Tuesday, June 17, 2014

Identiteedikriis ja märgid



Mul oli peas mõlkumas viis miljon erinevat postitust. Kõik need enamalt jaolt seotud Britt Idaga. Näiteks, kuidas ta ilmselt on Pipi Pikksukk, kes peab magama jalad padja peal või kuidas ta eile taldrikust sõi ja terve terrassi ära mäkerdas või kuidas ta täna hommikul endale vorstitüki kurku tõmbas ja mind korraks surnuks ehmatas või mille naljaka ja loomingulisega ta täna hakkama sai. Ja nii edasi ja nii edasi.
Peale Tanel Jani külalispostitust tundus see kõik aga nii ebaoluline. Nii mõttetu. Sest millega ma siis oma päevi sisustan. Beebiblogi kirjutamisega. Neid on n+1 tükki. Üks populaarsem kui teine. Keda peaks huvitama veel ühe titemamma veel üks beebiblogi. Mul tekkis korraga tõeline idetiteedikriis. Ma ei tahtnud olla "vaid veel üks" titeblogija.
Aga kes ma siis olen?

                                 
Tuttavad on mult küsinud, et kas ma raamatuesitluse ka teen. Ma kehitasin arusaamatult õlgu. Miks? Ma ei ole ju kirjanik. Mis siin ikka eputada kui keegi niikuinii selle raamatu ega mu kirjutiste vastu huvi ei ole tundnud. Mul hakkas endast kahju. Ma olen pingutanud ja püüdnud, aga tulutult.  Ja ega see esitlus nüüd mingi odav lõbu ka ei ole. Kahjuks/õnneks tundub mulle, et mul on seda raha mujale rohkem vaja paigutada, kui oma ego upitamisele. Ja mis see esitlus siis olekski? Järjekordne eluvale? Ma hakkasin ma mõtlema, et ju siis neil kommentaatoritel on õigus, kes ütlesid, et tehku ma omad järeldused. Et ju ma lihtsalt ei oska kirjutada.
Mida ma siis üldse oskan?

Ma kaalusin isegi varianti ka blogimine üldse lõpetada. Mulle tundus, et mul ei ole midagi asjalikku öelda, midagi maailmamuutvat või huvitavat. Mulle tundus, et blogimaailm hakkab mind ahistama. Et minu sõnade eest peavad mõnikord aru andma inimesed, kes minu blogi isegi mitte ei loe. Et blogisid tekib nagu seeni pärast vihma ja valedel eesmärkidel.
Kuid (kes olen mina ütlema) milline on õige eesmärk?

Üleüldse on mul mõnikord tunne, et ma ei kuulu siia, et ma olen sündinud valel ajal/vales ajas. Ma vaatasin Ida uut käru ja Ida viimast uut kleiti ning ma tundsin, et ma peaksin elama kusagil Astrid Lindgreni raamatus. Peidus ja varjus kurja maailma eest (Kalade värk, eks?).  Näiteks Bullerbys. Sest kui teised vaatavad seda käru kui vana ja väsinud kobakat, siis mina vaatan seda säravate silmadega. On jah roostes ja pisut räbaldunud, aga mul paneb silmad särama. Ja Ida viimane kleit (jälle muideks Rootsist loppis'elt)! No öelge, et me ei sobiks Bullerbysse elama.
Kas ma sobiksin sinna? 

                                         
                                       
                                       

Ühesõnaga vaevlesin siis mina siin kriisi käes, kui saabus meil. Mulle saadeti tutvumiseks artikkel, mis Diibi naistest järgmisel kuul ilmub. Ma lugesin selle läbi, mõtlesin, et oi kurja, me ju tõepoolest saime hakkama ja olemegi tublid ning tundsin ühel hetkel, et ma olen idioot. Idioot, et niimoodi soiun. Kriis oli kadunud. Ma usun märkidesse. See artikkel tuli õigel hetkel. Ka üks kord varem on selle sama artikli lugu mind muremõtetest päästnud.
Ma mõtlesin, et olgu. Olgu ma siis beebiblogija, midagi pole teha kui ajad ja mõtted on muutunud ning Kurvast Mutrikesest on saanud Titemamma. Ja raamatu üle olen ma kah uhke. Kes siis teine veel peaks minusse uskuma, kui ma ise ei usu. Ja lõppude lõpuks, meil on ka Diip. Seda pole üldse vähe. See on veel üks täidetud unistus. 
Või alles üks? 

Korraga oli mu pea mõtteid täis. Mulle turgatas paar ülivahvat ideed, mida Diibiga korraldada. Üks neist muidugi piisavalt ambitsioonikas, kuid midagi täiesti teistsugust. Ma ei tea, kas see korda läheb, nii nagu ma seda oma peas plaanin/ette kujutan, kuid selle asemel, et niisama soiguda, haarasin ma härjal sarvist ja hakkasin selle nimel kohe tegutsema. Ja kui seda ei saa tehtud ühel moel, siis on mul ka juba plaan B ja C peas olemas. Ilmselt ka D ja E ja F...Küll on hea, et tähestikus on palju tähti. Ma olin ühtäkki oma kriisist üle saanud ja tundsin, et olen täis energiat ja pealehakkamist ja tahtmist.

Ning olgu neid beebiblogisid n+1. Ega küll küllale liiga tee!






45 comments:

  1. Minule väga meeldib lugeda Sinu blogi. Kuigi mul last endal ei ole, siis loen huviga ka kõiki Britt Idat puudutavaid sissekandeid, sest Sa kirjutad väga ladusalt ja vahvalt ja jälgitavalt :) Ja mulle meeldib, et kirjutad asjadest ja elust nii nagu see on - alati ei ole kõik suur ja ilus lillepidu vaid on ka halli ja igapäevast argielu.
    Igatahes ikka kiikan vähemalt kord päevas siia, et lugeda :)
    Tegutsemislusti ja indu ka edaspidiseks!
    Katrin

    ReplyDelete
  2. Bullerbysse tuleksin mina sulle naabriks. Siiani üks mu lemmikraamatuid, lihtsalt nii siiras ja ilus ja hea.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja vennad Lõvisüdamed oleksid teisel pool naabriks:)

      Delete
    2. Mahutage mind ka siis palun ära :))
      Aga ma pean ütlema, et sul on üks ütlemata vahva blogi ning blogimise lõpetamisest sa küll mõelda ei tohiks !

      Delete
  3. Kui beebiblogi, siis kõige siiram, südamlikum ja vahvam. Blogi kolme inimese kooskasvamisest.

    ReplyDelete
  4. Ainult sina oled see, kes saab pakkuda Idale elu nagu Bullerbys!!! Ära seda unusta!!!! Minul oli vanaema juures selline lapsepõlv ja see on mäletamist väärt (kunagi ma kirjutan sellest raamatu). Loodan ka oma lastele pakkuda lapsepõlve, mida nad helgusega meenutavad!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selles on sul kusjuures õigus. Ja sina hakka kirjutama!!! Mitte ära vaid räägi:)

      Delete
    2. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. :D :D :D Aga tegelikult, kui midagi välja öelda, siis hakkab see ka täituma. ;)

      Delete
    3. Ehk on edasiviiv jõud see "sõim";)

      Delete
    4. See oleks ka päris hea. :) Sõimame siis!!! MINE KOHE SEDA LUGU KIRJUTAMA!!!!!!!

      Delete
    5. Hiljaks jäid. Ma hommikul esimese asjana tegin seda, st et pakkusin idee, aga keegi pole mulle vastanud. Siis oli korraks jälle mott maas, et ju ma ikka ei oska. Kuigi seekord ju lugu oleks hea:)
      No ma veel ootan tiba, enne kui jälle mõtlema hakkan, et olen ma alles käpard:)

      Delete
    6. Ma usun positiivsesse vastusesse. Ja kui sealt ei tule, siis paku nt Pere ja Kodusse!

      Delete
    7. Loodame jah! Allaandmine on nõrkadele

      Delete
  5. Minule ka väga meeldib su blogi! Loen seda tihemini, kui endast mõne kommentaari näol jälje jätan!
    Sa oskad väga kaasakiskuvalt kirjutada, nii et see blogi mitte pidamise plaan mata kohe maha! Kust sul üldse vahel nii rumalad mõtted tulevad? ;)
    Ja need pildid on suurepärased, nii ehedad ja ilusad.nagu tõesti mõnest Lindgreni raamatust! Olen kade, et mul ej ole sellist armast Bullerby kodu.

    A.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma jälle usun, et sul on Musterema/Musternaise Musterkodu. Eks ma varsti näen:)

      Delete
    2. Appi, mis tiitli ma endale saanud olen:)
      Btw, raamatu esitlust saab ka null eelarvega teha ;) praegu kalendri järgi suvi ja ehk mõni päev isegi veab ilmaga, saaks väljas teha, kõik asjast huvitatud tulevad kohale ja võtavad ise midagi kaasa nt!
      Ja märke on tänases päevas tõesti, kasvõi see et ma saan telefoni abil oma kommentaari jätta, mis varasemalt pole kunagi õnnestunud :)

      A.

      Delete
    3. Tiitel on aus:)
      Aga mis puutub esitluspidusse, siis sul on õigus. Ennegi Ussipesas luuleõhtuid korraldatud: http://johannamariaprangel.blogspot.com/2009/08/luuleohtu-ussisilmal.html, miks mitte ka nüüd, eksju?

      Delete
    4. No sellist üritust peab kindlasti kordama- raamat on hea põhjus selleks! Tundsin seda lugedes nagu oleksin isegi seal olnud :)

      Delete
  6. Ja see beebi värk on ju mööduv ;) nii ka beebiblogiga :)

    A.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tegelikult mõtlesingi, et huvitav, mis näoga see blogi mõne aja pärast on. Kui beebiblogi aeg otsa saab:)

      Delete
  7. No näed, teemad tulevad ajaga ise kaasa ;)

    A.

    ReplyDelete
  8. Loen su blogi juba "mutrikese " ajast. Vahet pole, millest kirjutad, ikka on huvitav. Nüüd vanaemana on titeteemad mullegi südamelähedased.
    Ja su huumor võrratu.
    Eriti tore on, et sa ei kirjuta ilutoodetest ega korralda loosimisi.

    ReplyDelete
  9. Oh, Eveliis, see kriis on loogiline asi..vist.

    Mul tekib selliseid hetki kuskil kord nädalas. Sina oledki vähemalt huvitav ja ambitsioonikas ja see kriis möödub kiirelt, mul ikka vahepeal ketrab korralikult ja tundub ka, et ikka ei sobi vist väga kuskile. Eriti praegu, mil Eileen polegi enam beebi ja temast suurt kirjutada pole ja eriti ei taha ka. Mitte, et ma ei tahaks temast rääkida, aga vist ei taha nii palju jagada enam..

    Aga seda vankrit vaatan ka mina säravate silmadega ja see on tõesti üks suurepärane reis ja oh, kuidas ma Bullerbyt armastan :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. leid* mõtlesin vist reiside peale kogemata :))

      Delete
    2. Bullerby on tõepoolest midagi sellist...noh sellist nagu üks lapsepõlv olema peaks:)

      Delete
  10. Kui see midagi väärt on siis su blogi on minu lemmik Eesti blogimaastikul :) Ja nukukäru on ka väga lahe ja olen väga kade ka selle leiu peale :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ikka on väärt. Ja kuidas veel. On tõesti hea kuulda, et minu tagasihoidlik blogi teistele ka meeldib. Eks ma algul ju hakkasin seda vaid endale kirjutama, aga palju toredam on kui see vaid "muhv.nõudmiseni" pole:)

      Delete
  11. Mulle tundub, et Sa ... , et Sa oled oma armastuse ja rahu tee leidnud :). Ma ei tea, kas selle tee leidmisel on Sind aidanud Britt Ida, Ussipesa või Diip. Või ehk nad kõik oma kummalisel moel. Aga armastuse ja rahu teel Sa astud läbi lompide minnes roosade kummikute ja Valentino kleidiga Marek Hilfigeri sokkides ja Ida retro nukuvankriga sabas.
    No selline pilt mulle on Sinust tekkinud :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle see pilt meeldib! Ma panen selle kohe oma tutvustuseks siia blogisse (loodan, et ei pahanda?). Ja võib-olla sul on õigus, et tänu nendele kolmele olen mina oma armastuse ja rahu tee leidnud:)

      Delete
  12. Ei, ma ei pahanda. Minu peas on Sinust blogi lugedes veel teisigi pilte tekkinud. Kohe selline väike fail või midagi :). Järelikult hästi kirjutad. M.O.T.T.

    ReplyDelete
  13. See on küll päris vahva:) ma muidugi kohe eeldasin eelmise pildi põhjal, et need on positiivse varjundiga;) kohe nina läks püsti ja saba tiba puhevile. Kukk nohh;)

    ReplyDelete
  14. Soomlastel on selline toit nagu "kalakukko". Issand, miks ma seda küll kirjutan!?
    Põhimõtteliselt on pildid ikka jah positiivse varjundiga. Aga no igaks juhuks mõtlesin need lombid pildile... ja kui on lombid siis on ju kuskil ka pilv.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja sibul on seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline;)
      Ja pilvi peab olema, kui kogu aeg paistaks päike oleks ka igav.

      Delete
  15. Ära nüüd ühest gay südamepuistamisest kriisi küll sattu:D Sinu ellusuhtumine on väga eluterve, oled oma mõtisklustes aus ja omad mõnusat huumorisoont. Seega,jätka samas vaimus!

    ReplyDelete
  16. Mulle ka su blogi meeldib ja loen ikka huviga. Sul on vürtsikas keelekasutus ja hea huumor, et olen ikka omajagu naerda saanud. Ja jaga ikka edasi oma kirbuka leide ja sisustusideid :) Käru peale olen ülikade, olen sarnaseid osta.ee-s mitu aastat vesistanud... Ja kleit on ka äge :) Ja juhtumised Idaga - nuh, deja vu..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ideid ja leida jagan hea meelega:)

      Delete
  17. Minu lemmik blogi, ilma jaburate loosimiste ja toodete promota. Minul on kohe haigus kord päevas siia läbi põigata :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mõnikord on need loosimised ju täitsa toredad, kui võita või nii. Ma ju korra võitsin. Kuigi pärast esimest suhtlust selle mängumaaga oli mul tahtmine võidust loobuda. Muidu olen ma nõus, et Eesti blogides on liiga palju liiga läbinähtavat promo. See oli üks põhjus, miks ma blogimist tahtsin lõpetada.

      Delete
  18. Oled ikka kirjanik küll, lugesime just eile õhtul ökovanaema raamatut:)

    ReplyDelete
  19. Titeblogi? Pigem on titt siin kõrvaltegelane, kuigi oluline ja armas. Sinu jutud on ikkagi ja eelkõige Sinust endast. Seepärast käin seda teatud regulaarsusega lugemas. Huviga, sest loos ja inimeses on pidevat arengut. Loen vaatamata sellele, et teinekord kipuvad teemad ka pisut naistekas kätte minema.

    ReplyDelete
  20. Usu, sinusuguseid rohkem pole. See ikka komplimendina mõeldud:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ma üks ainulaadne frukt olen tõesti:D

      Delete
  21. Oh, ära Sa selliseid mõtteid küll mõtle! Super tore blogi on Sul! Lugema hakkasin Sinu tegemistest juba tuhat aastat tagasi. Siis aga sündis mul tütar ja vahepeal ei saanud isegi arvutit lahti aga nüüd olen tagasi ja oh imet, ka Sinul on vahepeal Idake sündinud. Palju õnne meile! Igatahes, kui ma oleksin osavam sõnaseadja, siis tahaksin Sind kiita ja öelda, kui palju sarnaseid mõtteid olen mõelnud ( just lapsega seoses ja muidu niisamuti). Aga kuna ma ei oska, siis ütlen lihtsalt, et oma blogimist ära küll lõpeta. Tubli oled!

    ReplyDelete