Tuesday, June 24, 2014

Jaanid ja meie ja teie lapsed



Vihm, päike, lõke, jaaniussid, sõnajalaõis, miljon kilo grill-liha, kaseoksad, pärg, Kukerpillide  see "jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" lugu. See kõik kokku moodustab klassikalise jaanipäeva. Ometigi kuulub minu arvates klassikalise jaanipäeva juurde alati veel üks komponent. Tilluke tüli. Võib ka muidugi suurem olla, nii kaklus külajaanipeol või muud säärast, aga vähemalt üks tilluke tüli käib asja juurde.

Ei, seekord ei tülitsenud mina. Ma vaid vihastasin korralikult kell pool kolm kui Marek arvas, et on õige aeg laulutuurid üles võtta. Mina aga teadsin, et Ida ajab meid kell viis jalule nagu tal viimasel ajal kombeks on ja tahtsin kasvõi paar tundi magada, eriti kui sellele eelnes täiesti magamata öö. Siis ma vihastasin küll. Ma alati selliste pidude lõpus natuke vihastan. See on ka klassika. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Niisiis tüli. Mul on tunne, et me tegime Mareki emale veidike liiga. Mareki emal on kaks ühevanust lapselast. Üks neist elab siin pärapõrgus metslastega, teine linnas, vanaema kõrvaltänavas. On loogiline, et kõrvuti elavad vanaema ja lapselaps puutuvad rohkem kokku. Ja nii ütleski vanaema ühel hetkel "meie laps nii palju ei räägi kui teie laps". Marekit pahandas see. Väga. Mismõttes meie ja teie, lendas ta emale peale. Et lõpuni aus olla, siis eks ma ka mõtlesin, et veidike veidralt see ju kõlab, aga noh las ta olla.

Siis aga selgus, et ka minu peres on alati olnud meie ja teie laps. Tilluke Marian, kes elas Tartus, vanaemaga ühes linnas, oli meie. Ja teine lapselaps, kes elas Tallinnas, oli teie laps. Terve lapsepõlve. Ma ei olnud sellele kunagi mõelnud, aga eile tuli mulle meelde, et oli küll nii jah.
Me hakkasime arutama, et ilmselt on see võib-olla natuke totakas väljend seotudki lihtsalt sellega, et kumb lapselaps lähemal elab. Sest kui vanaemad räägivad teistele oma lastelastest, siis räägivad nad alati meie lastest. Mitte lapsest ainsuses. Ei eelista üht teisele. Vähemalt üldjuhul ju? 

 Kui Marek oli oma emaga ära pahandanud, mõtlesin ma, et ütleks siis enda omale ka midagi:) Kui emme mulle helistab, ütleb ta alati lihtsalt "tšau" või kui mina helistan, küsib ta, et mis tahad. Kui ta helistab Marile, ütleb ta 'tšau, tibu". Me ikka norime ta kallal, et Mariani peab ta musterlapseks, kelle eest tehakse kõik ette-taha ära, kurat võtaks, tema võis isegi hamstrid (mitmuses) võtta. Mina pean ise hakkama saama ja hamster kästi mul ka kohe minema viia. Tädi Helju lubas mul seda mõnda aega oma vannitoas peita, aga emme sai ikkagi kuidagi haisu ninna ja hamster pidi kaduma. Võib ju ka tunduda, et üht last on teisele eelistatud. * Kuigi nii see ju pole. 

Tegelikult kipub vist lihtsalt nii olemagi, et see, kes elab lähemal, on lähedasem laps(elaps). Ilma igasugu teadliku vahettegemiseta. Mõned väljendid vaid tekitavad segadust. Ja teinekord tillukest tüli. Tillukest jaanitüli. Mulle tundub, et asjata. Tehes ühele vanaemale natuke liiga. Mina ütlen, et Ida on õnnelik laps. Tal on kaks vahvat vanaema ja kaks vahvat vanaisa. 
Kuigi ka mul oli tegelikkuses olemas topeltkomplekt vanavanemaid, kippusin ma teist paari mitte vanavanemateks pidama. Aga see tuli alles siis kui ma "suureks" sain ja jonnima hakkasin. Lapsepõlv möödus mul ikka nii Vasulas kui Rõngus ringi joostes. Põlved pidevalt katki ja küünealused mustad. Emme oli selle pärast alati pahane. Miks ma seda rääkima hakkasin, ma ei tea. 

Jaanipäev, kui pere on koos, on üks mu lemmikpühasid. Hoolimata tillukestest raginatest. Need käivad asja juurde. Peaasi, et pere koos oli. See on nii tore. 

                        

                         

                         

         

* me emmega norime ikka alati naljaga. Jumal hoidku selle eest, kui ta mind tibuks kutsuma hakkaks.

No comments:

Post a Comment