Friday, May 27, 2016

Meediakasvatusest ehk kas ma olen oma lapse elu ära rikkunud?


Sattusin eile lugema ühe blogi kommentaare ja olgugi, et ma saan mõttest aru, siis jäi mind suhtumine häirima. Teema siis selles, et keegi ütles, et tema ei kavatse lapsest ÜHTEGI pilti  sotsiaalmeediasse jagada, et pole õige OMA lapse pilte jagada avalikult, sest olgu see laps kui armas tahes, see rõõm jäägu ikka vaid pereringi ning et need, kes lastest pilte jagavad blogides, on igasuguse meediakasvatuseta ega saa aru, et on lapse elu ära rikkunud. 

WTF? 
Ma olen absoluutselt nõus, et peab olema VÄGA ettevaatlik, milliseid pilte lastest sotsiaalmeedias jagada, sest kahjuks leidub perverte, kes võivad teatud pilte kuritarvitada (ja kui rääkida näiteks paljaste laste piltidest, siis mu meelest ei ole see ka eetiline). AGA me elame sotsiaalmeediaajastul ja kui popid on pere-ja beebiblogid, siis oleks üsna naeruväärne kui seal poleks lastest või beebidest pilte. Ma jätan 90% beebi- ja pereblogide TEKSTIDEST lugemata, kuid laste PILDID on nii armsad. Jp, ma ei oleks kunagi uskunud, et midagi sellist ütlen, aga mulle meeldib neid vaadata. Siiras rõõm, lapsemeelsus, grimassid, sada emotsiooni sekundis. Ja lisaks veel lastemood. Lastemood on nii äge ja paljud blogijad suurepärased lasteriiete turundajad (tahes või tahtmata). Üks minu lemmikuid on näiteks @braakmaker Instagramis. Jumalikud pildid!
Ja nii jagan minagi pilte, mis toetavad emotsiooni ja postitust. Mu jaoks on see täiesti loogiline. 





Ühesõnaga lastepildid on mu meelest igati omal kohal. Ja me ei saa igas "kapis" kolli näha. Neid kolle on igal pool meie ümber. Alles oli Norra meedias lugu lasteaiakasvatajast, kes nelja-viie-aastaseid lapsi seksuaalselt ära kasutas. Ida lasteaias on ka meessoost õpetajad, ma ei saa selle ühe kohutava loo pärast ka neis kolli näha. Tänaval kõndides võib mõni hull meid rünnata, sest uuest doosist vms on paar eurot puudu. Meid võidaks paari euro pärast maha lüüa, aga me ei saa jätta tänaval käimata. 

Loomulikult ei jaga ma blogis Idast kõike, mõned lood on piinlikumad kui teised ja nii nagu ma ei jaga kõik lugusid endast, siis jagan ma ka Ida lugusid teatud filtri läbi, ülejäänud seigad meie argipäevast lähevad lugejatega jagamisele. Ma olen n+1 korda öelnud, et olen teinud otsuse avalikult blogida, see tähendabki, et ma jagan avalikult isiklikku infot meie elu kohta. Mis tundub liiga isiklik, jääb jagamata. Kas ma olen selle otsusega oma lapse elu ära rikkunud? Mul pole meediakasvatust? 
Meediakasvatust võib olla tõesti mitte, sest ma lihtsalt ei tea, mida see tähendab, aga seda, et ma oma lapse elu oleksin ära rikkunud, seda ei taha ma küll uskuda. 
Läheb kooli ja keegi hakkab narrima, et OMG, sa oled see laps, kelle ema kirjutas, et sa ei osanud 3-aastaselt play-maisi kasutada?  Ei saa tulevikus ülikooli sisse sest ma kirjutan, et ta ei oska pudistamata süüa ega istuks pudelis ka paigal? Jääb tööintervjuul ukse taha, sest keegi guugeldab ta nime ja saab teada, et Ida ei maganud beebina, toitus ema närvidest ja oli üliaktiivne?

Ühesõnaga mulle jäi mulje, et beebi-ja pereteemadel blogijad oleksid nagu blogimaailma pööbel. Võib-olla muidugi nii ongi, ma ei tea, nagu ma olen öelnud, siis Blogieetika Kooli ma lõpetanud ei ole, ma olen lihtsalt üks blogija, aga selline kerge ärapanemine ja üleolek ning arvustamine hakkab mulle tiba närvidele käima.  Täpselt sama arvamus on mul ka selle kohta, millised on "professionaalsed blogid" - ma ei viitsi enam kuulata, kuidas kõik peab 100% "õigeks" tuunitud. On profimaid blogisid ja on tavalisemaid, las nad olla, sellised nagu nad on, ei ole vaja kogu aeg õiendada ja targutada ja "nõu anda". 

Ja kui tagasi teema juurde, siis outfiti pildid ja lapsed ei käivat üldse kokku. Mina jälle mõtlen, et just on (oleks) põnev jälgida, kuidas moega rohkem kodus olevad inimesed ennast ja mini-me'd riietavad. Kuid mida mina ka tean.  Mul pole meediakasvatust.





20 comments:

  1. Ma natuke omavoliliselt täpsustan, et see "meediakasvatuse puudumine" tuli tol juhul ikkagi kommentaaridest, mitte blogija enda sulest :)

    Aga ma olen su kirjutatuga nõus ja kirjutasin hiljuti (nii ma arvan, ajatajuga on tegelikult kehvad lood :D) üsna samasugused mõtted oma blogisse.

    Mulle tundub, et praegu on nii või naa selline netiajastu käimas, et selline asi nagu "rikud oma lapse elu ära kui temast pilte paned" ei ole kuigi tõenäoline, sest vähemal või rohkemal määral leab tulevikus meid kõiki netiavarustest. Jah, muidugi leidub neid, kes tõesti põhimõtte pärast beebist/väikelapsest pilte ei pane, aga ma ei näe, et sellel 20 aasta pärast olulist tähtsust oleks. Vaevalt, et mõni tööandja otsustab inimest tööle võttes tolle lapsepõlvepiltide järgi, et kas nüüd sobib või mitte.

    Muidugi on see tegelikult VÄGA lai teema ja saab läheneda üsna mitme nurga alt. Alustades siis sellest eetilisest, et kas mul on õigus oma laste eest otsustada või näiteks hirm selle ees, et äkki pakub jagatu tulevikus alust narrimiseks. Samas ma arvan, et kui tahetakse kedagi kiusata, siis leitakse selle jaoks põhjuseid nagunii.

    Ja nagu sa ütlesid siis selle jagamisega ongi niiviisi, et tuleb lihtsalt mingi filtriga üle käia. Nii piltide kui ka naljakate juhtumiste osas.

    Ma tean, et paljud ei mõista mind ega sind ega paljusid teisi, aga mina ei näe halba sellisel kujul oma elu jagamises nagu me seda teeme.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Narrimise osas olen ma sama meelt, et need, kes tahavad narrida, leiavad põhjuse igal juhul. Ja tegelikult tuleb lapsele ka õpetada kuidas narrimisega hakkama saada.

      Nt mul ühe tuttava last hakati narrima, et miks ta alati kooli odavat toitu kaasa võtab, et a la rema/rimi omatooted, et kas neil pole raha teisi toite osta. Poeg küsiski siis emalt, et miks nad ainult neid asju söövad. Ema vastas, et kui keegi veel sind sellepärast narrib, siis küsi, kas neil on arvel 100 000 NOKi nagu sul, sest su ema ostab odavtooteid ja paneb ülejäägi lapse kontole.
      Noh ja nii poiss vastaski kui jälle narrima hakati. Peale seda pole teda enam narritud.

      Delete
  2. Appi kui ilus soeng sul seal beebsuga pildil on!!!!!

    ReplyDelete
  3. Sa paned mingil veidral põhjusel kaks juttu ühte patta :D

    Külastaja kommentaar:
    Siiralt imetlen su arvamust, et oma last ei tohiks nii avalikult internetis eksponeerida nagu väga-väga paljud (ma ütleks, et enamus) seda teevad. See on päris hirmutav kuivõrd jääb inimestel meediakasvatusest vajaka ning et nad ei mõista, mida oma lapsele teevad.

    Blogija vastus:
    Aitäh. :) Olen nõus, et kui armas su laps ka poleks, see rõõm võiks jääda lähedaste ringi. Beebi kaenlas hoidmine ja outfitipildid ei lähe justkui kokku, samuti tema täiskasvanute üritustele kaasa võtmine. Aga igaühel on õigus oma põhimõtetele ja valikutele, ka lapsekasvatamise osas. :)

    Ja sinu tuletus:
    Teema siis selles, et keegi ütles, et tema ei kavatse lapsest ÜHTEGI pilti sotsiaalmeediasse jagada, sest olgu see laps kui armas tahes, see rõõm jäägu ikka vaid pereringi ning et need, kes lastest pilte jagavad blogides, on igasuguse meediakasvatuseta ega saa aru, et on lapse elu ära rikkunud.

    Nagu mida :D Anna pole öelnud, et ta mitte ÜHTEGI pilti ei pane, vaid teeb seda minimaalselt. Ja oma kommentaaris ütleb nii ilusasti, et las igaleühele jääb oma arvamus. Ja siis sinult selline Perekoolilik kommentaar selle kohta :D Nagu..miks, Eveliis, miks

    ReplyDelete
    Replies
    1. Panin kokku kaks kommentaari, sest ma ei näinud antud teema valguses, kuidas oleks oluline, kes mida ütles, ma ei teeni ka professionaalse ajakirjanikuna leiba, vaid olen tuntud "kirjanduslikult liialdava" argipäeva blogijana.
      Kui ma IGAT oma lauset ja mõtet peaksin üle mõtlema ja kontrollima, siis ma ei viitsiks blogidagi, see poleks mina.
      Mul ei olnud kavas mingit intriigi aretada, lihtsalt sellest KOMMENTEERIJA KOMMENTAARIst ja ILUSAST vastusest jäi mul mulje, mille kirja panin. Neid "aga kõigil on õigus oma arvamusele" lauseid smailidega lisame me KÕIK poliitilise korrektsuse mõttes blogidesse.
      Ja no kuule, kui Perekool nii pikka aega blogimises rolli mängib oma kommnetaaridega, siis vbla hakkab stiil lihtsalt külge:D Ma olen juba lubanud solvama ja arvustama hakata KÕIKI, kes minu arvates blogiüritusel valesti riides on (siin mainin igaks juhuks siiski, et teen nalja)

      Delete
    2. Aga Anna kirjutas küll blogis, et ei postita kunagi oma lapsest pilti sotsiaalmeediasse :) et võib-olla ta riideid ja tuba, aga mitte midagi muud (anonüümselt anonüümsele)

      Delete
  4. Minu meelest siia maailma sündimine on juba ilmselge inimõiguste rikkumine :D

    ReplyDelete
  5. Nõustun sinuga. Eriti kummaline on kui "ma ei lisa oma lapsest pilte kus on nägu peal" inimene paneb pildi näiteks lapse riietusest ja sealjuures on lapse pea lihtsalt pildilt välja jätnud - ma alati mõtlen et kas ainult keha lisada on siis nagu okei? Pole pead pole last?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Varsti tuleb peata postitusi:D
      "samuti pole mul plaanis hakata tegema igakuiseid kokkuvõtteid või postitada lapse nägu enda avalikku sotsiaalmeediasse. Samas mõned pildid tema tulevasest toakesest (või tillukestest outfitidest, oh my gooddd!!), miks mitte."

      Delete
  6. AE kirjutas jah, et tema ei taha OMA lapsest pilte üles panna. Kirjutas veel, et kui teised panevad oma lastest, siis las panevad ning sõnastas selle kõik ilusti diplomaatiliselt, tõenäoliselt lootes, et ehk ei hakata tema otsuse kallal siis nokkima.

    sina aga, muidugi, võtsid sellest kinni, panid talle sõnad suhu " et need, kes lastest pilte jagavad blogides, on igasuguse meediakasvatuseta ega saa aru, et on lapse elu ära rikkunud.", kusjuures, kui sa hoolikalt loed, siis isegi see kommenteerija ei ütelnud seda, et rikud ära lapse elu jne jne.

    See oli sinu poolt lihtsal nii erakordselt nõme ja rumal käik praegu. Kui sul rahast puudu on, siis elu24 "uudiseid" treima sobiksid sa hästi. Ma usun, et sa said tsipa klikke juurde (jess!) ja ajasid vb AE-l küllap ära igasuguse isu üldse oma tulevasest lapsest rääkida. Mulle ta igatahes meeldib ja väga vastik sinust välja mõelda (!) mingi hull süüdistus ja seda isikuliselt rünnata. Britt kirjutas oma blogis ka samast asjast, aga suutis seda teha inimlikult, arutades, sina pead aga ikka hullu skandaali tekitama. Mõtle parem enda kohta midagi välja siis, nt see lahutusejutt oli ju päris usutav.

    Üldse on sul kohutavalt nõme komme panna oma postitustele "skandaalne" ja huvipüüdev pealkiri ning sisutada see mingite igavate heietustega, mis tegelikult teemaga kokku ei lähe. Kunagi tunnistasid sa seda kuskil isegi. Krt, et ma peaaegu alati õnge lähen...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on sulle üks lihtne ja sõbralik soovitus: palun ära loe seda blogi kui see nii skandaalne ja nõme ning rumal on. On olemas täiskasvanulikud blogid, kus inimesed arutlevad inimlikult, erinevalt minust.
      Aga ausalt, mingeid "hulle süüdistusi" mulle suhu panna on ka natuke lapsik. Poliitiliselt korrektselt lisan siia lõppu nüüd: Aga eks meil kõigil on erinevad arusaamad ja õigus ise otsustada:)

      Delete
    2. Ja suur aitäh soovituse eest. Lisaraha on teretulnud ja saadan Elu24 meili, et kui vajavad abikätt (kasvõi) pealkirjade mõtlemisel, siis pöördugu minu poole.

      Delete
    3. täitsa uskumatu, et sa täiskasvanud inimene oled...

      Delete
    4. Võib-olla olen ma seda vaid vanuse poolest:)

      Delete
    5. Eveliis 2-0 Anonymous. Väga head vastused!

      Delete
  7. Ma pole küll seda viidatud teist blogi lugenud, aga Sinu oma ikka jälgin.
    Tekkis hoopis selline vaatenurk, et kas Sul nt pubekana, ülikooliealisena, vallalisena või vanaemana või misiganes teises rollis kui praegu (netiajastu blogijate võidukäigus) oleks hea/mugav/halb/ebamugav juhul kui Sinu ema oleks omal ajal sellist avalikku päevikut pidanud? Jah, meie ajal polnud see moes, aktuaalne jne ja me ei tea kuidas tulevikus praegused popid blogid suhtumise saavad, aga proovi selle mõttega mängida?!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hea küsimus, kohe ausalt. Aga ma ei oskagi vastata. Praegu mõtlen, et oleks huvitav teada, mida ma beebina tegin, kas minu beebi on karma jne jne. Aga seda mõtlen ma 35aastase (blogija) maailmas. Teismelisena võib olla oleks teised mõtted. Vot ei teagi.

      Delete
    2. Ma oleksin oma emale väga tänulik olnud, kui ta seda teinud oleks. Kahjuks ei tea ma aga sedagi, mis kell ma sündisin, kas see oli hommikul või õhtul. Beebieast on mul kaks pilti. Järgmine kord kui mind pildistati, oli kooli minnes õpilaspileti pildi jaoks. Ma tunnen praegu, et ma olin nagu unustatud laps. Laps, keda ei tahetud ja keda ei nähtud. Kergendav asjaolu on vaid see, et olin viies laps ja mu emal oli kehv mees, kes teda iial ei aidanud.

      Delete
  8. Ei tea kas need lapsevanemad, kes internetis oma lapse ära peidavad, teevad seda ka päriselus. Et kui kodust välja minek, siis pannakse lapsele ikka kott pähe. Kuidas inimesed aru ei saa, et sotsiaalmeedia on elu osa, need ei ole kaks erinevat maailma. Loomulikult ei käi keegi normaalne inimene tänaval palja lapsega ringi, ja samamoodi ei pane keegi normaalne inimene netti ka palja lapse pilti. Ühesõnaga, väga arusaamatu pseudoteema ja paanika nende laste piltide üle...

    ReplyDelete