsesse väikelinna (sa tead küll,mis linn mulle lähim on) ja olin 5 minutiga majast ja õuelt kadunud.Rahakotis oli 5 € kopikatega,aga ega ma ei läinudki šoppama.Koju oli küll vaja tuletikke ja suuremale poisile on vaja soojemat jopet,nii et poetiiru võib ka ilma rahata teha,et lihtsalt pilk peala visata,mis üldse saadaval on.Sõitsin siis läbi sügise linna poole ja tundsin,kuidas silmad vägisi vett täis valgusid.Ma tunnen,et olen nii tohutult väsinud. Ei hakka pikemalt seda lahkama,aga ma mõtlen sinuga ühte moodi ja saan sinust aru!
    PS! Tikud said ostetud ja nüüd olen juba kodus tagasi,pliidi all mõnus tuli praksumas.Seda,et mul vahepeal pisarad ripsmetušši ära pesid,ei märganud ei mees,ammugi mitte lapsed.Mina sain aga kogu soolase endast jälle piskuks ajaks välja lasta (et karikas üle ajama ei hakkaks).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma üks päev jalutasin linnas ringi nii et pisarad lihtsalt iseenesest muudkui voolasid ja voolasid, lõpuks pidin pargipingile istuma ja ära nutma. Inimesed vaatasid küll imelikult, aga mul hakkas pärast palju kergem. (Hoopis teine teema on, et keegi ei tulnud küsima, mis viga on).

      Delete
  10. Ilmselt ei ole see lohutus, aga kolme lapse emana kinnitan, et ühega ongi kõige raskem. Kaks last tüütavad juba teineteist ja kolm on seltskond.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii nad räägivad jah, aga no ma ei suuda mõista, kuidas kolme lapsega hakkama on võimalik saada. Minu silmis on kõik, kel kaks ja rohkem last, kangelasemad:)

      Delete
  11. Ida käitumine on täiesti normaalne, usu mind, mul ju tööl 15 "Idat". Saadan sulle materjali arengupsühholoogiast, see aitab sul mõista, miks ta just nii käitub ja kui juba mõistad, siis on ka lihtsam toime tulla. :)
    Aga mida ma väga soovitan - ära palun nendele kisahoogudele allu. Sa ei peagi alati käratama, et "ei tohi", püüa nt tähelepanu mujale juhtida, kasvõi ehmunult taevasse vaadates "oi, karlsson lendab" või midagi muud sarnast, ole loov! Ma näen lasteaias väga ilusasti ära, millise käitumisega laps on harjunud oma tahtmist saama (kes karjub nagu tuletõrjesignaal, kes viskab pikali, kes naeratab kelmikalt ja tuleb pugema, kes nutab hüsteeriliselt jne). Neil on äga raske mõista, et miks see enam ei toimi, et miks ma ei saa pikali visates teise lapse käest mänguasja kätte. Aga no eks nad ka õpivad ja meil juba olukord paraneb. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, ma olen ALATI mõelnud, kuidas lasteaiaõpetajad suudavad 1) jääda kaine mõistuse juurde 2) olla adekvaatsed, hoolivad, õpetavad ja sõbralikud ning 3) seda kõike ka veel kodus olla. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et lisaks sellele jõuavad sellised inimesed veel tegeleda 82 hobi ja heategevusega. Kuidas, aru ma ei saa.

      Ma nüüd korraks pean end ka õlale patsutama, aga 99% ajast allu ma ta kisahoogudele. Näiteks see sama kord kui ta lennujaamas lennuki asemel rongile nõudis, lasin ma tal pikali olla ja jalgu vastu maad trampida, kuni ta ei viitsinud. Aga mu närvidega teevad need jonnihood küll oma töö.
      Igasugused nipid ja materjalid enda harimiseks on rohkem kui teretulnud. Ma ei taha, et mu lapsest kasvaks ülbe Britt, kes oma tahtmist peab alati saama nagu kuri kuningatütar, ma tahan armast hipster Idat (noh sellist nagu ta ema:D hahh, kui vaimukas ma praegu olin, onju?)

      Delete
  12. Mul on nii hea meel, et sa sellise postituse tegid!
    Mulle tundub ka, et emadelt oodatakse alati, et nad jaksaks. Jaksaks öösiti üleval olla ja päeval tegutseda, meisterdada, suhelda, kokata, koristada jne. Aga millal on aeg olla lihtsalt Naine. Kus on hetked, kus süümepiinadeta üksi olla? Vaikust nautida. Mina ootan ka aega, kus saan üksi poodlema minna ja kohvikus rahulikult kohvitada. Ja pärast seda rõõmsalt koju taas emarolli sukelduda.
    Tubli naine oled, et julged öelda tõtt. Edu ja jaksu Sulle! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nagu ma ka juba kirjutasin ühes kommentaaris siis mul on ääretult hea meel, et hukkamõistu ja ilkumise asemel, milleks ma valmis olin, on hoopis teistsugune reaktsioon sellele postitusele.

      Delete
  13. Tõesti väga julge kirjutis. Eriti just praegu kui kõik superemad blogivad, kuidas nad lastega maalivad ja meisterdavad. Ise tunnen ka, et olen halb ema. Ma ei ole selline mängiv ja mürav ema, pigem selline, et näe, mänguasjad on seal, mine mängi. Kodused toimetused ja söögi teen ka enamasti lapse ärkvel oleku ajal. Kui laps magab, siis on minu aeg. Ma ei viitsi või ei oska last mitu tundi lõbustada. Samas mul laps alles 1a ja 1k noor, äkki kui adekvaatsemaks kasvab, suudan ka ennast kokku võtta. Jube paha tunne on seda teksti siia kirjutada, reaalsuses ei avaldaks ma iialgi kellelegi missugune ema ma olen. Meil on muidugi ka väga toredaid hetki ja olen õnnelik, et ta meil olemas on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kusjuures ühtepidi suurima hea meelega katsetan/meisterdan Idaga koos erinevaid asju ja ootan näiteks vägagi üht teatrikülastust novembris (Sööbik ja Pisik oli lapsena üks mu lemmikraamatutest ning ma ise juba tahan väga seda etendust näha), samuti ootan ma laste ja sõbrannadega piparkookide küpsetamist jne jne.

      Teiselt poolt aga ei tahaks ma muud kui lihtsalt mehega koos terve öö üleval passida, vaadata filme ja lolli loba ajada, ja seda kõike südamerahus ning teadmises, et sellele järgneks "trussikutes mööda tuba ringi kondamise päev" nagu kunagi Chalice laulis, ilma lapse kisa ja nõudmisteta.

      Ja ma ei usu ka kuidagi, et sa pole "piisavalt hea ema", lihtsalt selle pärast, et vajad oma aega ning ei ole mängiv-mürav ema. Ma olen aru saanud, et ideaalse ema tiitlini küündivad vähesed, me peaksimegi vist olema õnnelikud kui julgeme enda kohta "piisavalt hea" öelda, sest seda polegi reaalsuses tegelikult liiga vähe

      Delete
  14. Jajah. Minu lapsed juba 9 ja 11. Aga veidi ikka mäletan neid aegu. Mingil hetkel ma soovisin, et mind tabaks mõni kergemat sorti, aga salapärane haigus, mis mind mõneks ajaks koomasse viiks:P Et magaks lõpuks isu täis.
    Siis mul tekkis dushi all käimise foobia. Nii kui sain dushi lahti keeratud, nii laps üles ärkas ja nutma hakkas. Eriti hull oli esimesega. Räägitakse ju, et imik muudkui sööb ja magab. Minu omal polnud juba 1kuuselt probleemi 6 tundi järjest üleval olla. Eriti öösiti. Ja need jonnihood. Ma olin kõikide mammide lemmik, sest eriti armastasid mu lapsed avalikus kohas jonnihoo üles võtta. Ja siis nad said mind õpetada, lapsi hurjutada ja iseennast kiita (et kui hästi nemad omal ajal lapsi kasvatasid.p).
    Oh, olid ajad... Nüüd miskipärast magamisega enam muret ei ole. Vastupidi - nad ei taha hommikul üles ärgata ja kooli minna:P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need beebiaja mälestused võivad ikka päris koledad olla:)

      Delete
  15. Jah, valus tõde. Aus ülestunnistus, aga mitte shokeeriv. Selleks, et nii tunda, et pea isegi olema paar aastat täiesti magamata, juhtme saab kokku jooksutada ka nendel emadel, kes on öösel maganud. See on puhas abitus ja oskamatus enda ja lapse tunnetega toime tulla. Õnneks minu suurem on juba neljane. Ei ma pole talle veel ideaalne ema, aga mõnevõrra parem küll. Tema kasvab ja muutub arukamaks ja sellevõrra suudan mina olla tasakaalukam. Eks meil on veel pikk tee käia, aga vähemalt ma ise ei pra olukorda enam lootusetuks. Suurim tõde, mille ma laste kasvatuse kohta olen omandanud - kõige keerulisem on kasvatada iseennnast (et olla ise oma käitumise ja sõnadega eeskujuks). See on (mulle vähemalt) tõeline väljakutse

    ReplyDelete
    Replies
    1. Absoluutselt nõus, et kõige keerulisem on enda kasvatamine. Mul on paha komme aegajalt vanduda ja kui siis ühel päeval Ida "pesse" järele ütles, sain aru, et ma lihtsalt pean oma kombest vabanema, sest ma ei taha küll, et ta tulevikus kedagi "pesse" saadaks.

      Delete
  16. ma tean mida Sa tunned.. tahaks ka puhata, raamatut lugeda- ilma, et pidevalt segataks, ilma et Legod mu istmiku all vedelevad, pidevast "ruigamisest" kõrva ma parem ei räägigi :) kuna ma olen kodune siis poiss (5a) on juba ammu nipi selgeks saanud kuidas jääda koju ja mitte minna lasteaeda (mitte et talle seal ei meeldiks) ja kuna kindlasti ma lähen poodi siis saab ju midagi poes nuiata- vahest ma lihtsalt annan sellele poe võitlusele alla ja ostangi miskit- peaasi et vait oleks! pole hullu- elame veel- kuhu me pääseme, eks ? :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Veider, kui vähe on õnneks vaja - vaikust, raamatut, pikka duši all käiku... Onju?

      Delete
  17. Oh kui palju äratundmist! Isegi minu poolflegma laps on suutnud mind samamoodi nutma ajada, samuti olen ta lihtsalt maja uksest välja tõstnud, et teda ennast kaitsta enda eest - kõik need asjad on juhtunud perioodidel, mis olid eriti rasked - laps 1-2 aastane, lasteaeda polnud, käisin Norras(!) tööl, laps kaenlas; rahad väga piiratud, igatsus oma lähedaste järele.... Selline stress ja lisa veel magamatus juurde - kindlasti su puhul veel stressifaktorid, nagu restojama ja ilkuvad kommentaatorid - on täiesti loomulik, et sa tunned end nii, nagu sa tunned. Mind aitas teiste ilkumise suhtes vaid üks asi, mida praktiseerin siiani - I stopped giving a sh*t. Mind eei huvitanud, mida nad ütlesid, mõtlesid või tahtsid - mul võtsin seda kõike, kui sügavalt suva situatsiooni. Enda magamatust ja ületööd on raske ignoreerida, siin ei aita muud, kui proovida und näpata igal võimalikul hetkel, sest et unepuudus on kõige kurja juur.Oled värske ja puhanud, siis on taluvuspiir hulga kõrgem.
    Seega, lase lapsel olla laps, samal ajal kindlat joont hoides ning proovi end vormi saada, nii lähevad teievahelised suhted kiirelt tunduvalt paremaks ja kisa on ka vähem.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See panebki mind end eriti halva emana tundma, et ma nende stressifaktorite mõju olen Ida peal välja elanud, ega tema pole süüdi, kuid paratamatult on siin olnud olukordi, kus loen värisevate kätega mõnd kirja, siis Ida nõuab midagi ja automaatselt käratasin talle. Miks? Kui oskaks sellele vastata, siis ilmselt poleks ka käratanud.
      Selles olen sinuga ühte meelt, et kõige lihtsam on võta hoiak "here goes the last f**k I give" vms.

      Delete
  18. Aitäh selle postituse eest! 5+!

    ReplyDelete
  19. Aitäh, et kirjutasid :) Mul oli esimeste emaksolemise nädalate-kuude jooksul mitu korda tunne, et nii lihtne oleks talle lihtsalt padi peale vajutada. Ja nii õudne oli, et mul sellised mõtted olid. Aga ma kirjutan seda kommentaari siin hoopis sellepärast, et minul tuli õige ema-tunne alles teise lapsega peale. Ega mul rohkem ei ole ka neid ka kui kaks. Teine laps pole oluliselt kuidagi paim ega ka hullem, aga ma ise olen hulga tšillim. Nii et soovitan küll saada teine laps ka :) Sest paistab, et sa oled ikka hea ema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just! Teine laps on hea mõte - lapsele mängukaaslane ja sina oskad ka juba "parem" ema olla. :D

      Delete
    2. Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et mulle tegelikult meeldivad (natuke vanemad) lapsed, selle pärast nautisin ma ka lastepühapäevade korraldamist, aga vot teine laps perre kõlab...prrr...hirmuäratavalt:) Kui ta just ei oleks kohe 4+

      Delete
  20. Täiesti normaalsed tunded, selle kohta on ise Eesti keelde tõlgitud ühe ema kogemusteraamat "Hirmus halva ema pihtimused" (Jill Smokler). Tundsin ennast küll mitme koha peal ära :D http://www.raamat24.ee/hirmus-halva-ema-pihtimused/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda raamatut tahaks nüüd kohe täitsa lugeda

      Delete
  21. Aitäh selle postituse eest!
    Hakkas natukene kergem, lugedes nii kommentaare kui lugu ennast, sest tundsin ennast nii ära!

    Mul on 7 aastaseks saav tütar, keda ma tõesti südame põhjast armastan ja ta oli planeeritu ning väga oodatud laps, aga ma päris tõsiselt ei suutnud ette kujutada, et lapse kasvatamine on niiiii keeruline, stressi ja ka masendust tekitav. Samas on lapse juures ka väga palju ilusaid, positiivseid ja rõõmu pakkuvaid asju!

    Minu tütar oli beebina tegelikult üpris rahulik. Välja arvatud aeg, kui ta kuu aega jutti, iga õhtu oma kopse suukaudu välja kisendada üritas ja ainuke ravim selle jaoks oli, et ma käisin, laps süles, mööda pimedat korterit lauldes ringi nii kaua kuniks ta lihtsalt magama jäi. Samal ajal ise närvivapustuse äärel, vihane ja igat viimset jõuraasukest kokku võttes, et mitte teda raputada või karjuda ta peale, sest ega siis beebi süüdi pole, et ta rääkida ei oska ja ema aru ei saa..
    Mul on aktiivne laps, kellele meeldib VÄGA palju rääkida. Seda on isegi õpetajad öelnud lasteaias. See ajab tõesti hulluks. Ja ta tahab hommikul üles ärgates kuni selle ajani, mil magama minema peab, kogu aeg lihtsalt mängida ja teha midagi. Ma aga olen ema, kes ei viitsi tundide viisi mängida ja meisterdada. Ja mis on eriti närvesööv- kui sa leiad endas selle jõu, et temaga korralikult mängida, siis sellest kunagi ei piisa. Alati jääb väheks ja siis me lähme tülli. Ma olen oma last tutistanud mõned korrad ja häält tõstnud ta peale ja iga kord on pärast endal sellised süümepiinad, sest ega laps ei ole ju süüdi, et temas on nõnda palju uudishimu ja tegutsemistahet, aga talle pole vastavat ema antud...
    Ja see on üks suuri põhjuseid, miks ma ei taha rohkem lapsi. Mul on ühegagi käed jalad tööd täis.

    Samas olen märganud küll, et olen aastatega saanud targemaks ja suudan kauem rahu säilitada ka siis, kui tunne on, et nüüd on kõik, pead hakkavad lendama!
    Kuid ma ei suuda ette kujutada, et ma kõike seda teeksin otsast pihta jälle. Eriti, kui nüüd juba hakkab lootus tekkima, et mu laps on nii tubli ja tore ja temaga saab asju arutada ja selgitada ja ta saab aru..

    Ma ei suuda siiani unustada sünnitusega kaasnevat valu ja seda paari järgnevat aastat, kus ma tõsiselt juurdlesin selle üle, kuidas mu elukaaslane endiselt mu kõrval on. Ma arvasin, et ma olen katki ja ei saagi enam kunagi endiseks tagasi, aga tasapisi on asjad paika hakanud loksuma ja tunneli lõpus särab üsna eredalt valgus. Ma loodan, et ka Sina hakkad ühel heal päeval kergemalt hingama :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on ääretult hea meel kõigi nende kommentaaride üle ja et inimesed on julgenud kaasa rääkida, sest kuidagi kergem hakkas. Muidu endas kanda tunnet, et olengi maailma kõige hullem ema, oli ka raske. See ongi blogimise üks plusse, et räägid südamelt ära ja kergem hakkab, eriti kui inimesed veel kaasa arutlevad ja oma lugusid jagavad:)

      Delete
  22. Ciao üle pika aja, Eveliis!
    Ei ole paha ema! Ja mitte ükski ema ei ole ideaalne! Ei ole ideaalseid emasid, isasid ega inimesi.
    Ja jumal tänatud! Missugune piin oleks elada koos ideaalse inimesega. See oleks ju töeliselt masendav ;-)
    See, et laps sind hullumiseni viib, see on Sinu hetke olukorras täiesti möistetav. Sul ei ole ju perkondliku tuge, pole kaasat, ema, ämmagi ;-) Ehk siis, pidevalt aktsioonis olla on ikka suht hull. Mina ei suudaks nii. Vöi noh, ikka suudaks. Emad suudavad, aga ma ei suudaks hästi ...
    Ja seda ka, et mina ei usu, et on emasid, kes oma lastega KOGU AEG tegelevad. See, mis meedia näitab on killukesed suurest pildist. Ja samas, vaene laps, kui teda KOGU AEG stimuleeritakse, kui tal suur inimene KOGU AEG kaelas on. Laps peab öppima ise ka olema, igavlema, uurima, puurima.

    Tore, et sa kirjutad sellistest asjadest. Ja vabandama ei pea. Ma saan aru, et öelad kommitädid on sind hellaks teinud, aga Sul on siiski öigus oma sönadele ja mötetele. Mis, olgem ausad, on niikuinii teatud eluhetkedest vormitud ja Sinu möte ja söna ei ole KOGU sina! Nii et anna minaa ja kriba aina :-)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan et see on natuke karma. Ma olen ikka öelnud, et ma ei tea, mida ma teeks kui ei oleks tuge või last kuhugi jätta või et mina küll ei mõista, kuidas inimesed jaksavad või hakkama saavad, et mina küll ei saaks. Noi näed. Ja siis tuli selline olukord. Saab hakkama küll. Sest muud ei jää lihtsalt üle.

      Delete
  23. Olen tänaseks olnud ema täpselt 2,5 kuud. Ja juba praegu on nii mõnedki Sinu mõtted tuttavad. Mulle teeb eriti haiget see, et minul on keskmisest rahulikum ja paremini magav beebi, aga vahel tunnen ikka ennast nii, et ei jaksa ja tahaks omaette olla. Ausõna ei tea, mida teeksin ilma oma abikaasa ja emata. Ja tegelikult see hirmutab, et see öösel päris mitte täisöö magamine kestab veel pikemat aega. Samas lohutab ka see, mida kuskilt lugesin, et mitte kunagi ei tea ette, äkki just täna on see öö kus ta natukene kauem magab :) Ma ei oleks ka suutnud arvata ega uskunud, et emaks olemine on nii keeruline.. ilmselt on sellel ka oma kaal, et emana vastutad teise inimese eest 100% ja juba see vastutus võib hulluks ajada. Ja mina olen seda teinud ainult kaks ja pool pisikest kuud. Mõtle, kui kaugele Sina juba jõudnud oled! :D Aga nagu mul ema ütleb, siis iga päevaga laps kasvab, saab arukamaks ja tublimaks! Iga kord kui külla tuleb ja näeb, et olen stressis vms, siis ütleb, et see aeg läheb tegelikult nii kiiresti mööda ja pärast ainult mõtled selle peale, et kas tõesti oli ka nii? Seegi lohutab. Peame tänulikud olema selle eest, et meil on lähedased, kes meid moraalseltki aitavad.. isegi kui nad ei saa juures olla. Ka sellest on suur abi!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis alguses ilmselt (mul ka lisaks magatusele) oligi üks peamine stresiallikas see vastutus, tunne, et keegi sõltub sinust 100% 24h. Teoorias ju teame me kõik, mida vanemaks saamine tähendab, aga tegelikkus on hoopis midagi muud tihti.

      Delete
  24. Minu jaoks oli see blogipostitus ka selline, kuidas öelda, kurb äratundmine. Teisalt lohutav ja tõesti, ei ole Sa ainus...nagu siin mitmeid ja mitmeid kommentaare lugedes.

    Kasvatan ise ka 2.a poissi, kes oli ka beebina üsna aktiivne. Kui ööuni oli beebina veel talutav siis minu jaoks olid kõige hullemad päevauned, kuna ta hakkas üsna kiirelt "cat nappima", ehk siis magas ainult 30minuti kaupa. Vähe sellest, ta ei osanud uinuda. Proovisin kõike, aga kuna nutta karjuda laskmine ei tundunud õige, siis kussutasin last kuid kätel magama. See periood kestis vist u 3 kuud. Vahel panin last lõunaunne 2h. Küll proovisin magama panna varem, siis natuke hiljem. No igat pidi, ei olnud tegemist üleväsimuse või liiga varakult magama panekuga. Ta võis olla unine, aga magama ei jäänud ja no kui siis jäi, siis 30-40minutiks. Ma reaalselt vihkasin vahel mõnda päeva. Õhtuks oli korralik närvipundar. Vahel karjusin patja, panin ta oma voodisse ja lihtalt nutsin teises toas. Nüüd tagantjärgi mõelda, siis tunnen teinekord piinlikkust... aga sel momendil ei osanud teist moodi.
    Keegi kirjutas siin enne nii ilusti (Riin, kui ma ei eksi) Tsiteerin veelkord:
    "Suurim tõde, mille ma laste kasvatuse kohta olen omandanud - kõige keerulisem on kasvatada iseennnast (et olla ise oma käitumise ja sõnadega eeskujuks). See on tõeline väljakutse"
    Kui palju kordi ma olen mõelnud. "Appi, kui ma nüüd selle ütlemisega kuidagi ta närvisüsteemi kahjustasin või turvatunnet rikkusin!?, olen nii halb ema, õige ema ju nii ei ütleks/häält ei tõstaks jne....". Löönud ei ole ma kunagi, aga mõnikord oli see sülle võtmine kui ta nuttis ja röökis selline külm, tõre..või haare selline tugev - tahaks pigistada. Väga kurb seda siia kirjagi panna...

    Aga asi on hetkel parem, kui oli pool aastat tagasi. Sügest läks ta lasteaeda ja ma kahjuks pean ka tunnistma, et nii olen ma parem ema, kui me ei ole 24h ninapidi koos. Ma naudin seda hetke kui me rühma uksel kohtume. Mind huvitab, mida ta päeval tegi, kuidas tal läks. Õhtul loeme raamatut või ja oleme lihtsalt koos ja mürame.
    Laps on rahulikum, mina olen rahulikum. Päevad ei ole küll vennad, vahel ikka riidleme, aga üldjoones ma tunnen et nii on meile mõlemale parem. Lisaks on lasteaiast tulnud kõnelemis oskus ja soovide väljendamise oskus. Hinges loodan, et ehk seda "kohutavat kahest" ei tulegi, sest meil pigem hakkas peale 2seks saamist asjad üles mäge minema.

    Aitäh Sulle veelkord selle postituse ees!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Isver, kuidas mul oli meelest läinud see, et ka Ida ei osanud uinuda ja proovitud sai kõike, milline õnnetunne see oli kui ta lõpuks uinus ning milline õudustunne kui ta juba 30 minutit hiljem ärkas. Veider, et vastabki tõele, et need asjad lähevad meelest.
      Ma praegu loodan ka, et lasteaias käimine aitab mul paremaks emaks saada, hetkel tundub, et see on meile mõlemale kasuks tulnud (KUIGI ma näen, kuidas ta vaid nädalaga on terve hunniku lollusi õppinud).

      Delete
  25. Tõesti väga julge kirjutada selline postitus, see on esimene postitus mida selles blogis lugesin. Pean ütlema et ka minu laps on hüperaktiivne olnud väiksena, mingi hetk mõtlesin et raviks seda pohhuismiga ja õnneks on see mind aidanud, aga ma veel ei tea kui hästi kummagile meist mõjunud on. Ükspäev lihtsalt istusin maha ja andsin endale aega ja õpetasin last endaga arvestama. Turvasin magamistoa piisavalt et magada edasi ka siis kui laps on üleval ja mängib, tõin tuppa banaani, kohukese ja juua et ta saaks hommikuks miskit näksitud ja mina saaksin tukkuda? või kuidas seda nimetadagi. Kui ta tujutses, nuttis jne. ümisesin mõttes mingit nooti ja vaatasin talle tuima näoga otsa, sellest ajast saati jäingi jube rahulikuks, vastulööke muidugi oli aga neist sai ilusti üle. Nüüd ongi nii et ta lihtsalt ei viitsi jamada minuga enam sest ta saab aru et ma ei reageeri. Samuti võtsin kasutusele sellised asjad et kui niimoodi käitud ei saa täna õue/lasteaeda/multikaid/autosi jne. Enne oli meie elu kohutav aga kui jäin üksikemaks siis tundsin et kõik peab muutuma, mingil määral tundsin et selles et mina ei suutnud end talitseda kui laps pisike oli, oli süüdi minu mees. Nüüd on kõik rahulikum, mõtlesin isegi juba et julgen nüüd uue lapse saada ja kindlasti on tore kui lapsel on keegi talle sarnaste energiavarudega olevus kellega taielda. Uue mehega on vedanud, nii rahulik inimene et kõik lihtsalt on imeline tema ümber, peale seda kui hakkasime temaga koos elama on laps kui kullatükk, nii rahulik ja mina samuti, hingerahu või miski on olemas meie peres nüüd. Noh ja nüüd siis selle ühe planeeritud mängukaaslase asemel tulemas kaks korraga, alguses olin jube paanikas aga üsna pea sain aru et kui mu lastel on selline isa nagu on ja minu kõrval on selline mees nagu on siis on kõik ületatav ja tuleb lihtsalt rahulikuks jääda, seda ma õnneks nüüdseks suudan ja oskan juba. Aga jah eks tee siiamaani oli jube piinarikas aga iga periood elus õnneks möödub. Ma tundsin ennast sinu loos ära, ma olin kohutav ema. Ma ei ole veel jõudnud tutvuda sinu blogi ja looga aga ma arvan et kui sa lased lahti kõigest sellest halvast mis on sinu elus olnud ja leiad hingerahu siis leiab seda ka sinu laps, kui sina ei ole leidnud seda rahu ei saa seda leida ka sinu laps. :) Jõudu ja jaksu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Üks põhjus, miks ma end halva emana tunnen, ongi just see, et olen lapse peal välja elanud kui erinevad halvad situatsioonid mind rivist välja on löönud. Tema pole ju süüdi, kuid ometigi käratasin ma ju tema peale, sest olin ise närvis/hirmul/ehmunud ja tegelikult ei ole ju maha kallatud piim maailma lõpp, kuid asjade kokku langedes, see just nii tundus.
      Hingerahu leidmiseni on veel natuke maad käia, kuid see ei tähenda sugugi, et ma ei püüaks täna Idale parem ema olla kui eile. Kas see alati välja tuleb, on iseasi küsimus. Õnneks on lasteaed meile mõlemile uue hingamise andnud. Ma ootan, et talle järele minna, et saada teada, mida nad täna tegid, kuidas Ida end tundis, peale seda teeme kodus süüa, lähme jalutama...Kuidagi jõudu on juurde tulnud:)

      Delete
  26. Öeldakse, et kes on hullud ära pisikesena, on eriti mõnusad teismelised :D Sellega saad end praegu lohutada ehk.
    Nali naljaks. Mul on poole aastane väike poeg, kes on pigem rahulik ja mõnus sell. Päris selliseid mõtteid pole olnud, et teeks lapsele liiga, kuid paar korda olen oma elukaaslaslt ähvardanud küll, et kui mind päästma ei tule, siis koju tulles last pole. Viin ta ära kiriku ukse taha :P
    Ahjaa - miks või kuidas sa panid Ida Eestis hoidu nii varakult? Kas pole nii, et emapalga ajal ei saa last panna hoidu, kui just ise täies mahus kinni ei maksa ja see on ju väga kallis. Kui palju plaanid hakata Idat nüüd lasteaeda viima? Ma olen ise lasteaias töötanud ja näinud küll ja küll, kuidas taoliste väikeste põrguliste emad toovad oma lapsi jalust ära. Esimesena aias, viimasena kodus ja see lapsele head ei tee. Õige pea ilmnevad sealt palju hullemad probleemid. Loodan, et sinu jaoks on lasteaed ikkagi koht, mis toetab sind lapse kasvatusel, mitte koht, mis võtab kasvatuse kohustuse sinult üle.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eestis läks Ida 1,2aastaselt hoidu kaheks päevas nädalas, et ma saaksin tööd teha, muud põhjust ei olnud. Suurema osa asju sai kodus lapse kõrvalt ära teha, kuid kui oli vaja kellegagi kohtuda/midagi tuua/viia, siis lapseta oli see mulle lihtsam ja talle mitte nii väsitav. Jah, see oli üsna kallis lõbu, kuid ma võtsin seda nii, et emapalk ongi ju tegelikult lapse jaoks.
      Nüüd käib Ida lasteaias viis päeva nädalas, kuid kindlasti mitte põhjusel, et ta nö jalust ära saada. Ma arvan, et selles vanuses laps vajab juba teiste laste seltsi, samuti saab ta niimoodi päeval värskes õhus mütata + laulud, tantsud jm, millega mina kodus ei tegele. Lasteaeda viin ma ta alles kell üheksa, ehk siis sööme kodus hommikusöögi ära, ja õhtul lähen kell neli järele, seda kõike ka põhjusel, et ta ei oleks esimene ega viimane laps aias.

      Delete
    2. Ses suhtes eks ta mõistlik ole, et kui vaja tööd teha, on seda parem lapseta teha. Kõigil pole sellist tugivõrgustikku ka. Ma teen ka kodust tööd, aga mul pigem rahulik laps, kes omaette toimetab ja laseb teha. Muidugi kui kiirem on, siis nädalavahetustel tegeleb elukaslane rohkem. Käib temaga oma vanematel külas jne.
      Eks sa ise näed, kui palju sul praegu tööd teha on, kuid Ida on ikkagi väike(saab alles 2?) ja mõistlik oleks teha 1 päev vabaks nädala keskel. Praegu võib tunduda, et läheb ludinal muidugi, kuid nii väiksed väsivad, tead..suured ka väsivad, täiskasvanud ka väsivad ja kui see võimalus on, siis tasuks seda kindlasti kaaluda. See on lapse huvides muidugi, mitte vanema :D Muidugi suvalise netikommentaatori soovituse sa muidugi kuulda ei pea võtma, aga ma võin sulle üsna kindlalt öelda, et õige pea(hiljemalt kuu pärast) hakkad nägema väsimuse märke ja tõredat väikest inimest. Ega siin pole suurt teistmoodi kui täiskasvanutel, väike inimene pole veel nii vastupidav ja ehk pole vaja teda ka nii varakult tingimata treenida ka.

      Delete
    3. Ma julgen lasteaia koha pealt eriarvamusele jääda. Ses mõttes, et kui emapalk lõpeb ja on vaja tööle minna, siis kahjuks üksi tööandja ei mõistaks seda, kui ma ütleks, et käin tööl viie päeva asemel neli.
      Samuti ei usu ma, et 9-16 päev, millest laps ka kaks tundi magab, nii ülemäära väsitav on. Eks ole näha, kas söön oma sõnu või mitte, aga nii palju kui ma olen uurinud/lugenud/rääkinud, siis ma usun, et Idal kahju lasteaiast ei sünni.

      Delete
  27. Oi Eveliis! Tean, mida sa tunned ja mõistan täiesti. Ja ometi on mul tõenäolisemalt rahulikumad lapsed kui sul (niipalju kui blogist sotti olen saanud, blogi reaalsus siis :)). Ja ikka suudavad nad mingil hetkel juhtme nii kokku jooksutada, et käitud iseenda jaoks ka ootamatult (ja ikka nii, et hiljem vaja häbeneda). Kuna ma ilmselt liigitun eelpoolmainitud blogivate superemade hulka, kes kirjutavad, kuidas nad lastega maalivad ja meisterdavad, siis võlgnen teile selgituse :) Esiteks - kuigi mu blogi ainult sellistest asjadest koosnebki, siiski ma ei tee neid asju iga päev ja mõnikord isegi mitte iga nädal. Teiseks - väga paljud mu tegevused on üles ehitatud lapse iseseisvale tegutsemisele (mille varjatud eesmärk on anda mulle vaba aega millegi muuga tegelemiseks). Ma viitsin väga harva selliseid asju teha, kus ma pean kogu aeg kõrval istuma. Muidugi ma olen kasvatanud väga paksu naha korratuse ja segaduse osas, sest enamasti kaasneb laste omaette meisterdamisega mõningane segadus. Ja kõik mu laste kodused hetked ei ole sisustatud üliharivate tegevustega, vaid ka nemad istuvad teinekord kauem teleka ees kui mu superema südametunnistus talub :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Näed, sa oled siis ka näide blogireaalsusest:) Sest ma julgeks küll arvata, et sa kogu aeg tegeled ja mängid ja askeldad ja meisterdad ja mõtled midagi vahvat välja, nii et kadedus tuleb peale. Mul on kohe rõõm kuulda, et ka Superema nagu sina on tegelikult ... noh...täitsa tavaline inimene:) Kohe kergem hakkas:)

      Delete
  28. Eveli/mutukamoos jälle. Ma olen aru saanud jah, et vist olen blogi tõttu suutnud sellise kuvandi luua. Suvel sõbrannaga jutustades tunnistas ta mulle, et ei taha mu blogi üldse avadagi, sest siis ta tunneb end halvasti, et ei ole nii hea ema, kes kogu aeg meisterdaks... Ometi ma blogin just seepärast, et kui siis mõnel emal tuleb vaba aeg/tuju midagi lastega meisterdamiseks, siis oleks koht, kust ideid leida. Ma ise ka unustan paljud asjad ära, mis imelihtsad teha ja vahendidki kodus olemas. Igatahes sellest jutuajamisest sain aru, et peaksin ka blogisse sellelaadse ülestunnistuse tegema. Nagu näha on see suvest saati tegemata (nagu ka enamus meisterduspostitusi), sest olen totaalses ajahädas ja ei suuda oma prioriteete seada ja stressan, et kõik asjad on tegemata. Näide - ma olen jõudnud täpselt kaks purki moosi talvevarudeks keeta (muidu 2 rohkem, aga need söödi kohe ära). Ma arvan, et enamus mittemeisterdavatel emadel on vähemalt moosid keedetud ja sajas erivormis roosikestega õunakoogid küpsetatud :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ole. Samas ma ju ise ka kiikan sinu blogisse just nimelt selle põhjusega, et ideid leida ning nii mõnigi lihtne asi on Idal mõnda aega lemmikmäng/tegevus olnud, nii et selles mõttes on su blogi absoluutselt tänuväärne.
      Lähen nüüd meisterdan edasi halloweeni kaunistusi. No ei ole mul kannatust selisteks asjadeks, aga vaatan, kas saan vähemalt ühest midagi "söödavat" tehtud.
      (roosikestega õunakoogid ja moosid on minu jaoks veel täiesti advanced level. Ma olen sellel "pühin tolmu ära ja pesen põranda ära" - levelil alles:)

      Delete