Sunday, May 1, 2016

Miks ma alati valesid otsuseid teen?


Ma ei ole enda peale juba pikka aega vihane olnud. Niimoodi et istun ja süüdistan ennast. Umbes kuu aega tagasi oli Andul ajuinfarkt. Ma olin siis just Viljandis hotellis, samal ajal kui tema saadeti haiglasse, liikusin mina Idaga tagasi Norra. Ma olin kindel, et kõik saab korda.

Kes on Andu? Andu on vanaema peika, nagu me teda naljatades kutsume, sisuliselt vanaisa, kuid terve elu oleme me kõik teda Anduks kutsunud. Või vanapaganaks. Üks kummaline kuju. Lapsepõlvest on Anduga seoses nii palju mälestusi.

Andu õpetas mind ujuma. Veel märtsis kui me viimati kohtusime, ütles ta, et mäletad, Liisu, kuidas sa jões ujuma õppisid? Ühel hetkel olla ma hüüdnud, et "Vaata, Andu, ma ujun!", ma ise ei mäleta, aga ma mäletan, et ta viis meid alati alla jõe äärde ujuma. Vanaema üksi ei lubanud.

Kui ma vanaema värskelt istutatud võõrasemadest lillesuppi keetsin ja vanaema mulle kere peale tahtis anda, pugesin ma Andu selja taha peitu ja näitasin vanaemale keelt. Andu olla vitsaga vastu käsi saanud minu eest.

Algkoolis vedasin ma Andu maadlusmedaleid-vimpleid kooli ja uhkustasin, et minu vanaisa on tugev nagu karu, et katsugu vaid keegi mind kiusata, siis ma kutsun Karu. Mitte et keegi mind kiusanud oleks, aga kui nad oleks tahtnudki, siis küll Andu olekski tulnud.

Kui Andu turul õunu käis müümas, siis alati tuli ta enne maale minekut Kivi tänavast läbi, taskud täis komme. Andul oli alati lauasahtel lutsukomme täis. Ja ta jagas neid lahkelt.

Iga kord kui ma vaheajal maal olin, küsis Andu, mis mu kehalise kasvatuse hinne oli. See oli mul alati "viis". Andu süda oli uhkust täis, et minust sporditüdruk on kasvamas. 

Kui Andu oli purjus, siis meeldis talle meid kas turjal ratsutada või sülle krabada. Vanaema oli alati pahane ja kartis, et Andu meid maha kukutab. Eks meil oli ka, aga samas oli see lõbus ka.


Andul olid kummalised sõbrad-tuttavad-naabrid. Kurttumm naaber Värdi (ma siiralt loodan, et ta pärisnimi oli nt Ferdinand), keda ma kartsin, sest ta elas kaugel metsa sees, miljonärist traktorist (miks teda miljonäriks kutsuti ma ei teagi) ja naabri-Jaan, kes alati purjus oli, alati. Me käisime tema juures piima toomas. Ma sain lapsepõlvetrauma kui naabri-Jaani ema meile sooja lehmapiima pakkus. See õudne maitse ei lähe mul kunagi meelest.

Andu õpetas mulle salakeelt. "Kole kapp" oli salakeeles "kale kopp", nii küsis ta ALATI kui külas olime, midagi "salakeeles". Et kas ma ikka mäletan?

Andu tuli meile alati bussi vastu. Vanasti ei olnud mobiiltelefone ja nii ta käis mõnikord mitu päeva lõunase ja õhtuse bussi vastas, sest ta arvas, et äkki me täna tuleme.

Ma võiksin seda loetelu jätkata. 

Kui selgus, et Andul lisaks infarktil ka gangreeni tõttu üks jalg amputeeriti, istusin ma siin Norras nagu nõelte peal. Üks osa minust tahtis kohe Eesti saada, me rääkisime õega ning ma otsustasin, et enne Rootsi messi sõidame me Idaga Eestisse, et saame ka Andut vaatama minna. Siis aga otsustas teine osa minust sõita Eesti peale messi. "Kas ta elab nii kaua?" küsis õde, ma sisestasin endale, et küll ta elab. Siis selgus, et lisaks kõigele oli Andul maovähk. Minu sisetunne ütles, et õige on Eesti sõita, et pärast mitte süümepiinu tunda. "Mäletad, tädi viimast kõnet ei võtnud sa vastu?" ütlesin ma endale. See närib mul siiani sees. Kui tädi tol õhtul helistas, tegin ma parasjagu süüa. "Ma helistan tagasi!"mõtlesin ma, kuid unustasin. Järgmisel päeval kui oleksin tahtnud helistada, oli juba liiga hilja. "Ära tee sama viga!" ütlesin ma endal. Samal ajal karjus teine osa minust mulle kõrva, et su Eestis olek ei muuda midagi, sul on vaja pood tööle saada. Ma käitusin risti vastu sellele, mida olen siin jahunud. Töö pole oluline, perekond on, bla-bla-blaaaa. 

Sel nädalal olin ma Rootsis. Mul oli reedel valida, kas sõita edasi Eesti või tagasi Norra. Ma tegin valiku Norra kasuks, sest mul oleks olnud vaja mai keskel Eesti sõita, aga kahte reisi ma poleks saanud endale lubada. Me tegime plaanid, et 21.mail sõidame kõik Eesti, külastame Andut ja vaatame, mis edasi saab.
Eile istusime me vanaema Rootsis emme juures ja rääkisime Andust. Vanaema ei ole väga tahtnud sel teemal rääkida, kuid just eile ta tahtis. Me arutasime, et onu Oskar suri kuus kuud peale seda kui ta maovähiga Eestis oli ravil olnud, et ühtpidi justkui pikk aeg, teisalt lühike. Vanaemal on alati olnud selline kummaline sisetunne, et kui midagi hakkab juhtuma, siis ta tunneb seda ette. Mul on tunne, et ta teadsin ka eile.
Me otsustasime Idaga laupäevase rongiga Norra tulla. Emme küsis, et kas me ei tahaks pühapäeval minna, et tal on vaba päev ja saab meid sõidutada raudteejaama. Mina aga leidsin, et piletid on kallimad ja otsustasin siiski eile ära sõita. Vale otsus. Mitmel põhjusel. Esiteks oli koha pealt ostes pilet pea sama kallis, mis pühapäeval ja teiseks olin ma endale hankinud toidumürgituse, mistõttu neli tundi rongisõitu oli puhas piin.

Täna hommikul Andu suri. Ja nii istun ma siin faking Norras. Süümepiinadega. Miks ma ei läinud ENNE messi Eestisse, et oleks veel Andut külastada saanud? Miks ma ei läinud Rootsist Eesti, et oleksin saanud vähemalt aidata matuseid korraldada (ja oma süümepiinu leevendada)? Miks pagana pärast ei jäänud ma Rootsi, et oleks saanud vanaemaga koos olla? (Persevestid haiglast helistasid hommikul uudisega vanaemale, KUIGI onu ja onunaise telefoninumbrid on panud esimesteks kontaktideks). MIKS MA TEEN ALATI VALESID OTSUSEID? Selle asemel, et elada elu ja OLEMAS OLLA nagu ma alati olen siin targutanud, istun ma abitult Norras ja blogin sellest kõigest. Milleks? Et keegi lohutaks, et ei, Eveliis, sa ei ole midagi valesti teinud, midagi ei oleks saanud muuta? Kaastundeks? Enda välja elamiseks?

Mõttetud ja egoistlikud põhjused kõik niikuinii. JÄLLE kord jäin ma hiljaks ja tegin valed otsused. Süümepiin sees närimas. Viimati nägin ma Andut (vist) veebruaris. Me viisime talle õlut, ta tatsas oma toast välja, kurtis et jalad on haiged, pakkus kommi ja ütles Idat nähes "Sa vahi, kus on juba suur tüdruk!"

27 comments:

  1. * valesid otsuseid

    ReplyDelete
  2. Sa saad isegi aru, et siin ei ole midagi kommenteerida. Lihtsalt nagu toimisid, nii ongi nüüd kogu su eluks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga milleks siis kommenteerida? Kuigi pole midagi kommenteerida, siis näpud lihtsalt sügelesid? Järgmine kord kirjuta lihtsalt "paras", raiskad vähem energiat:)

      Delete
    2. Ma ei mõtle, et see sulle paras on. Lähedase inimese kaotus on kõigile valus. Olen juba ise nii vana, 60+, et tean, et niimoodi toimimine jääb toimijale endale kogu eluks meelde või tuleb teatud olukordades ikka ja jälle taas meelde. Paraku ei saa vanade ja haigete juurde minekut lõputult edasi lükata, sest aeg seab siin oma piirid. Noorena ei saanud ka mina sellest kuigi hästi aru. Enese ja teiste süüdistamisel pole siinjuures mingit mõtet.

      Delete
    3. Jah, kui selle nii sõnadesse paned, on sul igati õigus. Kunagi hakkas meil oma eludega liiga kiire, et tädi juures pikemalt peatuda/iga kord läbi hüpata, praegu mõtlen ma, et annaks palju, et saaks koos Idaga neljandale korrusele ronida

      Delete
  3. See ei olnud vale otsus vaid lihtsalt minemata jätmine. Kui inimene on haiglas halvas seisus ja sina lükkad talle külla minekut edasi, siis see ei olnud vale otsus. Vale otsus oleks siis kui sa valiksid homse ja tänase vahel. Aga kuude kaupa vanale (ja ilmselt surevale) inimesele külla mineku edasilükkamine oli ju sinu teadlikult valitud tegu.

    ReplyDelete
  4. Loen kommentaare ja imestan - mis õigus on teistel sinu üle õigust mõista. Sa ei too oma tekstis välja, kas ta oli üldse meelemärkusel ja sai ümbritsevast aru. Samuti käituvad inimesed sellistes olukordades erinevalt - kalli inimese rasket haigust ei ole kerge pealt vaadata, eriti kui sa ei saa tema haigust leevendada. Oluline on see, et sa teda tema elu jooksul hindasid ja seda talle ka sõnade või tegudega välja näitasid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, loomulikult on neil õigus, kes ütlevad, et need on valed valikud ja kogu eluks. Ma langetasin vastavalt oma võimalustele otsused, mis osutusid valeks, veel eile hommikul ei osanud ma arvata, et kõik nii kiiresti lõppeb (kuude asemel räägime me kahjuks vaid kuust).

      Delete
  5. Kaastunne. :(
    (Olen tõeliselt jahmunud hukkamõistvatest kommentaaridest. Inimeste õelusel pole piire... Loodetavasti sa ei süüdista end).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Arusaamu on erinevaid, kõige lihtsam on hukka mõista, seda teeme me kõik tihti kiiremini ja mõtlemata kui vaja. Muidugi ma süüdistan end

      Delete
    2. (Telefon on liiga kiire).
      Me kõik süüdistame end, erinevatel põhjustel, sellistes olukordades on see ilmselt paratamatu. Kui kunagi mu peika suri, süüdistasin end, et ka seal autos polnud, alles hiljem sain aru, et siis poleks ma võibolla täna enam eluski.
      Mind kriibivad reedel tehtud valed otsused (nagu kommentaarides välja toodi, et on vahe otsuste ja valikute vahel), haiglasse oleksin küll hiljaks jäänud, kuid oleks saanud end kasulikuna tunda.

      Delete
    3. Kuna vanaisa oli haige, ja mitte lihtsalt natuke, vaid ikka saja tõsise hädaga, siis tema jaoks oli see minek kergendus. Mõnikord on isegi parem, kui ei näe neid viimaseid hetki, nõrgema närvikavaga ininesel võivad pikaks ajaks mällu sööbida ja siis mäletadki inimest sellisena nagu ta seal piineldes oli. Ma usun, et sinu enda tervist silmas pidades ehk oligi hea, et saatusesõrm mängu tuli ja Eesti sõit lükkus edasi.
      Peamine on ju see, et ta oli üks väga vahva mees, kellega koosveedetud ajast on sul hulganisti toredaid mälestusi kaasa võtta ja tulevikus oma tütrelegi rääkida. (Seda on juba pildilt näha, et ta oli muhe tüüp).
      Negatiivsust on nagunii hirmus palju meie ümber, katsu enda vastu mitte nii karm olla. Leina rahus! Ja sulle omasel moel. See, et sa seda postitust teistega jagasid, näitab su tugevust. Ma ei oska muud öelda kui, et hirmus kahju, et srlline uudis sind tabas. Kallid!

      Delete
  6. Eveliis, see ilmselt ei lohuta Sind hetkel ja mul on Väga kahju, et kaotasid endale kalli inimese aga minejatel on alati lihtsam/kergem/parem. Ta on nüüd paremas kohas. Kõik halb (ka halvad otsused) on millekski head. Pai!

    ReplyDelete
  7. Blogi lugedes jääb mulje et muud ei olegi kui valed valikud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja minu elu elades samuti. Aga mida siis selle vastu teha? Kaht kätt laiutades öelda, et ju see on saatus? Mitte blogida nendest valikutest? Üldse mitte blogida? Mitte elada?
      Kui ma oskaks ette näha, siis ma ei teeks valesid valikuid. Kui oskad mind aidata, kuidas valesid valikuid vältida, olen suur kõrv. Sest kui blogi lugejana on mu valedest valikutest kõrini, siis sa ei oska aimatagi, KUI kõrini mul valedest valikutest on.

      Delete
  8. Välismaal elamise "kõrvalnähte" on see, et ei saa alati nii kiiresti Eestisse, kui tahaks. Mul jäänud nägemata nii vanaema kui tädi enne surma ja matustelgi käimata.
    Süümekaid pole. Neil pole sest niigi enam midagi ja mina mäletan neid sellisena, nagu nad viimasel kohtumisel olid - terved ja rõõmsad. Süümekaid ei aita midagi ja pole neil mõtet.
    Ära ole enda vastu nii karm. Küllap Andu teadis, et on su mõtetes.

    Ainult see "persevestid haiglast" jäi harjuma. Küllap neilgi mingi põhjus, miks just vanaemale helistati. Vaevalt, et nad seda õelusest tegid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Viimases lõigus harjuma=häirima. Must love autocorrect :P

      Delete
  9. Väga kurb! Tunnen kaasa... Kahjuks tean hästi, mida tunned, sest kaotasin hiljuti oma EMA ja niisamuti ei jõudnud teda haiglasse vaatama.
    Soovitan Andule kiri kirjutada - see aitab Su meeltel ja mõtetel rahuneda.

    ReplyDelete
  10. Tunnen kaasa! Aga tegelikult on nii, et hüvasti jätta saad oma mõtetes, selleks ei pea kohale sõitma. Mäleta oma vanaisa sellisena nagu ta eluajal oli ja ole rahulik, et sul ei ole mälupilte haiglavoodis lamajast (kes ilmselt ei meenutanud palju iseennast). Süüta küünal ja ütle oma viimased sõnad kasvõi mõttes. Lahkunu on läinud ning elavate asi on edasi elada.

    ReplyDelete
  11. Tunnen kaasa teie perele :(
    Ja nõustun täielikult Nelega. Hüvasti jätta saab ka mõtetes, alati ei pea kohal olema.

    ReplyDelete
  12. Ma tean, mis on kaotusvalu, isegi nüüd aastaid hiljem, ei möödu ilmselt nädalatki kui ma ei mõtleks oma vanaemale. Esimesed aastad mõtlesin ma talle tõesti igal päeval! Mõte, et ehk oleks ma siiski midagi teha saanud...
    Mina leidsin lohutust luuletusest ja tean, et mu vanaema on koguaeg minuga:
    "Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
    mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
    Ma lendan koos tuultega taeva all,
    ma olen talvehommiku hall,
    Viljapõllul paistan päiksena suvel,
    sügisel su juurde vihmana tulen.
    Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
    neid vaadates olla võid päris kindel,
    et laulan seal koos nendega,
    kuid öösel muutun täheks ma.
    Ära seisa mu haual ja ole kurb,
    mind pole seal
    see polnud mu surm."

    ReplyDelete
  13. Mina ka eelistan mõelda, et vanaema ja isa valvavad mind pilvepiirilt ning on alati minuga.

    ReplyDelete
  14. Persevestid haiglast... see oli inetult öeldud ja tegi mulle väga haiget, sest haiglatööd sageli ei mõisteta ning tihti valatakse oma frustratsioon haigla ja arstide peale välja.

    Needsamad haiglatöötajad ju olid Su vanaisaga tema raskes võitluses ja hääbumises, olid viimaste hetkedeni välja.... Ja lihtsalt vale numbri valimise eest patsiendi haigusloo pealt saavad sellise sõimu kaela?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, see on inetult öeldud, aga kahjuks ma nii mõtlen. Vanainimestest haiglates/hooldekodudes ei hoolita, nendesse suhtutaksegi kui jalusolijatesse, kes niikuinii surevad, väga palju on sellest juttu olnud. Ja minu jaoks ei ole selline eksimine "lihtsalt" vale numbri valimine - kui sinuga on kaks kuud suhelnud teised inimesed, kelle numbrid on kontaktideks pandud, siis sa ei vali kolmandat ja ei teata lihtsalt, sorrivaan, juhtus sihuke lugu.
      See on umbes sama, et tuleb politsei ukse taha ja teatab autoõnnetusest, siis aga avastab, et on ukse 12a mitte 12b taga, kuhu ta tegelikult pidi minema.
      Sõimamisest on inimestel samuti erinev arusaam. Mina valan oma pahameele välja kedagi blogis "persevestiks" nimetades, teine algatab mõnes foorumis teema, kolmas läheb meediasse ja neljas lendab haiglasse ning reaalselt sõimabki.

      Delete